Elle Viiese „Enigma“ paistab siinsel tantsuväljal esmalt silma oma semiootilise lähtekohaga, arvestades muidu valdavat atmosfäärile ja liigutuste tunnetamisele keskendumist viimaste aastate liikumiskesksetes lavastustes. Aegamööda avanevad lavastuses aga tähistamisvõimaluste uurimisele lisanduvad mõõtmed, mis lubavad näha läbitöötatuse ja delikaatse huumori põimingut.

Keel ja tähistamine. Lavastuses uuritakse verbaalse keele ja liikumise omavahelisi tõlkevõimalusi, süüvides selle pinnalt mõistatuste ja tähenduse tekkemehhanismide maailma ning tulemuseks on maitsekas ja viimistletud teos.

Etendus algab sissejuhatusega: tutvustatakse liikumissõnavara, mis hiljem eri fraasides läbi liigutakse. Tartu-Moskva koolkonna ja Juri Lotmani töödes on verbaalne ehk loomulik keel primaarseks modelleerivaks süsteemiks, mille (struktuuri)põhimõtteid kasutavad teised kultuurkeeled – sekundaarsed modelleerivad süsteemid nagu kujutav kunst, muusika ja viipekeel.² Tantsuteooriates tõusis liigutuste kui üksikmärkide ja tantsu kui keele teema esile 1960. aastatel, mil kultuuriteooriates levisid hoogsalt strukturalistlikud käsitlused. Ka küsimus tantsunotatsioonist ehk üleskirjutamise võimalusest sõnas või pildis, mis on esil nii tantsuajaloos kui ka -antropoloogias, jääb samasse paradigmasse.

Viimastest aastatest ei meenugi teist nii semiootilise lähtekohaga eesti tantsulavastust: koreograafia on loodud verbaalse ja tantsukeele dialoogis, lavastuses on tervikuna esil tähistaja ja tähistatava suhe, tähistamise akt kui selline.

Niigi tähenduse ja struktuuriga tegelevas töös mängitakse ka heli ja liikumise suhte, objektide ja lineaarse ajaga, mis annab lisamõõtme. See viib lavastuse tähistamise võimalikkuse otsingult ka kujundlikule, kunstilisemale tasandile. „Enigma“ on nagu etenduskunstide vaste kontseptuaalsele ja sürrealistlikule kujutava kunsti teosele à la Magritte.

Koreograafia ja žest. Huvitav oli jälgida, kuidas mõned abstraktsed mõisted on lavastuses leidnud väga konkreetse liigutusvaste, lihtsalt sooritatava žesti, näiteks „isa“ puhul. Mõni asesõna nagu „kui“ või „ja“ on seejuures saanud keerukama vaste. Meelde jäi žestide lõpetatus ja puhtus: rohkem kui teekond ühest liigutusest teise on esil konkreetsed liigutused. See võimaldab jälgida žestidega tähistatavaid kontseptsioone, rõhutades struktureeritust.

Koreograafia jääb kehast väljaspool olevasse ruumi, liigutused on selged, klaarid ja nõndamoodi peaaegu graafilised. Tooni annab eelkõige isoleeritus ja nurgeline kvaliteet, mis tulenevad konkreetsetest soorituse suundadest ning asjaolust, et väiksemaid žeste vaheldatakse selgesti ja kohati ka kiires tempos.

Seda huvitavamad on momendid, kus tantsijad kaasavad omaenda sisemise keharuumi, s.t liigutakse voogava kvaliteediga läbi keha. Näiteks „tõe“ puhul, kus rusikas käelöögist vastu rindkeret kasvab välja sissepoole ja ülalt alla voogav ülakehalaine. Samasugust efekti on märgata ka hetkil, kui tempo kasvab ning aina kiiremad žestidevahelised trajektoorid leiavad otseteid kehas ja keha ümbritsevas ruumis, muutudes lõpuks katkematuks.

Palju kasutatakse viipekeele sõrmendilaadseid žeste ning loojad on märkinud ühe allikana ka eesti viipekeele. Mitmed liigutused on tüübilt selgelt osutavad – nii saab hõlpsalt tähistada ruumiosundusi nagu „ülal-all“, „sina-mina“.

Et koreograafia on tihe ning järgib sõnajärjestust, on seda kiiremates stseenides vaatajalgi pinev jälgida. Esimene murrang tekib siis, kui esimest korda lisandub algul üksi laval liikunud Maryn-Liis Rüütelmaale teine etendaja Edgar Vunš ning paralleelselt hakatakse esitama erisuguseid fraase ning tähelepanu tuleb jaotada võrdselt või kärmelt ühelt teisele.

Põhjust on peatuda ka pilgul, kuna tantsijad kasutavad seda väga juhitult. Pilk on ruumis enamasti selgelt rihitud, käib kaasas jäsemete liikumise ja koreograafias kehale antud suundadega. Pilk justkui fikseerib, toetab selge markeerimisega liigutuste algust ja lõppu. Teisal muutub pilk aga eemalolevaks, pea kallutatakse kõrvale ja silmad vaatavad rõhutatult mujale. Näib, et liigutuste puhul on töötatud ka aspektiga, mida inglise keeles tähistatakse sõnaga intention ehk kuhupoole ruumis või oma kehas on tantsija suunatus, kavatsus liigutuse sooritamisel.

M.o.t.t. „Enigma“ täpsus võimaldab ümberpööramist. Peent huumorit on näiteks tagurpidises põhjuse-tagajärje ahelas, loogika kõrvutamises sahistamiste või kuhjavas laadis teineteise repliikidele vahele sosistamistega. Vist ükski seni nähtud tantsulavastus pole andnud mulle veel põhjust meenutada loengusaalis veedetud tunde lausearvutusega maadeldes. Üliformalistliku, mõttestruktuuridega tegeleva filosoofilise loogika põimimine tantsuga on seda põnevam, et tants on olemuslikult voolav nähtus isegi oma rangeimates vormides. Struktuuri hammas lõpuni keha peale ei hakka.

Mõistatus ise on mõneti loogikavastane – arhailine, kogemustel ja omaduste kujundlikkusel põhinev konstruktsioon. Seejuures kasutatakse ka loogikatõestustes nähtuste tunnuseid, nii et ühisosa on neil ometigi. Ülim korrastatus lubab omakorda tugevamalt mõjuda lõpuosa teise tonaalsusega tekstil, mis otsapidi suubub juba manamisse.

Lavastuse meeskond on oskuslikult komponeerinud terviku, mis on täis nii intellektuaalselt mitmekihilisi mänge kui ka vilunud kehavaldamist, mida omakorda rõhutavad napp, ent kõnekas lava-, heli- ja valguskujundus. Vaatajal tuleb „Enigmast“ täiselamuse saamiseks tõeliselt kohal ja kaasas olla. Ent erinevalt abstraktsetest töödest, kus vaataja loob tõlgenduse iseseisvalt ning paremal juhul saab lavastuse avatud koest ja atmosfäärist tunnetusliku elamuse, kehvemal juhul jääb nähtu lavastuslikult uduseks, jäetakse siin vaatajale ruumi teda siiski teadlikult suunates. „Enig­ma“ on tantsulavastus mõtlevale inimesele. Mis värvi on hobune, kuhu kaob lahkunu vari, kas tähendus on tõestatav ning püss ka pauku teeb, selgub lõpus. Või alguses? See ülesanne jääb juba vaataja lahendada.