Urmas Vadi on nüüdseks ligi 40 näidendi autor. Lõviosa neist on jõudnud ka lavale: nii mõnigi autori enda lavastuses, nii mõndagi on saatnud publikumenu ja auhinnakomisjonide tähelepanu. Suur osa neist on olemas ka trükitud kujul, valdavalt küll üksi või kahekaupa, ainus mahukam kogumik „Kohtumine tundmatuga“ ilmus 2008. Nüüd siis viimaks uus kogumik „Ega see kirjutamine sul lage puhtaks ei tee!“. Kes peab ehk pealkirja liiga krüptiliseks, sellele ka kiire selgitus: tegu on repliigiga kogumiku esimesest näidendist „Kus sa oled, Juhan Liiv?“. Nii kähvab Isa (pole päris selge, kelle isa) vastuseks Juhan Liivile, kui too on kuuldavale toonud oma krestomaatilise avalduse laest, mis nii must ja suitsune. Loomepalangulises ääsitules lõõmav kunstnik versus lohutu realism. Eks ta ole.
Kõneks tuleva kogumiku kuus näitemängu (neist viimane, Kirjandustänava festivalil ette kandmiseks mõeldud lühivormiline „Pink“ ei lähe küll õigupoolest täie ette) on kirjutatud aastatel 2014–2023. Kõiki ühendab tugevalt kirjanduslooline taustamuster: valdav osa neist on nn kirjanikunäidendid, mille keskmes üks tuntud eesti literaat. Lisaks Liivile on kogumikus Vilde-näidend „Millest tekivad triibud?“, Alliksaare-näidend „Sada grammi taevasina“, Viidingu-näidend „Pink“ ning Elin Toona elusaatuse dramatiseering „Imelikud pikad rajad“. Kuues näidend „Head tüdrukud lähevad taevasse, (teised vaatavad ise, kuidas saavad)“ toob elavasse aruteluringi galerii eesti kirjanduse naistegelasi Raja Teelest polkovniku leseni. Kõik nimetatud peale Elin Toona loo on olnud ka laval, „Sada grammi taevasina“ on vaadatav ka sellel hooajal (Vanemuises Vadi enda autorilavastusena).
Kahe kogumiku vahepeal on Vadi jätkanud ka viljaka prosaistina, sellelt põllult on väljapaistvaim saavutus kahtlemata üks 2023. aasta eesti olulisemaid romaane „Kuu teine pool“, mis lisab loomuldasa sümboolset kapitali ka värskele näidendiraamatule.
Kui mõelda tagasi Vadi kui dramaturgi esimestele katsetustele, ei pruugi ehk esimese hooga meenudagi, et tema kui näitekirjaniku debüüdiks olid sajandivahetusel mõned täitsa vinks-vonks lastenäidendid, millest praegu on päris raske ära tunda Vadi teatriglossaari virvatulesid. Näib, et juba hallidest aegadest peale on dramaturg Vadi astunud oma kindlat rada, püsides reaalsuse ja fiktsiooni käänulisel keskteel, üha täiendades ja täiustades kord ette võetud Suurt Jalutuskäiku kuulsate loojate lõppematus panoptikumis. Senine kogemus paistab olevat Vadile õpetanud, et õiget rada astub see, kes adra taga kõnnib. Seletatult siis: ükskõik kui pöörane kosmoselend, kuhu Vadi oma reaalselt elanud peategelase parajasti lähetab, saab kõvasti vunki juurde põhjalikust eeltööst ja taustauuringutest, folkloori ja faktoloogia metoodilisest läbikaevamisest – olgugi et Vadi puhul ei ole tulemuseks rangelt võttes eluloonäidend ja ilmselgelt on jäänud suur osa kogutud teadmistest tegelaste suhu jõudmata.
Uue näidendikogumiku puhul on autor teose lõppu lisanud iga näidendi kirjutamise juures kaasa mänginud – kas üldtuntud otsetsitaadi, peidetuma parafraasi või ainult aimamisi antud allusioonina – kasutatud kirjanduse loetelu. Õieti ongi Vadi loomingulise köögi üks põhiküsimusi nende täpne doseerimine, kust võiks otsida seletust Vadi näidendite menule nii rahva kui ka gurmeepubliku seas. Kes siis ei rõõmustaks, kui saab teatrisaalis koos kõrvalistujatega rõõmustada: isegi mina, täiesti kirjanduskauge turakas, tean, kes Vilde tegelastest krõbistas taskust sihvkasid ja kiitis neid „hääks ajaviiteks“!
Aga Vadi publikumenu põhjusi on veelgi. Draamatehniliselt tajub ta perfektselt lühikese ja vaheda repliigi väärtust, mis ei lase ka mahukamatel monoloogidel maha käia ja teeb tema näidendid lugejale kergesti loetavaks, eks ilmselt ka näitlejaile rõõmuga mängitavaks. Samuti on selge, et kõige paremini sobib Vadile ikkagi kammerlikum formaat, väiksem tegelaste arv ja ahtam mänguruum. Meenub, et Vadi massipublikule adresseeritud eluloosaagad, nagu Georg Otsa teemaline muusikal „Georg“ Tallinna linnahallis või Mati Talvikut ja teisi omaaegseid telelegende portreteeriv „Kohtumine tundmatuga“ ETVs, kutsusid esile ka Otsa ja Talviku eakaaslaste protestihääli ja vist koguni kohtuähvardusi.
Vadi eluloonäidendite võrratult hõlmamatu personaalia ulatub meile kaugetest kultuuriruumidest (Elvis Presley) eesti aja- ja kultuuriloo kaugemasse (Konstantin Päts) või lähemasse (Vaino Vahing, Rudolf Allabert) minevikku, puhuti suisa meie kaasaegagi (Peeter Volkonski, Ivo Linna). Siiski võib öelda, et just kirjanikunäidendid moodustavad Vadi draamapärandi kõige tihedama ja tummisema osa. Raske oleks seda seletada pelgalt tsunftivaimu tabamisega. Pealegi on raskevõitu leida ühisosa Vadi enda ja näiteks Elin Toona loomingu vahel. Pakun välja, et nimelt kunstiliste tekstide maailmas, kirjanikukäega üles tähendatud ridade vahel ja kohal uuristades tunneb Vadi ennast kõige kodusemas keskkonnas. Keeruka saatusega riigimehe või läbinisti positiivse kuvandiga estraadilaulja isiku puhul saab ju toetuda vaid ebamäärastele kujutluspiltidele.
Kogumikule asjatundliku ja ammendava järelsõna kirjutanud Ene Paaver on 2014. aasta ülevaates eesti omadraama aja- ja kultuuriloolisest sektsioonist täheldanud: „Taasiseseisvumise järgse dramaturgia oluline narratiiv on lugu suurkujust, kes sai trotslikult suuremaks, kui aeg ja olud võimaldasid. [—] Enamasti on need tuttavad, ja enamgi, kanoniseeritud nimed. Üksikasjad meeles või teada ei ole, kuid retseptsioonile eelneb kooliharidusest massimeediani kehtiv kokkulepe isiku suurkujulisusest, mida teatris kinni(s)tatakse.“*
Tõsi, algupäraseid lavateoseid kodumaistest suurkujudest, kes said „trotslikult suuremaks, kui aeg ja olud võimaldasid“, oli ridamisi ilmunud varemgi, juba Eesti taasiseseisvuse küpsemise aastatel – kohe meenuvad Nikolai Baturini „Kuldrannake“ (Ado Reinvaldist) ja Juhan Saare „Valge tee kutse“ (Raimond Valgrest). Kui selle traditsiooni jälgi edasi ajada, näeme, et selline romantiline kunstnikumüüt ilmutab teatud kuhtumise-väsimuse märke, ja Vadi on tabanud oma – esialgu veidi kodukootud, kuid oskuste kasvades järjest peenenduva – sürr-mürriga täpselt õiget stardipakku.
Edasi juhtus see, mis sellistel puhkudel ikka: alternatiivsusest sai tasapisi peavool ja Vadist, kellega veel Otsa-muusikali ajal kõlbas lapsi ja legendaarse laulja lähiringi kuulunud vanaprouasid hirmutada, sai märkamatult trendilooja või suunamudija. Eluloonäidendi kangelane postvadilikus maailmas – olgu tegu noortepärase trenditeatri või suvise meelelahutusega – ei olnud enam postamendil seisev suurkuju, vaid kiuslik, naeruväärne, neurootiline, tüütu, kergesti solvuv, sageli lugematute olmemurede küüsis vaevlev ekstsentrik. Varuväljapääsuna sellest lohutust ringist ehitab Vadi tema ümber keskkonna, mida ei piira materiaalse maailma piirid. Ta võib vabalt astuda „läbi seina“ kõrvaltuppa, teise sajandisse, peita end iseenda või kellegi teise unenäkku, telesaatesse, luuletusse, vestitaskusse või …
Vadi järkjärgulist professionaliseerumist tõestab, et varem võis tema sulg puhuti joosta väledamalt kui kainelt kaalutlev kunstiline tsensor. Kui teinekord päästis see valla tasapaksu mudru ja lihtsalt „hullupanemise“, siis nüüd püsib tema maailm palju kindlamal karkassil. Ka neil juhtudel, kui mõnest leiust ei kasva välja iseseisvat maailmamõõtmelist suurt metafoori – nagu näiteks Liivi-näidendi Juhani „maa peale“ lähetamine –, ei vaju kogu ehitis kokku, jättes alles vähemalt teisiti-nägemise rõõmu ja mänguvabaduse.
Esitan lõpuks ühe miljoni-dollari-küsimuse. Kas kogu Vadi kirjanikusule alla sattunud kirjarahvas – nii auväärt literaadid kui ka nende loodud tegelaskujud – on nüüd sedakaudu pisendatud või suurendatud, alandatud või ülendatud, profaneeritud või glorifitseeritud? Ega vist miljoni-dollari-küsimusele saagi olla ühest ja lihtsat vastust. Igal juhul on nad end korraks meile ilmutanud. Trükitud näitemäng annab võimaluse kogeda seda ikka ja uuesti.* Ene Paaver, Kohvi tuleb juua, mitte ära juua. Rmt: teater | tekstid. Eesti näitekirjanduse 20 aastat. Koostajad Heidi Aadma ja Ott Karulin. Eesti Teatri Agentuur, 2014, lk 67–68.
