Liitlasvägede lahkumine Afganistanist on selle sajandi häbiväärsemaid peatükke. Päevadest, mil viimased Ameerika sõdurid 2021. aasta augustis lendu tõusid, jäävad ajalukku paanikas massid Kabuli lennujaamas ning selle ümbruses, ligi 200 inimest teise ilma viinud enesetapupommipanija ning lennukite küljest pudenevad afgaanid. 30. augusti õhtuks oli 42 miljoni elanikuga riik taas Talibani päralt. Sellesama fundamentalistliku poliitilis-sõjalise organisatsiooni, mille väljajuurimisega kakskümmend aastat väldanud okupatsiooni käigus vaeva oli nähtud.

Neist päevist on valminud mitu head dokumentaalfilmi, mis pakuvad ameeriklaste, ennekõike sõjaväelaste vaadet kaoseks kujunenud lahkumisoperatsioonile – enim väärib ilmselt soovitamist HBO dokk „Põgenemine Kabulist“¹. Üks piinlikumaid aspekte taganemise juures on see, et jäeti maha tuhanded, keda ees ootamas surmaotsus: tõlgid, teejuhid ja teised, kes olid ameeriklasi ühel või teisel moel aidanud.

„13 päeva, 13 ööd“ räägib kahest Talibani naasmisele eelnenud nädalast läbi Prantsuse sõdurite pilgu. Kuigi on saadud käsk kiirelt evakueeruda, satub tosinkond teenistujat eesotsas komandör Bidaga (Roschdy Zem) moraalsesse kahvlisse, kui saatkonna müüride vahel leiab talibite eest pelgupaiga mitusada kohalikku. Esialgu plaanitud heli­kopteritransport ebaõnnestub ning võidujooksu tuleb alustada tiksuva aja, segaste käsuahelate, omaenda südametunnistuse ja ka hambuni relvastatud võitlejatega.

Filmi lavastanud Martin Bourbouloni nimi seostub prantsuse suurfilmidega. 2021. aastal valmis tema käe all 25 miljonit eurot maksma läinud eluloodraama „Eiffel“, kahe aasta eest Prantsusmaa läbi aegade kalleim kodumaine filmiprojekt, kaheosaline „Kolm musketäri“², mille eelarve ulatus 75 miljonini.

Ka „13 päeva, 13 ööd“ valmis Euroopa kohta märkimisväärselt suure, 30miljonilise eelarvega (kodumaises kinolevis filmil kahjuks edu polnud). Selle eest on suuresti Marokos filmitud loo jaoks efektselt taasloodud Kabuli vallanud kaos ja paanika, põgenikelaagriks kujunenud saatkond ja humanitaarkatastroofi epitsentriks muutunud lennujaam. Kuigi pildiloome poolest ei jää Bourboulon kuidagi alla Hollywoodi tegijatele, ei lase ta dramaatilisusel endast võitu saada. Teade „põhineb tõsielusündmustel“ filmi alguses paneb sageli pigem muigama, kuid „13 päeva, 13 ööd“ on saanud kiita nii ajakirjanikelt kui ka tollastelt sõduritelt püüdlikkuse eest jääda detailitäpseks ja ajalootruuks.

Kes ootab sellelt Ameerika filmide nagu „Ainus ellujäänu“ või „Tugev seljatagune“³ stiilis püssirohusuitsust märulit, peab pettuma. Põnevust ei ole püütud tekitada niivõrd kõmmutamise ja vilkuva tempo, vaid psühholoogilise pingega, mille all tuleb toimetada saatkonna kaitsjatel ja kohalikel elanikel. Oma ekraaniaja saavad peale sõdurite ja põgenike ka sündmusi kajastav ajakirjanik ning diplomaatiliste koridoride eri astme töötajad.

Filmile on ette heidetud mõneti aeglast tempot, kuid sündmuste traagilisust arvestades tundub valmisolek jälgida nii suure hulga inimeste evakueerimisega seotud protseduure kohane. Lihtsa hea ja halva vastanduse asemel tulevad siin mängu sellised asjad nagu põgeneda soovijate isikutuvastus, bürokraatlikud nõuded, sõjaväelise käsu ja inimliku eetika konflikt, ajakirjanduse ja tegelikkuse suhe, okupeeritu kättemaksuiha okupeerija suhtes. Prantsuse sõdurid on küll pigem kangelaslikus rollis, kuid seda mitte ilma kahtluste, kõhkluste ja sisemiste vastuoludeta.

Filmis „13 päeva, 13 ööd“ keskendutakse pealkirjas määratud ajale ega pretendeerita sellega geopoliitilisele analüüsile, kuid see langeb siiski viljakale pinnasele. Pagulassurve Põhja-Aafrikast ja Lähis-Idast pole Euroopas kuhugi kadunud. Eestigi on oma liitlas­huvide eest seismise nimel Lähis-Idas okupandi rolli kandnud. Kas oleme ka valmis nende sõdade eest või mõjul pagenud inimesi vastu võtma, on hoopis keerulisem küsimus, millele vastab pigem immigratsioonivastaste jõudude tõus kogu Euroopas.

Samaväärselt tasub meeles pidada lääneriikide sõjaliste seikluste tulemusi, kusjuures prantslased ja teised on olnud ennekõike ameeriklaste kaasajooksikud. Nüüdseks on üldtunnustatud fakt, et 2003. aasta invasioon Iraaki lähtus valeinfost, kaks aastat varem alanud sõda Afganistanis läheb aga ajalukku kõrvuti eelmise sajandi košmaariga Vietnamis. Kuigi ameeriklaste ja nende liitlaste inimkaotused olid Kagu-Aasia olukorraga võrreldes palju väiksemad, on tagajärjed olnud katastroofilised, destabiliseerinud piirkonna ning sünnitanud või võimestanud sellega ridamisi terroriorganisatsioone ISISest Hezbollah’ ja Hamasini.

Tasub meenutada, et ka viimaseid toetava Iraani fundamentalistlik islami­revolutsioon oli ligi poolsada aastat tagasi reaktsiooniks ameeriklaste toetatud šahhi pillavale elustiilile, mis viis tolle oma riigist ja selle kodanikest piisavalt kaugele, et tekitada vaakum äärmuslike ideede levikuks ja uue jõu kerkimiseks, enne kui arugi saadi, kuhu see jõud täpselt triivib. Võidust on vaid indu saanud ka Taliban, kelle reformilubadused on üksteise järel prügikasti lennanud, palistades teed šariaadile, kus naiste õigused on võrreldavad koduloomade omadega.

Praegune Ameerika president Donald Trump tuli võimule lubadusega Ameerika uuesti eelispositsiooni asetada ja kõiksugu väliskonfliktidest väljuda. Rahuleping Talibaniga oligi tema esimese administratsiooni üks viimaseid olulisi otsuseid, ehkki lõviosa kriitikast kaootilise operatsiooni eest langes ameti pärinud Joe Bideni saamatutele õlgadele. Võimule naasnud Trumpi suurustlemise sekka kuulub hulk kurikuulsaid väiteid, alates Venemaa-Ukraina sõjale päevaga punkti panemisest ja lõpetades Albaania-Aserbaidžaani (sic!) sõja lõpetamisega.

Tegelikult kannavad Ameerika välispoliitikat endiselt suuresti sisepoliitilised emotsioonid, majanduslikud (rööv)-huvid ja rahvusvahelised võimumängud, mitte väärtused või selge nägemus oma rollist või vastutusest demokraatliku läänemaailma vormilise eestkõnelejana. Viimasegi aasta jooksul on ihaletud nii Ukraina maavarasid kui ka võimalikku kinnisvaraarendust parasjagu rusudeks pommitatavas Gazas. Justkui mõnes satiirisarjas, otsustati Ameerika Ühendriikide kaitseministeerium äsja ümber brändida sõjaministeeriumiks.

Kõvad mehed müttavad seega mööda maailma edasi ja peavad sõdu, mis sünnitavad järgmisi. „13 päeva, 13 ööd“ on tervitatav ka selles plaanis, et ei heroiseeri relvaga vehkimist ega musklitega kõvatamist. Komandör Bida peamisteks vahenditeks on tema suhtlusoskus ja võime pidada ühtviisi läbirääkimisi afgaanide ja telefonide otsas rippuvate kodumaa diplomaatidega.

Erinevalt kitsast omakasust on tal moraalset selgroogu kaitsta selle mõttetu sõja tegelikke ohvreid. Samasugust selgroogu ja empaatiapagasit võiks jaguda ka neile, kes kummardavad nullkvooti või müristavad tänaseni, et Gazas toimuv on üksnes enesekaitse, mitte genotsiid.