
„Amsterdam“ on tõepoolest improvisatsioonihõnguline, kuid seda sõna halvimas mõttes. Linnaga seostuv kanepisuits selgitaks sobivalt filmi laialivalguvust.

Diāna Tamane näitusest „Poolarmastus“ ja Juhan Kuusi dokfoto keskuse lapsepõlve kujutavast väljapanekust kiirgab turvalisust, julgust ja siirust, seal eksponeeritu ei ole võimendatult erootiline ega kohatu.

Koreograafia plaanis on Külli Roosna ja Kenneth Flak äratuntava käekirjaga loojad, kelle käsutuses on nüüdistantsu kogu arsenal.

Jaune Kimmeli kirjutatud ja lavastatud „Ki(i)vi südamel“ peidab avaraid võimalusi. Aga enne tuleks see vormistada, lõpetada ja viimistleda.

Jüri Arraku universumi looja on nüüd lahkunud, paljud jäävad temast puudust tundma. Kuid tema universum ise jääb meiega ja võime olla tänulikud.

Baltimaade kunstifestival oli veepiisk New Yorgi hiiglaslikus kunstielus, kuid just sellistest piiskadest koguneb värske vesi, mis muudab ehk midagi ka elus.

Diana Harteni postitantsulavastuses „Behind My Skin“ on postitantsu tegelikult vähem kui reklaami põhjal võib arvata.

Täispikk kontsert Räätsa muusikaga oli kui sõit karussellil, millelt maha astudes puperdas süda veel motoorsete rütmide taktis, kuid mõte uuele ringile minekust tekitas meeldivat elevust.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.