Rahvusluse arengus paistab olevat oma seaduspära. Tavapäraselt on see esialgu midagi paindlikku ja võimestavat – jõud, mis juhib rahvaid vabastama mitte ainult ennast, vaid ka kõiki teisi, kes sel maal rõhumise ikke all elavad. Ka meie riigi loonud revolutsioon oli selline, olles suunatud „õiglusele ja seadusele ja vabadusele“ kõigi eestimaalaste jaoks. Vabadus ei tähendanud siin aga ainult vabanemist kellegi teise rõhumisest, vaid ka õigust enesemääramisele, ühiselu ja tuleviku kujundamisele omaenda ettekujutuse järgi. Üks moodus selle tagamiseks oli vähemusrahvuste kultuuriautonoomia ja -omavalitsus, mille seaduse vastuvõtmisest möödub 12. veebruaril 100 aastat ning mis muutis reaalsuseks idee, mida oli lubatud juba manifestis kõigile Eestimaa rahvastele ning mida tunnistati põhiõigusena Eesti 1920. aasta põhiseaduses.1
Kultuuriautonoomia idee pärineb Austria-Ungari keisririigist ning tekkis vastusena küsimusele, kuidas tagada mitmerahvuselises riigis ka vähemusrahvustele võimalus oma identiteedi säilitamiseks ja enesemääramiseks, s.t kas ilma oma rahvusriigita või sellest väljaspool. Nagu on kirjutanud Kaido Laurits oma magistritöös, oli selle idee populaarsus Eestis seletatav eestlaste enda Vene impeeriumi kogemusega koos kõigi sellega kaasnevate assimileerimiskatsetega.2 Vene riigi tollane kogemus näitas, et jõud hoiab rahvusi koos ainult seni, kuni riik ei ole sattunud kriisi ning kriisiolukorras püüavad nad kõik saavutada vabaduse juba iseseisva riigina. Kui tahta hoida riiki koos, peab looma tingimused, et ka vähemusrahvused saaksid ennast tunda selle maa ja rahva vaba ja täieõigusliku osana.
Vähemusrahvuste enesemääramisõiguse tunnustamine ei olnud sugugi ainult pragmaatiline riigi stabiliseerimise meede, vaid ka põhimõtteline arusaam, et rahvus on asendamatu osa inimese identiteedist ning et kõik rahvused on inimkonna „liigirikkuse“ ilmingud, neil peab olema õigus omanäoliseks arenguks. Selle herderliku idee leiame eestlaste seast juba ammu enne igasuguseid omariikluse arutelusid rahvusliku ärkamise perioodistki, näiteks Jakob Hurda kõnest „Eesti päevaküsimused“ (1874): „Igal rahvusel on oma kindel näoilme, mis teda teistest rahvustest eraldab. Nad kõik on kutsutud üksteist täiendama ja omas totaalsuses inimkonda kujundama. [—] Igal natsioonil [on] loomulik ja jumalik õigus eksisteerida ja oma rahvust välja arendada ikka täiuslikumate avalduskujudeni.“3 Inimese võõrandamine ja võõrandumine tema rahvuskeelest ja -kultuurist on Hurda sõnul vägivaldne tegu ning ähvardaks jätta ta „poolikuks“ ja tema „vaimu- ja südameelu kängu“: „Mõtlemine muutub segaseks, vaade tuhmiks, vahetegemiseand nüriks, südame-elu kõledaks.“4
Sõdadevahelisel ajal rakendati kultuuriautonoomia põhimõtet ulatuslikult: kõigile Eesti territooriumil püsivalt elavatele inimestele anti Eesti kodakondsus ja seega võimalus osaleda nii kohaliku kui ka riigielu kujundamises5; vähemusrahvustele „kindlustati emakeelne õpetus“ (põhiseaduse § 12); omavalitsustes, kus vähemusrahvused moodustasid enamuse, sai asjaajamise keelena kasutada vähemusrahvuse keelt (§ 22); neil oli õigus moodustada kultuuriomavalitsusi (§ 21) ning sakslastel, rootslastel ja venelastel oli õigus riigiasutustesse pöörduda oma keeles (§ 23). Kultuuriomavalitsus oli seejuures avalik-õiguslik asutus, mille pädevusse kuulusid „vähemusrahvuse avalike ja eraõppeasutuste valitsemine, organisatsioon ja järelevalve, samuti muud kultuurielu alad (ettekannete ja loengute korraldamine, muuseumide ja muinasmälestiste hooldamine, spordi- ja noorsooküsimused, ülikoolid, teater, film jpt, asutuste valitsemine jne)“.6 Vähemusrahvustest said sakslased ja juudid kultuuriomavalitsuse vastavalt 1925. ja 1926. aastal, 1930. aastate lõpus astusid selle moodustamiseks samme venelased ning seda kaalusid ka rootslased, ehkki nende kahe enesemääramise küsimused olid osaliselt juba lahendatud kohalike omavalitsuste kaudu seal, kus nad elasid kompaktselt koos.7
Formaalselt ei ole okupatsioonijärgne Eesti okupatsioonieelsest kehvem: põhiseaduse § 49 järgi „igaühel on õigus säilitada oma rahvuskuuluvus“, ka meil on kultuuriautonoomia tunnustatud põhiõigusena (§ 50) ning samamoodi ka analoogsed õigused kohalikke asju ajada ja suhelda avalikku võimu teostavate asutustega vähemusrahvuse keeles (§ 51-52) ning otsustada „vähemusrahvuse õppeasutuses“ õppekeele üle (§ 37 lg 4). Teatava innovatsioonina, arvestades suuremat kodakondsuste mitmekesisust iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigis, tunnistati põhiõigusena ka püsivalt Eestis elavate isikute hääleõigust kohalike omavalitsuste volikogude valimistel kui piiratud poliitilist enesemääramisõigust. Põhiseaduse Assamblee otsustas need punktid põhiseadusse lisada ning eesti rahvas andis sellele rahvahääletuse kaudu oma heakskiidu.
Ent kui võrrelda seda, kuhu oleme vähemusrahvuste kultuuriautonoomia mõttega jõudnud peaaegu 34 iseseisvuse aastaga (võrreldes okupatsioonieelse 22-ga), kõmiseb vastus õõnsalt. Sätted on eelmise vabaduseperioodiga küll samasugused, ent need on ilma vastupanuta tasalülitatud. Õigus omakeelsele asjaajamisele? Tagasi lükatud.8 Õigus omakeelsetele koolidele? „Ühtse Eesti kooli“ egiidi all tühistatud. Õigus oma kultuuriomavalitsusele? Jah, aga vaid siis, kui oled ingerisoomlane või eestirootslane. Õigus osaleda oma kodukandi omavalitsuse valimistel? Maha hääletamisel, ehkki pole veel kindel, kas kitsas (ainult agressorriikide kodanike puhul) või laias versioonis (kõigile peale Eesti kodanike). Isegi seaduste vene keelde tõlkimine on lõpetatud, ehkki kulud olid tühised ning venekeelseid elanikke on palju.9 Ehk hämmastavaim on see, et ka üks kahest kultuuriomavalitsuseni jõudnud rahvast, ingerisoomlased, pidi siiski loobuma, kuna seaduse iganemine, rakendusaktide puudumine ning kultuuriministeeriumi tahtmatus midagi parandada muutis omavalitsuse jätkamise võimatuks.10 Arusaam rahvaste enesemääramisest kui õigusest enese elu korraldamisele ka siis, kui moodustatakse vaid vähemus, on läinud koledasti moest ning seda puudutavad sätted on vaid formaalsus.
See on rahvusluse teine külg, mis aina enam näib ajaloolise paratamatusena. Kui ollakse veel haavatav, ollakse valmis ulatama käe igaühele, kes valmis aitama. Kui aga enda jalgealune on kindlustatud, algab järjekindel töö oma üleoleku kindlustamiseks. Mitte ühine vabadus rõhumisest, vaid põhirahvuse võim vähemuste üle jõuab keskpunkti, isegi kui riik oli loodud selle maa „kõigile rahvastele“. Oleme sellist suundumust ette heitnud Venemaale, olgu siis kas meie eneste pihta või tänapäeval meie soome-ugri hõimlaste õiguste kitsendamise puhul. Ehkki erinevalt Venemaast on Eesti õigusriik ja kehtib demokraatia, paneb see siiski küsima, kas oleme rahvusluse esialgsele vaimsusele kindlaks jäänud ning tunnistame endiselt oma vähemusrahvuste enesemääramisõigust ka tegudes.
Võib küll öelda, et kõik vähikäigud on tehtud üksnes Venemaa agressioonist tulenevalt, et need on ajutised ega puuduta rahumeelseid rahvaid. Ometi ei seleta see, miks kultuuriomavalitsuste moodustamine ja säilitamine on sedavõrd raskendatud ka teiste vähemusrahvuste jaoks ja miks on viimasel ajal tärganud sedavõrd tugev soov minna kallale agressiooniga mitteseotud rahvuste valimisõigusele. Ka Mikko Lagerspetzi varasemad analüüsid näitavad, et vähemusrahvuste õiguste teemal jalgade lohistamine ja vastutöötamine pole midagi uut.11 Samas isegi agressorriikide kodanike valimisõiguste kitsendamise väidetaval julgeolekuargumendil endiselt mingit alust ei ole,12 valimistel kandideerida on nagunii kogu aeg saanud ainult Eesti riigi kodanikud ning kehtiv põhiseadus lubab riigikohtul lõpetada poliitiliste ühenduste tegevuse, kui on ohtu seatud põhiseaduslik kord (§ 48 lg-d 3-4). Selliste sammudega ei maksa me kätte mitte neile, kes sooritavad rahvusvahelisi kuritegusid, vaid neile, kes on otsustanud oma elu siduda meie maaga niisamuti nagu meiegi. Lähimaks kokkupuuteks demokraatliku protsessiga jäävad neile agressorriikide endi pseudovalimised. Kuidas see nende Eestiga integreerimisele kasuks tuleb, võib igaüks arvata. Nagu märkis aga 13. jaanuaril riigikogu põhiseaduskomisjoni ees Tartu ülikooli võrdleva poliitika professor Piret Ehin, on sellega tõenäolisem ohte, nt võõrandumist, kibestumist, toetust äärmuslikele jõududele kõrvalejäetute hulgas,13 hoopis suurendada.
Hirmu rahvusvähemuste ees muudab eriti irooniliseks see, et põhjust karta on võrreldes okupatsioonieelse vabaduseperioodiga vähemgi. Tollal anti kõigile Eesti püsielanikele kodakondsus (ja seega ka õigus osa võtta kõrgeimast võimust) veel ajal, kui iseseisvuse eest peeti lahinguid; vähemusrahvuste autonoomia seadus võeti vastu vähem kui aasta pärast Nõukogude Liidu toetatud riigipöördekatset ning kultuuriomavalitsus lubati moodustada rahval, kes oli meid hoidnud „700-aastases orjaöös“. Oleks Eesti Vabariigi vabadus kestnud veel paar aastat, oleks ehk venelasedki jõudnud oma kultuuriomavalitsuseni.14 Umbes sada omakeelset kooli oli neil juba enam kui kümnend varem ilma selletagi.15
Vähemusrahvuste kultuuriautonoomia on põhiõigus, millest räägime harva ning ega ole seda iseseisvuse taastamise järgsel ajal täielikult mõtestanud. Ajalooõpikutes ja välissuhtluses tunneme selle üle justkui uhkust, aga praktikas oleme pühkinud vaiba alla. Kas tõesti oli see iseseisvuse taastamise järel vaid osa mainekujundusprojektist, selleks et pääseda Euroopa Liitu ja NATOsse ning seejärel unustada? Või peaks sel olema mingisugune sisuline väärtus? Olen nõus, olud on võrreldes okupatsioonieelse perioodiga muutunud, rahvastik on meil kirevam kui kunagi varem. Seda enam on võimalusi uurimiseks ja refleksiooniks valgustamaks teemat nii ajaloolise, kontseptuaalse, võrdleva kui ka praktilise külje pealt. Miks oleme loobunud sellest, mis tegi meid omal ajal teiste rahvastega võrreldes eesrindlikuks? Kas tõesti ületavad kaasnevad ohud võimaliku kasu? Kas see on tõesti vaid iganenud idee, mille peab jätma ajaloo prügikasti? Või peaks sellel olema riigis oma koht ja toimiv mudel? Ehk on 100 aasta möödumine esialgsest seaduse vastuvõtmisest piisav, et lõpuks selle üle juurdlema hakata? Tõenäolisem on muidugi, et see mitte ainult ei jää „lunastamata lubaduseks“, vaid langeb samasuguse rünnaku alla nagu praegu kolmandate riikide kodanike ja kodakondsusetute valimisõiguski. Ehk käivitatakse „agressorrahvusest“ Eesti kodanike kodakondsuse äravõtmise kampaania sarnaselt Euroopaga ilmasõdadevahelisel perioodil?16 Seda õigustatum on siis siinne järelehüüe.
Lõpetuseks pakun ühe optimistlikuma variandi. Will Kymlicka, kes soovitas meil integratsiooni soosimiseks rakendada vähemusrahvuste kultuuriautonoomia põhimõtet juba 25 aastat tagasi17, on näinud mitmekultuurilisust inimõiguste revolutsiooni ja „demokraatliku kodanikustamise“ projekti osana ehk viisina lähendamaks nii põhi- kui ka vähemusrahvusi „inimõiguste, kodanikuvabaduste ja demokraatliku vastutuse“ ideedele.18 Mis oleks, kui kultuuriomavalitsusest saaks selle vahendaja? Teame, et näiteks Venemaal pole kunagi olnud liberaaldemokraatlikku valitsust (v.a võib-olla Ajutise Valitsuse aegu) ja kultuuri. Kas demokraatlikult valitud kultuuriomavalitsus ei võikski olla sellist tüüpi vene kultuuri kasvulava, vabade venelaste vastasrind sellele, mida Raul Rebane on nimetanud „vene agressiivseks ja vallutushimuliseks [rahvuslikuks] mütosfääriks“?19 Ja kas poleks see vähemusrahvuse esindajale mooduseks ennast tugevamalt siduda Eesti riigiga ning „valitsusele kanaliks, mille kaudu astuda dialoogi vähemusrahvusega“20? Võib-olla on veel vara kultuuriautonoomia idee maha kanda ning paslikum oleks mõelda võimalustele, mida see avaks „kõigile Eestimaa rahvastele“?
1 Eriti tänuväärt on sel puhul Timo Aava ja Krista Sarve kureeritud näitus „Oma või võõras. Mitmerahvuseline Eesti“ ajaloomuuseumis, mida saab külastada kuni 2. märtsini.
2 Kaido Laurits, Saksa kultuuromavalitsus ja vähemusrahvus Eesti Vabariigis 1918/1925–1940. Tartu Ülikool 2005. Lk 48.
3 Jakob Hurt, Kõned ja kirjad. Loomingu Raamatukogu 1/2, 1989. Lk 46.
4 Samas, lk 55.
5 Ajaloolased: kodakondsuse said kõik Eesti alalised elanikud. – ERR 15. IX 2016.
6 Laurits (2005): 52.
7 Samas: 4, 56-57.
8 Nele Parrest, Paragrahv 52. Eesti vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne 2020.
9 Mari Peegel, Lõpeb seaduste tõlkimine vene keelde. – ERR 30. X 2024.
10 Sakari Neuvonen, Sakari Neuvonen: Soome vähemusrahvuse kultuuriautonoomia tulevik on tume. – ERR 5. X 2023, Tõnu Karjatse, Kultuuriministeerium lõpetas eestisoomlaste kultuuriomavalitsuse tegevuse. – ERR 29. XII 2023.
11 Mikko Lagerspetz, Keele- ja vähemuspoliitika. Kirjutatud ja kirjutamata põhimõtted. – Sirp 22. V 2015; Mikko Lagerspetz, Mis sai kultuuriautonoomiast? Ühe lunastamata lubaduse lugu. – Vikerkaar 3, 2018.
12 Ülle Madise, Arvamus kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu (594 SE) kohta. Õiguskantsler, 12. IX 2022.
13 Riigikogu, Valimisõiguse piiramisest, Youtube, 13. I, 1:01:45 (külastatud 30. I 2025).
14 Laurits 2005, lk 56-57.
15 David J. Smith, Retracing Estonia’s Russians: Mikhail Kurchinskii and Interwar Cultural Autonomy. Nationalities Papers 1999, kd 27, nr 3. Lk 455-474, 461.
16 Vt Hannah Arendt, The Origins of Totalitarianism. Penguin Books 2017. Lk 285, 287.
17 Will Kymlicka,Eesti integratsioonipoliitika võrdlevas perspektiivis. Integratsioonimaastik – ükskõiksusest koosmeeleni. Koostanud ja toimetanud Agu Laius, Ivi Proos ja Iris Pettai. Jaan Tõnissoni instituut 2000, lk 28-53, 49.
18 Will Kymlicka, The Rise and Fall of Multiculturalism? New Debates on Inclusion and Accommodation in Diverse Societies” International Social Science Journal 2010, kd 61, nr199. Lk 97-112, 100.
19 Raul Rebane, Venemaa tegelik juht ei ole Putin. Postimees, 20. XII 2024.
20 Lagerspetz 2018.
