Duo Ruudu ja Eesti Rahvusmeeskoori kontserdile oli kogunenud täismaja: paistab, et kodumaal oldi ootel, et taas näha viimasel ajal edukalt mööda maailma ringi tuuritanud Duo Ruutu, seda enam et loota oli suurepärast sümbioosi rahvusmeeskooriga. Kõlasid palad eeskätt Duo Ruudu tänavu ilmunud teiselt täispikalt albumilt „Ilmateade“ ning rahvusmeeskoori esituses albumiga ülihästi sobiv nüüdisheliloojate looming.
Põnevil ja sumisev täissaal jäi vaikseks hetk enne rahvusmeeskoori lavale astumist. Koori järel tulid lavale dirigent Mikk Üleoja ning Duo Ruudu liikmed Ann-Lisett Rebane ja Katariina Kivi. Intiimsus, mille Duo Ruut üht pilli vastastikku mängima asudes kontserdisaali kohe toovad, on tähelepanuväärne. Köidab ka duo siirus ja ehedus, mis on maailmalavadel ilmselt ka üks nende edu võti.
Kontsert algas albumi viimase looga „Outro“. Duo liikmete silmad olid rõõmsalt äraootavad, kui rahvusmeeskoor oma panusega sisse astus. Samuti oli rõõm näha, kuidas Rebane ja Kivi ise omaloodud biiti laval naudivad.
Ega olnudki imekspandav, et kontserdi esimene n-ö täispikk lugu hiljutiselt albumilt oli „Vilud ilmad“, mis juba enne kontserti nende albumit kuulates minu kõrvus oli kõlanud kõige regilaululikumalt, ja koos kooriga1 (küll mitte regilaulu ees- ja järellaulu põhimõtet rakendades, vaid koor laulis kaasa kõigis ridades) oli see loomuldasa kõige suurema koori ehk kaasalaulmise potentsiaaliga lugu nende albumilt. Loo „Vilud ilmad“ seadesse on Duo Ruut sisse põiminud ka hällilaulu, mis on minu hinnangul kõige traditsioonilisema viisi ja esitusstiiliga laul Duo Ruudu seekordselt albumilt.2 Kuna rahvusmeeskoor laulis nii vaikselt, et see oli peaaegu kuuldamatu, sündis täielik hällilaulu tunnetus. Strateegiliselt ja kunstiliselt on hea laulda publik kohe kontserdi alguses „magama“, et viia kuulajad teise, Duo Ruudu puhul unenäolisesse, reaalsusse.3
Järgmises loos „Udu“ kõlas rahvusmeeskoor Kuldar Schütsi loodud seades kui laine- ja meremüha. Duo Ruudu looga sobis hästi burdoonilik, rütmistatud koorisaade, mis kasvas laulu saatvateks südametukseteks. Samuti oli jalge all tunda, kuidas Duo Ruudu bassiakordid läbisid Estonia kontserdisaali puitpõrandat.
Tõeliselt meisterlik oli rahvusmeeskoori ettekandes itaalia helilooja Alberto Schiavo kooriminiatuur „Frottola nr 1“, mis on olnud koori repertuaaris 2014. aastast. Sünkopeeriv laulmine koos käte- ja reieplaksudega sobis hästi Duo Ruudu kandlerütmikaga ja väga sujuvalt mindi üle Duo Ruudu järgmisele loole „Suvi rannas“, mis samuti algab käteplaksudega. Mõjus igati toetavalt, kuidas rahvusmeeskoor plaksutas edasi, kui Duo Ruudu Katariina Kivi vahepeal kannelt mängis. Kuldar Schütsi seades rahvusmeeskoorile pääses Duo Ruudu crescendo selles loos veelgi vägevamalt mõjule.
Loo „Saja, lase“ m-tähe peal lauldud introt huilgas vanaemaga kontserdile tulnud laps minu kõrval vaikselt kaasa. Loo kestel liikusid rahvusmeeskoori liikmed tasakesi ringi, moodustades kauni kaare, mis toetas intiimset meeleolu. Loosse kaasa haaratuna läks mõte rändama selle juurde, et Duo Ruudu liikmed on kui tänapäeva laulikud:4 nad otsivad end kõnetavaid pärimustekste, millele loovad oma viisi ja seade. Taas sai nautida rahvakandle bassiakordide kõma. Katariina Kivi poognatõmbed läksid sujuvalt üle rahvusmeeskoori heliliseks „meestemetsaks“, nii et võttis aega, kuni sain aru, et vahepeal on alanud uus teos, leedu helilooja Justė Janulytė „Now I’m Nowhere“.
Justė Janulytė püüab oma teostega luua „monokroomse muusika“ kogu, kus uuritakse aja ja ruumi tajumist suures mahus mitmekihiliste tekstuuride kaudu. Minule meenutas Justė Janulytė teos Kirde-Leedu arhailist rahvalaulu sutartinė’t, kus laulujärg antakse ühelt inimeselt või ühelt lauljate või pillimängijate rühmalt üle teisele, luues uut reaalsust avavaid harmooniaid. Duo Ruudu lugudega sobis väga hästi kokku, et ka see kooriteos (nagu ka eelmine) ei ole üheski keeles, vaid koosneb häälikutest. Nii sai kuulaja viibida universaalses helimaailmas. Rahvusmeeskoori esituses tekitas Justė Janulytė teos minus lendamis- ja rahulolutunde. Need helid mõjutasid kuulajat füüsiliselt: heakõlaline harmoonia kandis kõrgustesse, kitsam harmoonia tekitas ebamugavama tunde. Võimas, kuidas Mikk Üleoja šamaanina voogavate, justkui taiji-liigutustega koori juhatas. Ka Duo Ruut näis, kui rahvusmeeskoor seda lugu esitas, laval otsekui äratehtud. Teose lõpus olekski tahtnud jääda koori suurepäraste tenorite ja kõmisevate basside harmooniasse kauemaks pidama, et tekkinud atmosfääri aplausiga üldse mitte lõhkuda.
Sinna otsa kõlas Duo Ruudu esimeselt albumilt „Tuule sõnad“ pärinev „Väljad karja käia“ nii hea äratusena. Kui Justė Janulytė teosega tehti publik täiesti tühjaks, siis Duo Ruudu „Väljad karja käia“ tõi taas ilu – kuigi sisu poolest on tegu Kolga-Jaani kihelkonnast pärit lõikuslauluga, kus ähvardatakse põldu, et kui töö hästi ei edene, jäetakse see lindudele nokkida. Lõuna-Eesti regilaulude refrääni sõnad, selles konkreetses laulus „elele“, annavad koorile võimalusi laulmisel liituda ja eriti südantsoojendav oli näha, kuidas refrääni laulis mõnuga kaasa ka dirigent Mikk Üleoja.
Peale Duo Ruudu enda seade Sangaste kihelkonna „Hobusemängust“ oli geniaalne kontserdikavva sisse tuua sama „Hobusemäng“ ka Veljo Tormise seades, kelle 95. sünniaastapäeva sel aastal endiselt tähistame. Tegemist on ühe enim seatud ja eri muusikuid inspireerinud eesti pärimuslauluga. Veljo Tormise seades ja rahvusmeeskoori esituses oli teos väga tantsima kutsuv. Duo Ruut on „Hobusemängule“ leidnud tavapäratu helge lähenemisnurga: kunagi oli tegu kaitsemaagilise laulumänguga ja Duo Ruudu liikmete kristalsed hääled andsid sellele veelgi lihvi.
Kontserdil kõlas paljude rõõmuks ka albumi „Tuule sõnad“ nimilugu, millega duo kuue aasta eest paljude kuulajate südamesse oli jõudnud. Rebase ja Kivi hääled täiendavad teineteist hästi ning nende häältes on kuulda seda aastatepikkust kooskõlamist. Laulu sõnad „Mis sina puhud …“ läksid üle järgmise teose, Tarmo Lepiku „Kolm Betti Alveri luuletust“ esimesteks sõnadeks „Mis küll sina pelgad …“. Selle teosega sai meeskoor endast kõik välja lasta ning see vaheldus Sampo-Elias Asikaineni ilusa ja tundliku soologa „Räägi tasa minuga“, mille ajal laulis ülejäänud koor nii vaikselt, kui sai.
Kontserdi viimase looga, Duo Ruudu lühialbumilt „Kulla kerguseks“ pärineva „Tantsma kutsumine“, pandi laval püsti kaasahaarav pidu. Regilaulu kordamise vorm lõi selleks hea võimaluse.
Loomulikult ei lasknud publik esinejaid viimase loo järel lavalt minema, esitusele tuli lisalugu „Koju minna“, mille saatel oli hea hakata pärast elamusrohket kontserti kodu poole liikuma. Koduteele jäi saatma meeshäälte ja kandle lõpuharmoonia.
1 Ka regilaulu puhul nimetatakse järellauljaid kooriks, seega oli Eesti Rahvusmeeskoori kaasamine ka traditsiooni arvestades loomulik samm.
2 Hällilaulu tekst, viis ja esitusstiil pärineb Kihnust Anna Köstri esituses 1959. aastal salvestatud hällilaulust „Uni, tule silma peale!“.
3 Nagu ütleb üks Halliste kihelkonnas kirjapandud regilaulutüübi „Kalajõgi“ ja „Kalaneitsi“ tekst: „Unda näi ma magadenna, tõista üles tõuste’enna“ („Und nägin magades, teist [und] üles tõustes“).
4 Laulikuks nimetatakse regilaulu puhul lauljat, kes teadis palju laule ja laulis neid eeslauljana.
