Loomulikult on EKKMil vaja  kõigepealt stabiilset eelarvet, sest isejuhtimise ja vabatahtliku tööga saab minna üksnes teatud maani. Leppisime omavahel kokku, et oleme sinnamaani jõudnud, kus on vaja institutsionaalses plaanis jõuda järgmisele tasandile. Seejärel on vaja investeeringuid, et võtta maja aasta läbi kasutusele ning jõuda kunagi paari aasta pärast ka juurdeehituseni, et tekitada muuseumile lisaks üks suurem 300-ruutmeetrine  näitusesaal ning kollektsiooni hoiuruumid. See kõik sõltub paljuski Eesti kultuuripoliitikast, mida loodame oma sümboolse kapitali realiseerimise abil mõjutada. Rahvusvahelises plaanis näeme EKKMi Põhjamaadelt viimase kümnendi jooksul Madalmaadele liikunud uusinstitutsionalismi eksperimentaalse vaimu kandjana. Otsime traditsioonilise kodanliku avaliku institutsiooni mõiste ja public  – private, partnership’i, loomemajanduse ja teiste neoliberaalsete ideoloogiate poolt loodud võika uusavalikkuse mõiste (à la Solarise keskus) vahel kolmandat teed, mida nimetame siis „vastu-avalikkuseks”. Seda „vastu-avalikkust” hakkamegi ehitama päris algusest, esitades kõige lihtsamaid küsimusi muuseumi kui sellise kohta, muusemi kui avaliku institutsiooni kohta. Nii nagu EKKM erinevalt paljudest  alternatiivsetest institutsioonidest üleidentifitseerus „suure” institutsiooni kuvandiga, nii kasutab ka meie kontseptsioon paljuski klassikalisi avalikkuse adresseerimise viise, aga hoopis teistel eesmärkidel, et luua teistsuguseid ettekujutusi avalikkusest, teistsugust avalikku praktikat. EKKM nagu ka äsja formeerunud Kaasaegse Kunsti Liit on omaalgatusliku institutsioneerumise tulemus, need sünnitas  vajadus kaitsta paremini kaasaegse kunsti huve, mida olemasolevad institutsioonid väga hästi ei tee.

Küsinud R. V.