Algust ja lõppu ei mäleta keegi kunagi. Alguses

ollakse liiga tita ja lõpus liiga tüdinud.

Kui ülevalt kätte sain, käis all veel teadlik tegevus.

Tänavalt astusid sisse tüdrukud.

Helistasin. Avaldasin armastusi. Vastati.

Hiljem mälu ei pidanud enam vajalikuks

koosviibimisest osa võtta. (Üksikuid katkisi

mälupilte leidsin hiljem riiete taskutest.)

Lasnamäe veerul vaatasin tagasi. Liikus koer.

Koera number oli 5856.

Möödusin „Altai varase“ põllust. Teadsin, et seda

põldu peab pritsima ühekordse klorofossi ja

rohelise seebi lahusega.

Meri hakkas kaotama horisontaalasendit.

Minul hakkas see asend juba tulema. Hindasin.

Vahemaad. Jõuab. Maja juba paistis.

Sestap kõik läkski.

*Avaldatud Lemming Nageli luulekogus „Tahtetuse triumf“ (2007).