Vaarao unenäos ennustatu on Eesti kultuuripoliitikas vankumatu kindlusega täide läinud. Kõigepealt tõusid jõest seitse lihavat lehma, aga seejärel teist seitse, väetid ja väga pahad näha ning lahjad liha poolest, ning need lahjad ning pahad lehmad sõid ära need seitse esimest lihavat lehma (1Ms 41). Kultuuri rahastamises saab headest aastatest minevikus rääkida küll mööndustega, sest ka rammusamad lehmad olid lahjapoolsed, aga võrdluspildis järgnenutega siiski. Vaaraod on vahetunud ning ega Joosepitest, kes unenäo ära seletaksid ja head nõu annaksid, pole kunagi puudust olnud. Neid pole aga kuulatud ega ühtki neist valitsejaks seatud ülesandega headel aastatel koguda varusid tagavaraks seitsmeks nälja-aastaks, mis tulevad Egiptusemaale, et maad ei tabaks nälja­ajal hukatus. Varu ei kogutud, pillati ja hullati, söödi end võlgu paksuks kui pagarid.

Kui üks ammune kultuuriminister 2018. aastal käivitas visioonidokumendi ehk arengukava „Kultuur 2030“ koostamise, olid lahjad lehmad juba oma hävitustööd alustanud. See aga ei takistanud ülejärgmist kultuuriministrit valminud elukauget ja mõõdetava poolest pealegi puudulikku arengukava kolm aastat hiljem riigikogule esitamast. Noil aastail said katsed kultuuripoliitika põhisuunda määrata Sirbis ulatusliku kajastuse, aga ega pakutust suurt midagi ametlikku teksti ei jõudnud.

Kuigi arengukava jõustamise hetkel oli teada, et ega valitsused seda järgimisväärseks pea, nagu paljusid teisigi strateegiadokumente, ei ole ta päris surnud, vaid kehtib. Korra aastas, tavaliselt aprillis, käib kultuuriminister tehtust ja saavutatust riigikogus rääkimas ning viimati kinnitas minister Heidy Purga seal, et „meil on küllaga põhjust olla õnnelik ja uhke rahvas“. Põhjuslikku seost arengu­kava rakendamise ja õnnetunde vahel aga välja ei tulnud. Ega poliitikud ise peagi teadma, kuidas ja kui tulemuslikult neil töö kulgeb, selle väljaselgitamiseks palutakse abi ekspertidelt.

Mullu suvel kuulutati välja riigihange„Kultuuri arengukava 2021–2030 ja selle rakendamise vahehindamine“, töö teostajaks hinnaga 100 000 eurot valiti Tartu ülikooli Skytte instituut. Märtsi lõpuks valmiva töö eesmärk on „arengukava Kultuur 2030 vahehindamine ja hindamise tulemustest lähtuvalt soovituste tegemine arengukava sisu ja rakendamise kohta, aga ka riigi eelarvestrateegiate järgmiste perioodide planeerimiseks ning EL mitmeaastase finantsraamistiku uue eelarveperioodi (2028+) planeerimiseks kultuuri valdkonnas“.

Põnev, kas pole? Kuidas üldse hinnata hindamatut? Mäletatavasti sel ajal, kui arengukava riigikogus tutvustati, ei olnud sugugi selge, mida ja kuidas üldse mõõtma hakatakse, tabelites haigutasid peamiselt tühjad lahtrid. Minister Anneli Ott seletas asja toona riigikogus nii: „Mõõdikute teema on seletatav niimoodi, et varasemalt ei ole neid mõõdikuid kasutatud. Me ei ole mõõtnud, kuhu me tahame jõuda. Kui me varem ei ole seda teinud, siis on väga keeruline seda sinna kirja panna. Need sihttasemed, mis meil on olemas, me oleme siia ka toonud. Need, mida ei ole, me arengukava elluviimise perioodi jooksul ka siia sisse saame.“ Kas on ka saadud, ei ole täpselt teada, sest ministeerium ei ole vaevunud seda dokumenti kodulehel uuendama või täiendama.

See ei tähenda, et andmeid üldse olemas ei oleks. Arengukavas lubatud uuringuid on tehtud ja riigil on andmeid mujaltki lahedalt käes. Iseasi, kas neid vaatama ja võrdlema peaksid teadlased kalli raha eest või võiksid ministeeriumi ametnikud selle töö ise ära teha. Näiteks vaarao unenäo täpsuse illustreerimiseks kulus mul kümmekond minutit (vt joonis). Arengukava tegevussuuna „Tugev ja toimiv kultuurielu“ punkt 1.2 kõlab: „Parandame kultuuritöötajate töö- ja palgatingimusi. Kultuurivaldkonnas tegutsevas riigi hallatavas asutuses, riigi asutatud sihtasutuses ning avalik-õiguslikus asutuses on eesmärgiks tagada kvaliteetsed ja konkurentsi­võimelised töötingimused võrreldes üldise tööjõuturuga, sh tagada vastavad eelarvelised vahendid palgatingimuste konkurentsivõime hoidmiseks Eesti keskmise palga suhtes.“ Nagu jooniselt näha, ei ole konkurentsivõimet hoitud: kõrgharidusega kultuuritöötaja alampalk moodustab aina väiksema osa üldisest keskmisest. Langus kestab seitsmendat aastat ja juba kolme aasta eest pudenes see alampalk allapoole mediaani. 2026. aasta andmed on alles oletuslikud, aga kui ühiskonnal-majandusel üldiselt peaks prognoosist paremini minema, tähendab see, et fikseeritud palk näeb suhtarvuna veelgi nigelam välja. Pilt peaks ka rahandusministrile andma veenva selgituse, miks ühes eluvaldkonnas tegutsejate meeleolu lakkamatult langeb.

Vahehindamisel on teadlastele pandud ülesanne anda soovitusi arengukava sisu ja rakendamise kohta. Eel­öeldu põhjal saab teha vaid ühe järelduse: ministeerium ei ole talle arengukavas seatud ülesannet täitnud, vaid liikunud soovitule vastupidises suunas. Ja mida muud saaksid teadlasedki soovitada kui seda, et hakake ükskord rakendama ehk pange aga raha juurde, tühistage arengukava või viige see tegelikkusega kooskõlla. Saab muidugi pikemalt ja põhjalikumalt soovitusi jagada, kuid vaevalt õnnestub hindajatel midagi põhimõtteliselt uut leiutada. Juba arengu­kava koostamise käigus jõudsid kõik kaasatud asjatundjate head soovitused otsustajateni ning peaksid ministeeriumis tänaseni tallel olema.

Vahehindamise aruandel, mis on tellitud vaid formaalse sunni tõttu, on siiski tagajärjed. Kui kultuuriminister peaks riigikokku järjekordselt aasta saavutustest ette kandma minema pärast aruande valmimist, ei pääse ta mööda kultuuripoliitika läbikukkumise või vähemasti äärmise mannetuse tunnistamisest. Või püüdma vingerdada. Asja lihtsustab, et arengukava elluviimisel on ühtviisi edutult kätt proovinud neli ministrit, seega hajub vastutus isikute ja erakondade vahel. Kokku paar tundi piinlemist riigikogu kõnepuldis ei murra mõistagi ühtki ministrit. Ja mis vastutust saaks üldse nõuda, kui on teada, et valitsus ei saa midagi teha, sest kultuurielu kujundavad peamiselt vääramatud (välis)jõud ja kurjad konstandid, nagu pandeemia, sõda, Venemaa, Trump jne, mis ja kes on õigustuseks alati riiulilt võtta. Euroopa Liidust rääkimata.

Üks arengukava lisas karjuvalt vajalikem ja rahas mõõtes tohutut tulu andev poliitikasoovitus on: „Tuleb jätkata aktiivset koostööd Euroopa Liidu institutsioonidega ja siseriiklikult Rahandusministeeriumiga, et luua võrdsed konkurentsitingimused globaalsetele (Google, Facebook, Amazon jt) ja rahvuslikele meediaettevõtetele tegutsemiseks Eesti turul (globaalsete ettevõtete maksustamine, reklaamiraha väljaviimise kompenseerimine jms). Üks võimalik lahendus on platvormid lugeda kirjastajateks ja nõnda neid käsitada seadustes ja maksustamisel.“

Kuidas koostöö on sujunud? Kas digimaks või mõni muu juba kehtib? Miks üldse oli vaja arengukavas luua näivus, justkui oleks kultuuriministeeriumis mingit pädevust, veel enam, voli maksundusega tegeleda, pole selge, aga kena ikka, et kuskile hea mõte kirja läks. Kuid tulemust ei ole. Digihiiud viivad ainuüksi reklaamiraha Eestist välja ja vaesustavad nii siinseid meedia­ettevõtteid hoopis suurema summa ulatuses, kui palju kära põhjustanud veebikasiinod hasartmängumaksuna sisse toovad. Niisiis peaks vahehindajad aruandes rasvases kirjas märkima, et poliitikasoovituse jõustamata jätmine on riigieelarvele tekitanud viie aastaga nt 150 või 300 miljonit kahju. Vahetu mõju kultuurile avaldub ajakirjanduse konkurentsivõime ja kvaliteedi ning sedakaudu usaldusväärsuse kahanemises. Mõõtmatu kahju – ja ega pärast vahehindamist algav arengukavamängu teine poolaeg midagi paremat ei tõota.