Väiksed mõtted suurest džässist

Väiksed mõtted suurest džässist

On juba igavaks kulunud väljend, et see, mis klassikalises muusikas on sümfooniaorkester, on džässis bigbänd. Paar nädalat tagasi oli mul võimalus kuulata ja võrrelda kahte eripalgelist bigbändi.

Helsingi Musiikkitalos andis kontserdi Bob Mintzer koos Sibeliuse akadeemia alumni bigbändiga, mis on sisuliselt Sibeliuse akadeemia džässiosakonna vilistlaste ja õpetajate orkester. Jaanuaris 60aastaseks saav Bob Mintzer on üks omanäolisemaid bigbändi heliloojaid ja saksofoniste. Ta on kogunud tuntust ansamblitega Yello Jackets, Tito Puente orkester jt, tegutseb lisaks saksofonimängule ja arranžeerimisele ka pedagoogina. Mintzeri helikeel on mõjutatud bebop’ist, aafrika ja brasiilia muusikast ning loomulikult paljudest muusikutest, kellaga ta koos on töötanud: Jaco Pastorius, Art Blakey, Peter Erskine, Gil Evans. Tulemuseks on erakordselt huvitava ja mitmekülgse rütmikaga muusika. Just rütmika on kindlasti esimene ja kõige tähtsam pool Mintzeri muusikas. Tema tihedalt läbi kirjutatud orkestrifaktuuris on erinevatele pillirühmadele antud selged rütmilised ülesanded, mis kokkupanduna kõlavad keerulise polürütmilise koena. Seejuures on kõik liinid tänu peenele orkestratsioonile hästi eristatavad.

Helsingi kontserdil kõlas peamiselt Bob Mintzeri enda looming, muusika viimasest kümnendist, kontserti raamis kaks džässistandardit: „My shining hour” ning teise lisaloona laval kokku lepitud duo pianist Kari Ikoneniga – „Stella by starlight”. Kohe esimesest saksofonisoolost peale oli selge, et džässiringkondades kõrgelt hinnatud Mintzer on oma staatust väärt. Ta on suurepärases mänguvormis ning tema improvisatsioonides võlub selge ja ladus bebop’i keel, mis näitab täpselt ja peenelt välja loo harmoonia ning on maitsestatud ehtmintzerliku rütmika ja fraseerimisega. Natukene isegi üllatas soolode selgus ja lihtsus (lihtne on see muidugi vaid pealtnäha: kes on improviseerimisega kokku puutunud, teab, kui keeruline on mängida haaravalt ja huvitavalt pikka soolot, püsides kogu aeg täpselt harmoonias).

Vaid haruharva oli kuulda mõnda kiiremat passaaži ja nn kõrgelt vilistamist ei olnud üldse. Tulemuseks intelligentne ja väga puhas modernne džäss. Bigbänd, mis oli kokku pandud Sibeliuse akadeemia õpetajatest ja vilistlastest (nende seas ka kaks tudengit) jättis samuti väga hea mulje. Orkestril on väga hea balanss ning lai dünaamiline skaala. Bigbändi kontserdi kohta harvaesinevalt sai palju kuulda vaikset mängu; piano’s ja pianissimo’ski oli bigbändi kõla ühtlane ja vaskpillimängijate toonid sulasid väga kenasti kokku. Kadestamist väärt oli ka asjaolu, et kõik selle bigbändi muusikud, kaasa arvatud trombooni- ja trompetimängijad, on väga head improviseerijad, kelle soolod sobitusid Mintzeri muusikasse väga stiilipuhtalt.

Nokia kontserdimajas toimus 2. oktoobril legendaarse vene džässmuusiku Igor Butmani juubelikontsert. Seegi bigbändiga. Ja see erines eelkirjeldatud kontserdist nagu öö ja päev. Tutvustuses mainitakse tihti, et maailmakuulus Butman on mänginud pilli nii Clintonile kui Putinile. Ometi pole sel faktil ju muusikaliselt mingit kaalu. Olulisem on see, et ta on plaadistanud koos John Patitucci ja Randy Breckeriga – üllatus-üllatus – muusikat vene multifilmidest. Loomulikult džässilikes seadetes. Ja olgugi et see plaat on muusikaliselt küllalt nõrk, on ikkagi tore kuulata, kuidas maailma tippu kuuluvad džässmuusikud nagu Brecker ja Pattitucci mängivad „Oota sa!“ („Nu, pogodi“) tunnusmeloodiat.

Aga tagasi kontserdi juurde. Butmani bigbändi kontsert oli show vana hea svingi vaimus ja esteetikas. Show, show ja veel kord show (meenus Miles Davise mõru märkus ühe svingiajastu bigbändi kohta: „jazz is music, swing is business”). Mängiti kiiretes tempodes džässistandardeid, ka ballaadide soolod olid nii kiired, kui sõrmed võtsid. Ja peab au andma mängijate heale tehnikale – sõrmed võtsid ikka kiiresti küll. Ja kõrgelt ka. Pilligrupid hüppasid püsti, vahepeal sai nalja ja kõik olid õnnelikud. Puudusid vaid stepptantsija ja ahvipärdik.

Butmani bigbänd on kuuldavasti kokku pandud Venemaa parimatest džässmuusikutest. Ma usun, et nende seas on ka mõni Butmani kauaaegne sõber, sest näiteks kontrabassimängijaid leidub ka sel maal kindlasti palju paremaid. Aga puhkpillimehed on seal orkestris väga võimekad. Vähemalt tehnilises mõttes. Nagu juba mainitud, mängitakse kiiresti ja kõrgele, aga harva sai kuulda loogiliselt ja musikaalselt üles ehitatud ja harmooniliselt huvitavat soolot. Butmani enda mängu oli küll kohati päris tore kuulata: tema soolodes ja fraasides oli ka paiguti muusikalist sisu ja see teeb ju alati kriitilise kuulaja rõõmsaks.

Lõppkokkuvõttes jättis see kontsert mulle tühja tunde. Püüan koos mitme teise muusikuga rõhutada džässi ja bigbändimuusika väärtuslikkust ning ajada asja, et Eestis oleks kunagi oma palgaline bigbänd, aga kuna suure osa inimeste silmis on bigbändi kuvand just butmanlik showbusiness, siis teadke, et seda meie silmas ei pea, kui oma džässorkestrist räägime. Pigem püüdleme sisulisema, mintzerliku meisterlikkuse poole.

Sirp