Oscarite kui maailma mainekamate filmiauhindade ajalooliselt valdav Ameerika-kesksus on viimase kümnendiga küll veidi vähenenud, aga ainult pisut. Olemuslikult on endiselt tegu eeskätt regionaalse filmiauhinnaga: reeglina pärgab planeedi suurima käibega filmitööstus ikka veel iseennast ning teiste osaks jääb üldjuhul vaid lossiaknast kaeda, kuidas pidu särab sees.

Sellegipoolest saadab neid preemiaid endiselt maailma filmitipu, absoluutse etaloni aura, mis on küll mõneti üle hinnatud, kuid ega maksa seda ka alahinnata, arvatagu selle sisulisest kaetusest, mida tahes. Elame me ju otsapidi globaalselt võrgustunud infosfääris, kus ingliskeelse kultuuri domineerimine paistab aina kasvavat.

„Üks võitlus teise järel“¹ võitis ootuspäraselt, seda kuulutasid ette asjatundjad meil ja mujal.² Peapõhjus, miks kümne peaauhinnale nomineeritud filmi seast valiti välja just see, on ilmselt selle päevapoliitiline aktuaalsus. Ükski teine kandidaat, isegi mitte ennustatud põhikonkurent „Patused“³, mis oli saanud kõige rohkem nominatsioone, ei kõneta ajastu ahistavate asjade kujutamisega nii veenvalt.

Mis on „Üks võitlus teise järel“? Lühidalt kokku võttes vaimukas ja hoogne, meisterlikult teostatud märulipõnevik vahvate vastupanuvõitlejate revolutsioonilisest vastasseisust jõhkra võimu ja rassistliku vandenõuga. Pealtnäha üsna sirgjooneline žanrifilm, mille eripära tuleb aga sellest, et selle looja on käesoleva sajandi lombitaguse autorifilmi üks tippe Paul Thomas Anderson, kelle kolmekümneaastase režissööri­karjääri juures on see kümnes teos. Ameerika filmiloojad ei naudi ju üldiselt nii suurt loomevabadust ja kontrolli oma loomingu üle kui Vana Maailma omad, vaid peavad palju rohkem arvestama rahastajate tüüpootusega, et film tooks sinna panustatud raha tagasi ja teeniks tulu. Vähe on sealtkandi kineaste, kes on suutnud endale juba vaata et oma karjääri algusest saati tagada stsenaariumist montaažini oma filmide juures nii palju sõnaõigust ja jätta seda produtsentidele nii napilt kui Anderson. Tema looming pole jagunenud kunst- ja kommertsprojektideks, vaid ta on jutustanud ainult enda kirjutatud originaalseid lugusid oma isikupärasel moel.

Säärase vabaduse on ta saavutanud tänu sellele, et kuigi enamik tema filme pole olnud kuigi tulusad või on miinusesse jäänud, siis juba alates tema teisest teosest „Boogie ööd“⁴ on mõni neist siiski ka arvestatavat kassamenu nautinud, nii et temaga võib stuudioil äriliselt minna nii ja naa. Suure kassahiti mõõtu eelarvet pole talle siiski varem usaldatud – „Üks võitlus teise järel“ on esimene kord. See võib jääda ka viimaseks, sest praeguse seisuga pole see veel kulusid tasa teenida jõudnud.

Kui Andersoni publikumenu on olnud mõõdukas, siis kriitikute ja asjatundjate lemmik on ta olnud eluaeg, kuni selleni välja, et tema tuntuimat teost „Veri hakkab voolama“⁵ peavad paljud selle sajandi seni parimaks filmiks.

Mõnedki autorid väntavad eluaeg üha uuesti nii-öelda sama filmi, kuid Anderson nende hulka ei kuulu. Ta ei korda ennast, ka mitte oma edulugusid, tema teosed on äärmiselt erinevad sisult ja tooniltki. Väsimatu, pidevalt uueneva täiuseotsijana ei paista tal olevat ei kinnismõtteid ega stamplahendusi. Ka Andersoni filmid on enamasti žanripiiridega vabalt ja ootamatult mänginud ning jätnud laia tõlgendusruumi, olles kohati oma isikupärasuses lausa raskesti tabatavad.

„Üks võitlus teise järel“ üllatab suhtelise lihtsusega. Sedavõrd sirgjoonelist ning ühe meelelahutusliku žanri tunnuseid austavat teost pole Anderson loonud sajandi algusest saati, kui ta pärast panoraamset suhtevõrgustikku „Magnoolia“⁶ tuli välja väikese romkommiga „Armastusest joobunud“⁷. Aktuaalne mõõde võimendab toda lihtsuse muljet sedavõrd, et võib paista, nagu oleks tegu vaid pinnapealse poliitilise ärapanemisega ladusalt meelelahutuslikus vormis. Silver Õun on võtnud selle vaatenurga siinsamas lehes värvikalt kokku,⁸ öeldes, et Anderson on kulutanud kolm tundi taastõusnud parempoolse fašismi pihta suunatud tobedale riistanaljale, mille Jaan Toomik esitanuvat ühe lausega rinna peal. Sedastanud, et „Andersonil polegi selle filmiga suurt muud öelda,“ lahterdab Õun Andersoni filosoofiliselt pealispindseks.

Jättes kõrvale Jaan Toomiku ja Vano Allsalu kuulsa vägisõnalise performance’i, millel polnud 1989. aastal otseselt pistmist fašismivastasusega⁹ – on see asi nii lihtne? Kas sageli suisa Stanley Kubricku mantlipärijaks peetud autor pole seekord tõesti sihikule võtnud enamat kui Ühendriikide sisepoliitikast lähtuva kaksikjaotuse, kus vasak ja parem ajupoolkera on üha enam tülis ja teineteist fašismiseostega pommitavad? Kas ei tee just too sõna ühiskonnas toimuvale keskendumist keeruliseks?¹⁰

On siis eluaeg intellektuaalselt tõsiselt võetavaid filme vändanud režissöör otsustanud nüüd kassa survel pealiskaudne ja nii-öelda mitmepalgeline olla?

Anderson pole kunagi olnud küüniline satiirik, vaid on rõhutatult apoliitiline autor. Tema varem kõige poliitilisemana tõlgendatud teos on juba mainitud „Veri hakkab voolama“, halastamatu ajalooline draama ahnusest, naftast, rahast ja religioonist. Kui Andersonilt kunagi küsiti, kuidas ta suhtub sellesse, kui seda filmi peetakse Iraagi sõja, George W. Bushi ja kapitalismi allegooriaks, vastas ta: „Oleks kohutav mõelda, et oleme olnud poliitilised.“

Ei saa ju arvata, et just mullu, kui Ühendriikide praegune president taas pukki tõusis, asus riiki innukalt Taas Suureks tegema, tüürides seda kiirmarsil autoritaarsusse ning saates migratsiooniameti löömamehed tänavaile teisitimõtlejaid maha suruma, vahistama, vägivallatsema ja tapma, sai Andersonil mõõt nii täis, et ta tegi kannapöörde, otsustades oma senisest joonest loobuda ja rahva barrikaadidele kutsuda.

Kuid suur mängufilm ei sünni üleöö ning Thomas Pynchoni romaan „Vineland“¹¹, millest on olnud inspireeritud „Üks võitlus teise järel“, ilmus juba üheksakümnendail ning räägib hoopis Ronald Reagani ajast. Anderson on aastakümneid tahtnud seda ekraanile tuua.

Filmi stsenaarium sai valmis ja võttedki toimusid ära juba tunamullu, tükk aega enne seda, kui keegi ette teadis, et kõrvitsakarva vanameister teist korda Valgesse Majja jõuab. Anderson pole ju dokumentalist, ja kui autentne ka ei tunduks Ameerika, mida ta on oma loomingus kujutanud, on see sarnasel moel fiktiivne nagu Aki Kaurismäki Soome. Nii on „Ühes võitluses teise järel“ kujutatu päevakajalisus osalt sattumuslik. Kui möödunud aasta algul oleks pukki tõusnud demokraat, poleks see film vahest nii kõrget lendu teinud.

Kahe- või enamapalgelisust, millele vihjab Õun, vahest ei ootaks kelleltki, ning ajal, mil tulevik tundub aina tumenevat ja paljudel napib lootust, püüab Anderson seda anda. Kas saab seda talle ette heita? Briti kriitik Peter Bradshaw on öelnud ilusti, et see film on justkui protestilaul.¹² Selle laulu meloodia kõlab küll kirglikult ja kaasakiskuvalt nagu protestilaul ikka, kuid sel on mitmeid erinevaid salme ja lootusrikas tonaalsus. Ilmselt ei pea Andersoni positiivselt humanistlikku häälestust võtma ei lihtsameelse ega ka mitte negatiivsena. Ehk on ühiskonnas päriselt valesti just see, et säärast mõtte­viisi on liiga vähe?

Filmi vaadates tundub, et kauaaegne, järjepidev ja visa revolutsioon võidab ükskord niikuinii, nagu ta siinmailgi kord võitis, nagu osutab Anderson viitega sõjafilmiklassikale, mida meespeategelane, Leonardo DiCaprio kehastatud hobuserauavurrudega elupõline revolutsionäär Ghetto ehk Pat Calhoun, oma hütis lõputu kanepipahvimise kõrvale vahib. See film on Gillo Pontecorvo „Alžiiri lahing“¹³; said ju ka alžeerlased Prantsuse koloniaalikkest lahti alles pärast aastatepikkust vabadusvõitlust, mis erinevalt siinsest oli küll relvastatud ja ohvriterohke.

Samalaadset lootusrikast dünaamikat võib välja lugeda kahest hoogsast ja meeliülendavast kodumaisest pungidokist: parasjagu kinos linastuvast täispikast „Õnn on elada me maal“ ja mullusest „Eesti lugude“ sarja lühi­filmist „Kõik teevad kõike valesti“¹⁴. Tundub, et laulev revolutsioon, mille esimesed pääsukesed olid meie nõukaaegsed punkarid, kes pidasid end viimaseks maailmalõpueelseks põlvkonnaks, täis märksa suuremat nihilismi kui praegune, mille liige kirjanik Riste Sofie Käär ütleb viimases filmis: „Elu ei ole kohustus kunstile, vaid elu on kohustus heaks hakkamisele“.

On üsna raske ette kujutada, kuidas saanuks säärast positiivsust väljendada meie vana, klassikaline pungipõlvkond, kodumaise X-generatsiooni avangard, kes kuulutab ajastukohases, kuid ühtlasi ka Nõukogude-aegses uljas nihilismis, et armastus seisneb vaid selles, kuidas naabri Rita läheneb läbi sõnniku, suu kõrvuni ja põlved paljad, või siis satub naabri Tiina seale solki ette viskama, vaid napp supeltrikoo üll, solgi­ämber käe otsas. Või midagi säärast, nagu samas filmis ütleb üks teine noor punkar: „uus punk on nagu armastus, ja sellest armastusest me võitleme vastu kõigele halvale“.

Võitlusest ebaõiglusega on juttu mõlemas dokfilmis, ja näib, et see kestab. Maailm tundub paljudele üha lootusetum, aga ka lootus jääb.¹⁵