Enese olgu üksikisiku või ühiskonnana emotsionaalne sidumine mingi kuupäeva, sünnipäeva või ümmarguse arvuga annab ehk jõudu elada, kuid on ka pidev kehtiva seisundi taastootmine. Iseseisvuse taastamise ametliku otsuse 20. aastapäeva puhul on paljud ühiskonna arvajad otse või kaudsemalt õhanud selle emotsionaalse kõrgepinge ja vähemasti näilise üksmeele järele, mis tagantjärele vaadates eestlasi toona ühendas. Seda noorustuld ja kirge tahaks tagasi, sest mälestuste helgeks poleerunud päevade tundetulva kõrval tundub argipäeva rutiin olgu poliitikas, kunstis või äris ühtviisi tuim ja hall.
Ühiskonna teistsugusus, võrreldes kahe kümnendi taguste vabaduspäevadega, vaatab vägagi selgelt vastu rahvastikustatistikast. Aastal 1990 elas Eestis 470 000 alla 20aastast isikut, mullu oli selliseid ainult 280 000. Vastukaaluks on samal perioodil üle 60aastaste üldarv tõusnud 1990. aasta 270 000 pealt mulluse 304 000. Seega on vanemate elanike arv ületanud alaealiste hulga. Kes arvab, et see ei ole mõjutanud või ei peakski mõjutama keskmist poliitikat, ei usu vist rahvavõimu põhimõtetesse. On loomulik, et järjestikuste valitsuste kurss on kooskõlas elektoraadi vananemisega aina vähem riskeeriv, uuendusvalmis või siis kas või lihtsalt laste teemale pühenduv. Aga seda keskmine valija tellibki. Lihtsustatud ja vale oleks siiski väita, et „pensionäre eelistatakse laste arvelt”. Kuid isegi üldistusvõimelistele poliitikutele on omane kalduvus laiendada oma isikliku elu päevamured üldühiskondlikeks „prioriteetseteks probleemideks”.
Eeltoodud arvud näitavad, et meil pole praegu ikka veel mingi vanurite vabariik. Valdav osa elanikest paigutub tööikka. Iseseisvuse taastamise päevade noortest on saanud kuldse keskea nautijad. Ja vastavalt on ka erakondade ja valitsuste programmilised teod orienteeritud keskea rõõmustamisele. Ses kontekstis võib öelda, et IR Li vapitootena välja käidud ja nüüd minister Jaak Aaviksoo juhtimisel realiseeritav tasuta kõrgharidus on puhtakujuline keskealistele, mitte noortele suunatud poliitika.
Nime järgi vabastatakse kulukoormast küll noored, üliõpilased, kuid õigupoolest on see ju enamasti ikka nende vanemate raha, mille toel ülikoolides käiakse. Olgu peale, et paljud ja liiga paljud noored on sunnitud õpingute kõrvalt lisa teenima, uue poliitikaga antakse majanduslikku hõlpu just tudengite vanematele, vanuserühmale 45–60, kuhu kuulub ligikaudselt ka valdav osa erakonnaliidritest olgu paremal või vasakul. Selle rühma kogusuurus on praeguseks lähedane alaealiste hulgale (271 000). Erinevalt alaealistest on neil aga hääleõigus ja positsioon. Usutavasti on see poliitiliselt mõjuvõimsaim vanusegrupp ja selle tulemusena ka riiklik poliitika just selline, nagu ta on. Selline tasa- ja targu, keskealistele sobilik. Neile, kes juba rabanud küll ja tahaksid nüüd natuke nautida ka kõike seda heaolu, mis oma kätega loodud. Psühholoogid väidavad küll, et mida suuremaks moodsas ühiskonnas on tõusnud ühe lapse üleskasvatamise hind, seda varmam on inimaju otsima sellele tegevusele enesekaitselist õigustust, väites, et laps andvat emotsionaalselt aina rohkem ka tagasi. Tore olevat elada lastele. Samas – oma elu ju tahaks ka elada enne kui kondid kangeks jäävad. Ja nõnda peabki valitsus hoolitsema selle eest, et keskea kulud kahaneksid. Täpsem oleks öelda, et lapsevanematele kuhjunud kõrghariduse kulud jaotatakse ühtlasemalt üle ühiskonna laiali. Ka nende kanda, kes ise või kelle lapsed kunagi ülikoolidesse ei jõua. Aga see pole ikkagi raisku läinud raha.
