Andrus Kasemaa, Minu kangelased. Toimetanud Lea Arme. Kujundanud Britt Urbla Keller. Varrak, 2025. 294 lk.

Andrus Kasemaa jutustab oma uues teoses kangelastest, keda ajalooõpikutest ei leia: isast, kes tassis jupphaaval Nõu­kogude Liitu laiali; emast, kes aitab väikelinna tehases Euroopat militariseerida; vanatädist ja -onust, kes on eeskujulikud kriisivarude kogujad – ja seda juba aastakümneid! Nende lugude foon on Ukrainas vältav sõda, kasvav hirm Vene kallaletungi ees ja mälestused Nõukogude okupatsiooni all elamisest. Geopoliitilised pinged ning kataklüsmide ootus seatakse romaanis „Minu kangelased“ vastamisi inimliku viletsuse, aga ka toimetuleku ja vastupanuga. Kas tõeline kangelaslikkus on surra lahingus isamaa eest või elada miinimumpalgaga vaesuval ääremaal? Elu ja surma küsimus on mõlemad.

Vormiliselt on „Minu kangelased“ romaan siiski vaid tinglikult. Lühilugusid, millest teos koosneb, võib lugeda vabas järjekorras – igaüks on justkui puänteeritud ja tervikliku lookaarega novell. Ent mida pikemalt raamatu seltsis istuda, seda tihedamaks teose kude muutub. Kasemaa toob sisse aina uusi tegelasi, perspektiivid vahelduvad, kuid suure ajaloo taust, millele lood asetuvad, seob teose tervikuks. Kasemaa jutustajate hääled moodustavad ajaloo samblavaibas justkui seeneniidistiku – tihedalt läbi põimunud võrgustiku, mis hoiab kogu pealisehitist (riiki, režiimi) koos.

Patriotism on luksus

Inimese suhe riigiga on alati kummaline. Ühelt poolt on see põhjalikult reguleeritud (maksude, sõjaväekohustuse jms kaudu), teiselt poolt sarnaneb riigi ja kodaniku dünaamika perekondliku suhtega. Armastus (või vähemalt truudus), usaldus ja valmisolek eneseohverduseks peaksid olema mõlemapoolsed, neid ei saa sündides lihtsalt kaasa ja need ei ole ka igavesed. Nagu perekonnas oodatakse sellegi puhul vastastikust hoolimist ja tähelepanu, turvatunnet. „Kõik peavad ennast koliseva sõjavankri ette rakendama. [—] Sünnid ja oled juba kohustatud rahva ja riigi ees midagi korda saatma. Hirmus tüütu ikka,“ kurdab autor (lk 64). Patriotism on Kasemaa käsitluses luksus, privileeg neile, kel on kindel katus pea kohal ja sissetulek tagatud: „Meie peres pole isegi patriotismi kunagi esinenud. [—] Meie poliitika oli tühi kõht, igapäevane võitlus ellu­jäämise eest“ (lk 39). See on vaade Maslow’ püramiidi alumiselt astmelt, kus baasvajadused ei jäta ruumi aatelisteks mõtisklusteks.

Üks teose keskseid motiive on varastamine. Kummaline kangelastegu, kuid olnud eestlaste vastupanu keskmes nii mõisa- kui ka Nõukogude ajal. Valitseva võõrvõimu arvelt ei saa just rikastuda, aga saab … ära elada. „Varastatud asi õnne ei too, aga isal on katus pea kohal ja õnne kui palju. Noh, õnne ka just pole, ise on ikka vaene ja mõnel päeval kurb. Ja vahel selg valutab. Lihtsalt isa ehitas omale maja. Ja kõik,“ nendib Kasemaa leebe nukrusega isa Nõukogude-aegsest sahkerdamisest pajatavas loos „Tarmukast noorusest“ (lk 87). Isa maja on tõeline monument pealehakkamisele ja julgusele selle nõukogulikus mõttes: iga materjal, konstruktsioon, detail ehituses on erisuguste tutvuste kaudu kusagilt pihta pandud. Võrdlemisi lõbusatele robinhoodlikele lugudele Nõukogude võimu tagant varastamisest vastandub teoses tänapäeva vaesus, mida näib sünnitavat justkui äraspidine olukord – riigi rikastumine inimeste arvelt. Selle taustal omandavad nõukaaegsed näppamised tõepoolest peaaegu kangelasliku varjundi.

Pisivarguste, aga ka teiste Nõukogude aja toimetulekustrateegia avalduste vaatlemisel omaaegses kontekstis on ehk abiks hüpernormaliseerimise mõiste. See pärineb vene ajaloolaselt Aleksei Jurtšakilt, kes kirjeldab selle väljendiga raamatus „Kõik oli igavene, kuni enam ei olnud. Viimane Nõu­kogude põlvkond“ Nõukogude aja lõpu reaalsustaju. Nullindate keskpaigast pärinev termin on praegu seoses USA ühiskonnas toimuvaga taas aktuaalne, kuna sobib kirjeldama ka Trumpi valitsemise all kujunevat nihestatud normaalsust¹. Hüpernormaliseerimise korral näevad nii võimulolijad kui ka rahvas, et süsteem ei toimi, ning on olukorra ebanormaalsusest teadlikud, kuid jätkavad selle kiuste tegutsemist, justkui oleks kõik kõige paremas korras, sest lahendusi ei nähta. Kasemaa teoses toob tollase tegelikkuse dissonantsi esile seda kogenud jutustajate ning tänapäeva kuulaja perspektiivi kõrvutamine: mitmedki tookord iseloomulikud episoodid tunduvad praegu parimal juhul absurdihuumori žanri kuuluvat.

Vastutus ja vabadus

„Minu kangelaste“ üks olulisemaid küsimusi on vastutuse tähendus ning sellega paratamatult haakuv vabaduse problemaatika, seda isiklikul, perekondlikul ja riiklikul tasandil. Eriti teravalt tõuseb see esile lugudes minategelase emast, kes käib veel pensionärinagi tehases hilisõhtuses vahetuses tööl. Kuna tehases toodetakse allveelaeva detaile, võib ju öelda, et emagi annab oma panuse Euroopa kaitsevõime tõstmisse. „Ema moderniseerib allveelaevu, tema käed on teinud detaile, aidanud valmis saada voolujoonelisel monstrumil, mis tapab kord noori mehi,“ mõtiskleb autor (lk 68). Selles väites on hüperboolsust ja irooniat, aga ka patsifistliku minategelase etteheide mis tahes osalusele sõjatööstuses. Ühtlasi juhib ta aga ema näitel tähelepanu riigi pakutavate sotsiaalsete garantiide puudulikkusele, liiga väikesele pensionile ning sellele, et inimestel on majanduslanguse ajal üha raskem toime tulla.

„Minu kangelased“ on sõjaaja raamat. Uudisvoog ja ühismeedia on vastavatest aruteludest niigi küllastunud, kuid Kasemaa tõstab esile aspekti, mis jääb avalikus arutelus tihti kahe silma vahele, nimelt selle, et sõjahirm süvendab ühiskondlikke lõhesid veelgi. Või joonistab vähemalt teravamalt välja. Jõukamad inimesed ostavad välismaale elamise, kuhu sõja puhkedes pakku minna. Vaestel pole muud valikut kui jääda eesliinile. Ka tõusvate kaitsekulude katteks kogutavate maksude koormus tabab just ühiskonna kaitsetumat kihti eriti valusalt. Paradoksaalselt mõjub Kasemaa romaan ise omamoodi ellujäämisõpetusena.

Mitmeski peatükis pilatakse riiklikke kriisikoolitusi ja -brošüüre, mis tunduvad hägusad ja ebapraktilised. Seevastu „Minu kangelaste“ lugudest võib leida nii mõnegi tarkusetera, mis aitab ehk keeruliste aegadega paremini toime tulla. Tõeline knowhow peitub just elukogemuses, näiteks vanaonu Rutsi isikus: „Elu võis ju Vene riigis jõle kehv olla, aga inimesed ise muutsid selle elu Nõukogude Liidus pulliks“ (lk 108). Raamatuks kokku köidetud lugude taga kõlab mingi kestlikkus, teadmine, et „veiderdavad türannid tulevad ja lähevad, aga vanamutid ärkavad iga hommik taas vara üles ja lähevad turule, et lastelastele värskeid tomateid tuua“ (lk 164). Kõige positiivsema noodiga on aga pala „Ühe lauda elulugu“, millest jääb kõlama mõte, et ka ebakindlas maailmas on võimalik ennast teostada. Vanapapi tutt­uus, aga tühi laut kõrgub küla kohal nagu monument lootusele.

Kriitiline, kuid südamlik

Tõsiste teemade kiuste on „Minu kangelased“ ka väga naljakas raamat. Lood on peamiselt tragikoomilises tonaalsuses ning Kasemaa enda justustajahääl omamehelik, lõbustatud ja uudishimulik. Mõneti meenutab tema lähenemine Andrus Kiviräha oma: temagi on mitmel puhul üldtuntud lugusid uudsest, märkamatu kõrvaltegelase perspektiivist ümber jutustanud (näiteks kevadel Draamateatris etendunud tükis „Kõrvaltegelased“), kuid Kasemaa loomingus ei ole naljategemine siiski kunagi esikohal. Meelde tulevad ka näiteks P. I. Filimonovi, Jüri Kolgi või Ilja Prozorovi südamlikud ja väikeste inimeste eluolule keskenduvad lood, kuid neil ei ole jällegi ühiskonna valukohtade paljastamine nii tugevalt fookuses kui Kasemaa teostes.

Niisiis on tegu eesti kirjanduses võrdlemisi unikaalse kokteiliga, kus ühiskonnakriitika on tembitud huumoriga, minemata sealjuures kordagi otseselt satiiriliseks või salvavaks. Kasemaa ei loo kirjanduslikke karikatuure, vaid suudab vaimukuse ja kriitilisuse kõrval säilitada ka südamlikkuse. Tema tegelastel on sügavust, nad panevad lugeja oma elule kaasa elama ning äratavad kaastunnet, isegi kui päriselus nendega ühist keelt ei pruugiks leida.

Kasemaa stiili teeb meeldejäävaks ka autori häbelik armastus oma kodupaiga vastu. Jah, selles on teosest teosesse korduvat häbitunnet oma pere, päritolu või vaesuse pärast, aga ka vastuvaidlematut tähelepanelikkust ja soojust, juurtega seotuse tunnet, mis teoste kibedat teravust pisut mahendab. Usun, et see pakub suhestumist kõigile, kes on majanduslikult, geograafiliselt või emotsionaalselt oma vanematest ja päritolust kaugenenud. Sama tunnet on vahedalt kirjeldanud Sanna Kartau Müürilehes: „Klassimobiilsus nõuabki sageli .. reetmist. Iseenda kogemuste, juurte reetmist või siis selle uue, juurdekasvanud mina reetmist, kui olla tagasi algpesas.“² Paraku on iga edasiliikumine ühtlasi kaugenemine. Sellega kaasnevad tunded on komplekssed ning puudutavad Eesti ühiskonnas usutavasti paljusid. Kasemaa uurib klassimobiilsusega kaasnevat häbi nüansseeritult ja julgelt, läbinägelikkuse ja empaatiaga.

Kummalisel kombel mõjub isegi raamatu tehisaru loodud kaanekujundus „Minu kangelaste“ puhul kontseptuaalsena. Nagu üks lugeja Goodreadsis kirjutab, annab kaanekujundus „lisakihi irooniat raamatule vaestest eestlastest suurte impeeriumite tõmbetuules“: „liiga vaesed, et oma raamatuid illustreerida“. Isegi kui kujundamisel on lähtutud muudest kaalutlustest, tuleb läbinisti kitšilik ja lugejavaenulik kaanekujundus (vt ka peenikeses kirjas tagakaanetekst optilise ornamendi taustal) sedapuhku raamatule kasuks, parodeerides pealkirja kombel kangelaste suurejoonelisust.

„Minu kangelased“ on väike romaan väikeste inimeste elust. Neist, kes ei tee suurt poliitikat – küll aga tunnevad omal nahal selle tagajärgi. Lugemiselamus, kui tahes suurepärane, jääks aga paratamatult pealispindseks, kui teosest midagi päris ellu kaasa võtta ei oleks. Olulisim, mida Andrus Kasemaa lugejale õpetab, on kuulamisoskus. Ta õpetab leidma aega ja huvi pööramaks tähelepanu näiliselt tühistele juttudele ja juhtumistele, mida vestavad suure ajaloo kõrvaltegelased. Polariseeruvas ühiskonnas ja aina lärmakamas meedia­ruumis ei alga kellelegi hääle andmine võimalusest rääkida, vaid valmisolekust ta ära kuulata.