Lőrinc Borsosi näitus Tallinna Ungari Instituudis kuni 13. II .         

Seoses rohkem kui kakskümmend aastat tagasi toimunud poliitiliste muutustega Ida- ja KeskEuroopas ning hiljem Euroopa Liidu laiendamisega  kujunes selles regioonis välja täiesti uus ajaloolis-ühiskondlik-poliitiline maastik. See kutsus esile juba minevikust hästi tuntud ja tõsiseid poliitiliste konfliktideni viinud probleeme, ideoloogiat nagu natsionalism, äärmuslike poliitiliste jõudude pealetung ning vähemusrahvuste diskrimineerimine. Euroopa Liidu riikides, eeskätt uutes, sotsialistliku minevikuga heitlevates liikmesriikides jäi edaspidigi rahvusriigi ehitamise aateks samuti kollektiivne  meenutus ja rahvuslike ambitsioonide tugevdamine edaspidigi.     

Vaatamata kättevõidetud inimõigustele,  leidub poliitilisi küsimusi kajastavas Ida- ja KeskEuroopa kunstis harva ühiskondlikku vastutust ja kõrgel tasemel esteetilisi seisukohti kandvaid, peenetundelise vaatlemise ja sügava empaatiaga ühendatud teoseid. Selle üks põhjusi on, et eelmine poliitiline ajastu mängis ideoloogia pealesurumise ja kunstnike hirmutamisega maha kunsti ja poliitika orgaanilise suhte tekkimise võimaluse. Ajalooline kogemus rõhutab, et tõelised sotsiaalsed ja ühiskondlikud pinged  ei kuulu esteetiliste teemade ringi. Kui varasemal perioodil oli kunstiliste vahenditega sõnastatud vastuhakk ühiskonnakorra kriitika, siis nüüd on see ideoloogiast vaba, humaansuse ja inimõiguste kohta leiab kujutavas kunstis vähe kriitilistes toonides jälgi. 

Harv erand on praegu Tallinna Ungari Instituudis välja pandud näitus. Lőrinc Borsosi nime all kuulsust koguv kunstnikepaar János Borsos ja Lilla Lőrinc mängivad 2008. aastast peale teadlikult ettevalmistatud aktsioonidega olulist ja  möödapääsmatut rolli Ungari kunstipildis. Nad kasutavad oma loomingus meediumide laia valikut selleks, et kriitiliselt ja tundlikult uurida ning esitada Ungaris ning Ida- ja Kesk-Euroopas pidevalt toimuvaid poliitilisi muutusi ja võitlust. Enamasti on materjal ise, õigemini meediumi valik ja loomingu struktuur selline, mis kujutab juurtest kõdunenud ühiskonnakorda, muutuste võimalikke mehhanisme ja nende vajalikkust. Tallinna näitus on kohaspetsiifiline: kunstnikud  on tõstnud oma varasemast loomingust ideid ümber ning aktualiseerinud neid vastavalt Eesti, täpsemalt, Eesti-Ungari oludele. Näituse põhikontseptsioon põhineb muutuse mõiste kujutamisel kunstiliste vahendite abil, kajastab neid sotsiaalseid protsesse, mis põhimõtteliselt määravad kindlaks Ungari ja Eesti olud: valitsuse ja juhtide vahetus, institutsionaalsed muutused, euro tulek jne.