Alustuseks pakun välja võrdluse kahe lavastuse vahel, mida hiljuti ühe nädala jooksul vaatamas käisin. Nimelt läheb Tiit Ojasoo „Eneseabiõpik“¹ aja möödudes tunnetuslikult kehvemaks, Keithy Kuuspu ja Liisa Saaremäeli „Millest on tehtud väikesed tüdrukud“ aga üha paremaks, kuigi etendusel olles oli olukord vastupidine: esimene tohutult intensiivne ja põnev ning teine veidi tühi ja igav. Üleüldse on see mulle ootamatu olukord, et lausa ootasin arvustuse kirjutamist. Tahaksin tagasi meeleollu, mis valitses Kanuti gildi saali laval, tahaks veel tüdrukutega koos olla, nende aeglaselt kulgevate kehade keskel rahulikult vaadelda punaste kivide seinaks ladumist. Ehk paneks ühel hetkel isegi käed külge ja pika vaatlemise järel lükkaks näpuga ühe kivi täpsemaks ritta.

Tüdrukute lavastus on aeglane, kummaliselt aeglane, mis annab võimaluse ruumil väikeste sammude haaval avaneda, muutuda üha suuremaks ja suuremaks. Kuuspu ja Saaremäel on kaunid naised, nende laval seismine tõmbab esialgu kogu tähelepanu endale. Justkui oleksin avanud e-poe veebilehe, kus tüdrukud esitlevad kaunilt disainitud tooteid. Kõlaritest öeldakse mulle, et kohe ei saa ostma hakata, järjekorras on enne mind veel kümme inimest. Mida kauem nad seisavad, seda puhtamaks muutuvad nende selge kontuurjoonega välja joonistatud kehad.

Rahulikult, ükshaaval punaseid telliskive käest kätte ulatades hakkavad kehad liikuma. Liigutused on ratsionaalsed, lähtuvad ainult selgest põhjusest liigutada. Esialgu laotakse kividest seina, hiljem asetatakse kivi kivi haaval turjale, käele või sääremarjale, aeglane liikumine jätkub. Vahel pudenevad kivid põrandale, vahel sätitakse ümber. Üks kord seisatatakse, vaatamaks televiisorist vanu mälestusi, aegu, mil tüdrukud savikarjääris hulkumas käisid. Enne lavastuse lõppu seisatatakse veel kord. Pikemaks. Vaataja päris täpselt videoid ei näe, televiisorid on väikesed, saab vaid aimata tüdrukute mälupilte minevikust. Mälestused vahendatakse vaatajale televiisori ees seisvate kehade kaudu. Üks hakkab liikuma, teine veel mitte, mõne aja pärast moodustub tants. Sujuvalt ja märkamatult on liigutud mälestustes tänapäeva – lavale tagasi.

Kui esimene sein valmis laotud, lasevad publiku keskele asetatud liumäest alla ka Helen Västrik ja Ave Vellesalu, kelle bänd Vera Vice loob põhjamaiselt kaikuvaid helimaastikke. Vera Vice küsib „Millest on tehtud su süda?“ ja vastab ise, et sitast. Kui bänditšikid lavale liuelnud, hakkavad silma eriti peenikesed tikk-kontsad, mis kaunistavad tüdrukute keha. Muidugi. Ka näitlejatel on kõrge kontsaga kingad. Taas meenub Ojasoo lavastus, kus kõikide naiste keha kaunistasid kõrge kontsaga kingad. Suunasin oma nördimuse esmaallikale: lavastaja on ju mees, mis siin ikka tahta, see kõik on ammu ära analüüsitud mehe pilk naisele. „Millest on tehtud väikesed tüdrukud“ taasloob sedasama müüti. Öeldes, et ka nemad on tehtud meeste pilgust, ikka paneme me kingad jalga, ikka selleks, et olla meestele atraktiivsed. Alles siis, kui mees mind tahab, olen ma keegi. Natuke kahju hakkab, et kunstnikud Kuuspu ja Saaremäel, aktiivsed, iseseisvad, oma peaga mõtlevad naised, on raisanud ühe lavastuse raha, aja ja ruumi stereotüüpide taasloomisele.

Pärast lavastuse vaatamist jõudis minuni sada protsenti kindel teadmine, et just selleks ongi erateatreid vaja, just selleks, et niisugused lavastused saaksid endale õigustatud aja ja koha. Nii aeglasi ja installatiivseid lavastusi ei saa piletituluga arvestama pidavad suured teatrid endale lubada. Seal ei ole aega. Kanuti gildi saalis on. Oleksin soovinud, et see koht ja aeg kasutataks julgemalt iseendale – naisele –, mitte ei tegeletaks taas meeste rahuldamisega. Kui palju rohkem mõtteid on päriselus ühe tüdruku peas, aga taas arutleb lavastus ainult ühe mõtte üle: äkki ma ei saagi mehele, äkki jään üksi. Kõrvalepõikena soovitan vaadata Sigrid Savi lavastust „Murda“² Sõltumatu Tantsu Laval, et märgata naises ka inimest. Tüdrukute lavastuses laotakse noorele naissoost kehale üha uusi raskusi peale, vaatamata oma haprusele peavad need kehad vastu, ei purune. Neile isegi meeldib. Koreogaaf Savi ei tegele välisega, välise pilguga, tema on koos oma normaalse kehakaalu, normaalse eluraskusega uutel ja põnevatel kõrberännakutel.

Kulgeva lavastuse kõige püsivam element on kunstnik Laura Põllu laest lahti rulluv vaip – lavastuse peategelane. See hetk on võimas ja seejuures rahustav. Raskest materjalist päris asi, keset habrast ja muutuvat maailma. Põllu vaip on püsivam kui ükskõik milline kivist sein. Vaipa kootakse üha uuesti, seda teevad üha uued inimesed. Sellist vaipa ei osteta e-poest, see ei vaja ilusat tüdrukut enda kõrvale, see tuleb tüdrukul endal kududa, kududa siis, kui on paha tuju, siis, kui on külm, ka siis, kui süda on tehtud sitast, siis, kui mehed sind vahivad, ja ka siis, kui sõda siia tuleb. Olen alati olnud häiritud, kui lavastustes hakkavad silma korduvad mõtted, kui lavastajad ei ole lavale asetanud uut riskantset ideed, vaid varastanud alatult teiste omi või korranud lavastusest lavastusse iseennast. Laura Põllu vaip liigub etenduskunstiväljal lavastusest lavastusse. Kummalisel kombel see ei häiri. Põllu vaip on muutunud etenduskunste läbivaks sümboliks, öeldes, et me tegeleme ühe asjaga, me oleme koos ja vaatamata sellele, et saalid on väikesed, ruumi ja raha pole, on meil vaip, mida etenduskunstnikud ikka ja jälle uuesti koovad. See on kestus ja kestvus samaaegselt.

Kärt Ojavee pruunikasbeežid kostüümid sobivad savikarjääriatmosfääri, rõhutades ja valgustades välja kasutatud käsitöövõtted. Tehniliste lahenduste looja Kalle Tikas on alati silma paistnud geniaalselt lihtsate analooglahendustega. Ükskõik, millises lavastuses ta kaasa lööb, on alati põnev arvata, milline lahendus nüüd on Tikase oma. Muidugi on iga lavastus tervik ja kõik tegijad töötavad koos, andes tööprotsessi jooksul üksteisele ideid, aga ma pakun ikkagi välja, et arvuti peal muna praadimine on tema oma. See kujund võtab kõige selgemini kokku lavastuse iva: tüdruk küpseb vaikselt, aeglaselt ja nähtamatult. Inimene ei ole vesi, mis saab minna keema, jahtuda ja jäätuda. Tüdruku keha algsesse seisundisse tagasi minna ei saa. Vaim saab, miks muidu peame väga vanu inimesi lapsemeelseiks. Lavastajad on rääkinud meedias asjade toorestamisest, liikumisest edaspidi ja tagasi, öelnud, et praetud muna tooreks tagasi ei saa.³ Keha ja kiviks põletatud savi ei saa, aga inimese vaim on kõikvõimas, liikudes omatahtsi edasi- või tagasisuunal. Iga asi jätab jälje, olgu see siis suur või väike. Dramaturg Jarkko Partanen on pannud üksikute kivide vahele nähtamatut segu, tänu millele kõik kivid kindlalt seinas püsivad.

Tahaksin jätkata selle arvustuse kirjutamist edasi ja edasi. Siin on hea olla. Laura Põllu vaip ripub ka selle arvustuse seinal. Kuuspu ja Saaremäeli maailmas on avastamist veel ja veel. Nad loovad ruumi, peatavad elutempo, pikivad sinna üksikuid meenutusi minevikust, olles samal ajal siin ja praegu. Miskipärast tahan, et see eriline maailm oleks pigem Kuuspu kui Saaremäeli oma. Tahan, et ta töötaks edasi. Tahan, et ta teeks veel lavastusi. Tahan, et ta ei kardaks suuri teatreid. Tahan, et ta ei teeks kompromisse traditsioonilise seksika naise kujutamisega teatrilaval. „Millest on tehtud väikesed tüdrukud“ on konstateering minevikust. See ei ole huvitav teema. Või õigemini, see teema on juba teiste poolt kaetud. Kuuspu ja Saaremäeli uutele mõtetele, mis ei sobra enam minevikuühiskonnas, on tühi ruum valmis. Küll selleks ka aja leiame.