„Valka, kuule!..“ Vaikus. „Valentin on mu nimi,“ vastab kõnetatu. Pisut kähe, vaikne, kuid konkreetne ja veenev hääl välistab edaspidiseks igasuguse familiaarsuse … Selline oli sõber Kuik. Läbi nende aastakümnete, mil koos toimetasime. Otsekohene ja väga aus. Tõeline härrasmees. Valentin Kuik – nooruses tugev poksija ja … ka saksofonimängija, armeeteenistuse järel mõnda aega valgustaja Eesti Televisioonis, nukujuht Nukufilmis. Noor pereinimene. Aasta 1970 tõi aga tõsise elumuutuse: Valentin Kuik võeti vastu režiierialale Moskva kinematograafiainstituuti ehk VGIKi. Ja nagu sellest veel vähe oleks, maineka ja hinnatud professori Mihhail Rommi kursusele. Va banque! 1973. aastal tegi Kuik kursusetööna lühimängufilmi „Klaverihäälestaja tuleb kolmapäeval“, peaosades Eneken Priks ja Evald Aavik. Ajaloolise tõe huvides peab lisama, et filmi kandvat rolli kehastas tulevane Eesti eurovisiooni isa Juhan Paadam – klaveritassijana. Oma paarimehe küsimusele, miks me neid (klavereid) veame, vastab järjekordse korrusmaja välistrepil Juhan Paadam (filmis Kuigi häälega): „Ju siis vaja on.“ Stsenaariumi kirjutas Valentin ise, operaatoriks Mihkel Ratas, kes samuti VGIKis operaatoriks õppijana sai selle filmi ka oma kursusetööna esitada. Helimeheks võeti mind: esimene iseseisev töö Tallinnfilmis! Valminud film osutus Moskva filmiinstituudis aga nii menukaks, et ühel päeval olid filmikarbid … kadunud. Ja lõplikult. Rahvusvaheline menu oli käes, kuid filmi enam polnud! (Digiaeg hakkas Eestimaale hiilima alles paarikümne aasta pärast, seega, mis kadunud see kadunud.) Aga saatus tahtis, et film säiliks. Ühel päeval – juba sellel sajandil – sain kokku Evald Aavikuga ja kui tegin juttu „Klaverihäälestaja“ kadumisest, teatas Evald, et film on alles. Mihkel olevat talle kinkinud esimese laborist tulnud kontrollkoopia ja need kaks filmikarbikest (film on 15 minutit pikk, karpi mahub 10 minutit filmilinti) kenasti Kuressaare muuseumis hoiul … 1975. aastal lõpetas Kuik VGIKi kuldmedaliga ehk cum laude! See oli väärikas tasu sihikindla ja visa töö eest. Puurmani poiss jõudis metropoli ja võitles end seal tippu! Valentini VGIKi diplomifilm „Löö vastu“ on noorest poksijast – Valentin Kuigist ehk?
1981. aastal alustas Kuik Tallinnfilmis Moskva Kesktelevisiooni tellimusel täispika mängufilmiga „Teaduse ohver“, peaosades Enn Klooren ja Peeter Volkonski. Filmi käsikirja oli ta kirjutanud Branislav Nušići samanimelise jutustuse ainetel. Nüüd oli filminduse merel seilamas juba kui mitte ookeanilainer, siis kruiisilaev igal juhul. Ja nüüd pidi ka laevakapten Kuik olema valmis kõikvõimalikeks tormideks, mis filmimerel ikka aeg-ajalt aset leiavad. Nii juhtuski, et filmiprofessorina pikajuukseline Peeter Volkonski ilmus ühel hommikul võtteplatsile kiilaks aetud peaga – olevat kaotanud kihlveo! Mis sel hetkel Valentini sees toimus, jääb tema teada.
Ligi paarkümmend inimest võtteplatsil ootavad aga käsklust: „Mootor! Kaamera!“ Seda ei tule. Aeg tiksub ja see on hinnaline. Aga otsustama peab kapten Kuik. Selliseid olukordi tuleb võtteplatsidel ikka ette. Näiliselt pisiasjad saidki Valentinile režissöörina saatuslikuks. Leebe ja rahuliku inimesena keeldus ta ilmselt uskumast, et filmitegemine on jõhker ja karm ala. Edu puhul on peaaegu kõik osalised publikule kummardamas, ebaedu puhul jääb tegija üksi. Olen veendunud, et just „Teaduse ohver“ on Valentin Kuigi parim film. Selle filmi kaastegijad olid just sellised, keda Kuik vajas ja usaldas. Ja kaastegijad usaldasid Kuiki. Selle filmi tegemise aegu sujus kõik ja see peegeldub ka filmis.
Ajapikku hakkas eneses hoitud koorem Kuigi vaimu ja füüsist tõsiselt kurnama. Kui tulid (sund)pausid, siis ta kirjutas jutukesi, novelle, stsenaariume … Kirjutades oli ta iseenda seltsis ega sõltunud kellestki ning keegi ei sõltunud ka temast. Kes nüüd enam teab, kes see teise inimese sisse näeb või näha oskab …
Armas Valentin, olid suurepärane inimene ja väga ustav sõber.
Austuse ja lugupidamisega Sinu kaasteeline
Jaak Elling
Eesti Kinoliit
Eesti Kirjanike Liit
