Millal saab raamat valmis? Autorile näiteks siis, kui käsikiri on kirjastusele üle antud. Õudne hetk: nüüd autor teab, kuidas ta oleks pidanud selle raamatu kirjutama. Ta teab, et viiendas peatükis pole intriigi sõnastamiseks vaja rohkem kui kaht lauset – aasta varem sõnastas ta viiendat peatükki kaks kuud. Autor teab nüüd täpselt, mismoodi Peeter ja Mari kohtuvad. Kuidas täpselt naksuvad Mari uued kingad. Nüüd autor oskab niisuguse raamatu kirjutada nagu ta kirjutas, aga selle teadmisega pole midagi peale hakata, sest järgmisest raamatust teab ta sama vähe. Jääb lootus, et autor ei kirjuta sama raamatut teiste tegelastega, vaid uue, teeb uusi vigu ja äpardub uutel põnevatel viisidel. Et siis jälle otsast peale alata.

Lõpetamata inimene. Mul on aga sisetunne, et meie aeg ei soosi vigade kaudu arenemist, või üldse mingit arenemist. Elu on ebakindel, tulevik ebamäärane, me igatseme lõpetatust, midagi konkreetset. Kes leiab selle endale pseudonostalgias: kiites müütilist kuldaega, mil „väärtused olid paigas ja ühiskond toimis“. Kes leiab endale mõne vandenõuteooria, mis ju samamoodi kõrvaldab maailmast killukese arusaamatust ja kaheldavust. Mõni hakkab kirjutama ja registreerib end kursusele „10 lihtsa sammuga päris kirjanikuks“. Tahad või mitte, sa isegi oled lõpetatud kujul olemas kuskil serveripargis – iga sinu veebiotsing, iga vaadatud kassivideo kujundab mudeli, mille alusel reklaame näidata. Mida ebakindlam sa oled, seda lihtsam on sulle selle konkreetse mudeli alusel asju müüa. Ennast märkamatult öhe doomscroll’ides pole sa enam inimene, vaid toode, valmis andmekogum, mida saab osta ning müüa.

Mis juhtub, kui inimene loeb paberraamatut? Kui ta ei osta seda veebipoest, vaid lihtsalt läheb riiuli juurde ja võtab raamatu. Google’i ja Meta jaoks ta haihtub maamunalt. Teises toas näeb Instagram kurja vaeva, et meelitada inimene rakendust avama. Veel kummalisem: inimene haihtub paariks tunniks, tuleb tagasi ning guugeldab mingeid täiesti uusi asju. Ta ei käitu enam vastavalt nendele andmetele, mis serveris tema eelistusi, ihasid ja hirme kirjeldavad. Algoritmil ei ole teadvust ega keha, muidugi, aga kui oleks, võiks ette kujutada, mismoodi ta vaatab lugevat inimest. Samasuguse õudusega näos, nagu vaatas XIX sajandi härrasmees oma lugevat naist: mis tal seal peas toimub, mõtleb mingeid omi mõtteid!? Vaikiv, keskendunud inimene on ohtlik ja on täiesti mõistetav, miks naisi ülikooli ei tahetud lasta. Lugev inimene on teiste meelest ebakindel, ta ei ole lõpetatud, ta ei ole valmis.

Minu hääl ja stiil. Hämmastavalt tihti tuleb ette, et kirjutan autorile käsikirja kohta põhjaliku analüüsi ja saan oma tagasidele tagasiside: ma ei loe raamatuid, ma otsin enda häält ja stiili, see käsikiri on valmis, ma ei muuda enam midagi. On tõsi, et teise autori intensiivne stiil võib sulle külge hakata. Ka mina loen hästi ettevaatlikult, kui parasjagu kirjutan. Aga sa ju ei väldi filme, kui tahad ise režissööriks saada. Kui õpid mõnd muusikainstrumenti, ahmid endasse teiste muusikute nippe ja harjutad nende tehnikat. Kirjandus tundub lihtne asi, mis selgeks õppida – nagu koolis kirjanduse kontrolltööks valmistudes –, aga ka kirjandus pole midagi peale tehnika, stiili, elukogemuse. Loetud ja lugemata raamatute. Ja matkid sa niikuinii, sellest ei pääse keegi, aga lugedes sa tead, keda ja mida matkid. Raamatuid lugemata sa ei tea ka, miks su looming kui etteaimatav või kulunud kõrvale jäetakse.

Valmis asjade maailmas on kirjutamine ja lugemine aktiivne vastupanuvorm. Kirjanduse võlu ju on selles, et ühelgi autoril ei ole oma stiili. Esmapilgul küll – iga olulisem autor viib kirjandust mingi oma käeviipega edasi –, aga kui autorit uurima hakkad, loed noid, keda tema luges ja kellelt õppis, märkad, et igas stiilis on vähemalt viie autori stiilielemendid. Noil omakorda ja nii edasi. Lugedes üht autorit loed tegelikult sadat ja see ei ole kronoloogiline protsess: loed Kunderat, loed ka Fuentest ja Cervantest ja Murdochit ja Pirandellot. Kirjutades laenad teadlikult või mitte ühelt, varastad teiselt, ja ühendad kõik need tehnilised võtted oma pisutki ainulaadsesse elukogemusse. Ämblikuvõrgul pole algust ega lõppu.

Ära valmi ära. Ma olen optimist ja leian, et iga inimene, sõltumata taustast ja ettevalmistusest, on võimeline kirjutama romaani esimese mustandi, aga kirjanikust teeb kirjaniku see, mis juhtub teise mustandi alguse ja viieteistkümnenda mustandi lõpu vahel. Autori enesekriitiline sisutoimetamine, enesetoimetamine, oma loo selgeks kirjutamine. Ajaliselt võtab see kõik märksa kauem aega kui sõnade arvutisse tagumine. See on raske töö, sest igas lõigus seisad vastamisi enese andetuse ja rumalusega. Ja see töö ei lõppe. Autor vaatab vanas eas oma karjäärile tagasi ning näeb vaid kaotatud lahinguid: nüüd on ta targem, ta teab, kuidas oleks pidanud kirjutama näiteks sellegi raamatu, mida kirjandusteadlased stiilimeisterlikkuse poolest esile tõstavad. Kirjanik ei saa valmis. Ja kui saabki, etableerub juba keskeas klassikuks, usun, ta jälgib ikkagi põnevuse ja kadeduseteraga nooremate autorite äpardusi – loodan, et ikkagi märatseb valguse surmale vastu.

Ma ei tahaks küll valmis saada. Ei taha, et mul oleks oma stiil, hääl, oma teemadering ja valmis tegelased. Et raamatupoemüüja teaks kaant avamatagi, mis riiulile Riismaa panna. Vat ei lähe vagusalt sinna lahkele riiulile seisma.