

„2 tundi õnneni“ mõtestab Soome eestluse argipäeva: kahe rahva omavahelise suhtluse üldine iseloom on nüüdseks kõvasti muutunud.

Moonika Siimets: „Pealkiri „2 tundi õnneni“ on meelega pandud nii, et kas õnn on siis Soomes või Eestis. Kui õnn pole inimese sees, on igal pool häda ja tühjus.“

Terje Toomistu värske dokumentaalfilm „Põlvkond piiri taga“ on vajalik enesekaemus ühiskonna käekäigust uue kümnendi algusajal.

„Helsingi helistikes“ saavad jalutuskäikudest meloodiakäigud, mille nautimist pärsib aga teose kummaline kompositsioon.

Endale maailma ehitades ei arvesta me kummalisel kombel just liiga palju oma tervise või heaoluga, rääkimata ehitatud keskkonna edendamisest.

Kaunil, intiimsel ja ihuligi pugeval kontserdil kõlasid Mari Jürjensi tuntumad, kümmekond aastat tagasi Mari Pokineni nime all salvestatud laulud ja valik viimase albumi lugusid.

Arvukas tegelasgalerii on andnud võimaluse sisemistes tõmblustes sipleva sootsiumi küüniliseks kõverpeegliks, mille puhul ei ole värve kokku hoitud.

Juss Piho maalid on vaiksed. Kuid mitte vait. Rääkimine käib neil täie hooga. Igale figuurile võiks mulli suu ette joonistada, kuid siis oleks see karikatuur.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.