Ühega läheb keskmiselt kaks aastat. Aja paneb käima idee tekkimine, õigemini, otsustamine, kas seda teha või mitte. Idee tekkimise või tekitamise ja tööle hakkamise vahel võib olla paar päeva kuni paar kuud. Või mis töö – rännak, valdavalt seikluslikki, kahtlemata piitsutus (ja mitte ainult enda), vabatahtlikult võetud kohustus millegi ja kellegi ees ning muudki. Aeg läheb lukku paar nädalat pärast raamatu esitlust – umbes selline on aeg, mis kulub, et end lõppenud protsessist lahti ühendada ja et end selliselt ka tunda.

Ekspeditsiooni alustamine eeldab küsimustele vastamist: millest-kellest ja – peamine – miks? Olulisele kuidas-küsimusele saabub lõplik vastus umbes poole aasta pärast, kui kuhjuvast materjalist hakkab midagi kumama või välja pressima. Kui pingutust nõudvate teatri­raamatute puhul (nagu on tõenäoliselt teistegi valdkondade kultuurikihti tekitavate teostega) – olgu need biograafiad või mingi nähtuse-institutsiooni seletavad-tõlgendavad infomassiivid – on kellest-millest küsimustele vastatud, siis on automaatselt juba ka vastatud miks-küsimusele.

Teekonna õige suuna kinnitab ja uurija rahustab (sest pinge hakkab vaikselt kasvama) vastus teistpidi mõlgutusele: miks peaks üldse teatrist kirjutama. Kui see on selge, siis on ka selge, kellest või millest. Teatriuurija (kes on tundnud sügavas sisimas ka riiki teeniva kodaniku värelust, et säilikuid tekitades kultuurikihti kasvatada, ikka rohkem tulevaste kui minevaste ja enda tarvis) vaatevinklist on põld lai, kirjastaja omast aga ahtam. Kirjastaja vaatepunkt ja tema vastused küsimustele lisavad rännakule värve. Kuid protsessi algstaadiumis selliste proosaliste mõtetega ei jännata. Määravaks saavad tähtajad ja aeg ehk kuidas see aeg üle elada, proosaliselt.

On enam-vähem selge, mis laias laastus ees ootamas. Umbes nädala-paarise intensiivse arvutitööga hakkab pilt konkreetsemaks tõmbuma, ilmuvad pidepunktid ja rajad. Selgub, mille ja mis koguses saab kätte laua tagant lahkumata. Ja selgub, kui kaua tuleb laua tagant ära olla. Esimene äraolek on justkui vabatahtlik eneseküüditus institutsioonidesse, kus on lõputult, lausa trööstitult palju paberit, millele on midagi kirjutatud.

Järgnev, umbes pooleaastane või pikem periood (sõltuvalt ekspeditsiooni iseloomust) peaasjalikult (endises) teatri- ja muusikamuuseumis ning rahvusraamatukogu (endisel) kaheksandal korrusel on kui üks lõputu tutvumisõhtu ja taaskohtumine elavate ja surnutega. Hallidest kaustadest avastatud koltunud säilikuid ning kunagi ammu või hiljuti trükitud ajalehti, raamatuid ja muud tuulutades moodustab tekkinud õhuvool säilikutesse talletatust sumiseva seltskonna oma tegemiste ja tahtmistega. Algab vaidlemine ja manipuleerimine. Lugemissaalide valvekaameratest on aga nähtav peaaegu liikumatult istuv klient.

Pärast mõningat vaidlust ja kaalumist nii enda kui ka „nendega“ tuleb minna füüsiliseks. Kaameratest on märgata liikumist: nõtkelt transpordin tonne kaaluvaid ja ruutmeetriseid ajalehtede aastakäikude köiteid paljundusmasinani. Vilunud liigutused paistavad välja ja tekitavad kadedust. Tunnen oma seljal imetlevaid pilke, kui tuhisen higisena mööda kartoteekidest, käes koormatäis sooje paljundusi kloonitud seltskondadega. Mõne aja pärast on nad mugavas turvatsoonis ühes paljudest kollastest kõvaketta kaustadest. Kuna kokku köidetud ajalehed muutuvad ajas teatavasti raskemaks, siis oli möödapääsmatu soetada umbes 30 sentimeetri pikkune pulgataoline käsiskanner. Paljundamine hoogustus, elu läks paremaks. Palju kõige selle kordust, rutiini aga vähe. Ent see pole sellest perioodist veel kõik: teatrite arhiividest ja kirjandus­tubadest leiab alati midagi, millest pulkskanneriga üle käia.

Kaheaastase protsessi üksikuid perioode ei ole jäigalt piiritleda muidugi võimalik. Kuid võib tajuda, et kui suuremad arhiivide ja lugemissaalide peod on enam-vähem möödas ning sealt saadud info läbi töötatud ja üldjoontes kõvakettal, on ekspeditsioon jõudnud esimese aasta teise poolde ning tinglikult teise suuremasse perioodi. Ees terendab nii emotsionaalselt paeluv ja virgestav kui ka kurnav ning raamatu üldist kontseptsioonigi kujundav protsess: vestlused (kellegi) kaasteelisega, asjaosalistega. Sel teel kogutud materjal on muidugimõista hindamatu ja seda mitte ainult valmiva raamatu puhul. Ümmarguselt 190 intervjuuga (ehk kohtumisega) saadud kogemused ja mälestused on rikkus, mis on ladestunud ja mida ei ole võimalik konverteerida. Olen igavesti pururikas. Mõtlengi, mida nende helifailidega nüüd teha, kas anda tulnud-et-jääda tehisarule mängida?

Esimene ekspeditsiooniaasta saab läbi. Tõenäoliselt sajab lund. Osa inter­vjuusid on litereeritud ja toimetatud. Tekstide põrgatamine rääkijatega eemaldab konarused ning vahel harva ka osa intervjuust. Kuni kevadeni, isegi suve alguseni, tilgub juurde veel nii kirjalikku kui ka suulist materjali. Ja fotod – nende otsimine, leidmine, valimine, skaneerimine, tellimine, ostmine on sport. Piltlikult öeldes olen kevadeks laua taga jälle tagasi: kilomeetrite viisi teksti nii paberilt, diktofonilt kui ka raadiost-TVst hakkab arvutis homogeensemat udukogu moodustama.

Kui palju juttu, kui palju rahvast! Kui palju elavaid, kui palju surnuid! Kontrastselt, lausa värvikalt paistab hüüatuse taustal välja ettevõetud rännaku paradoksaalne üksiolek, mis järgnevatel kuudel süveneb veelgi. Olen ainuke, kes teab, mis saama hakkab, sest peas on raamat valmis. Kuigi paljude ekspeditsioonide jooksul on eksistentsiaalsemad mõtted enam-vähem selgeks mõeldud, kordub kõik – olen koondaja ja ettekandja, ennast petva objektiivsuse ning kohmaka subjektiivsusega.

Mõningasel väsimusel ja milligrammisel tüdimusel (eks sellest ka need mõtted) pikka pidu ei ole, sest peaaegu täielikus eraldatuses algab ekspeditsiooni kulminatsiooniperiood. On Tartu ja on juuni. Algab kaks-kolm kuud kestev mitmekümnegigase infohunniku sõelumine ja puhastamine. Peedist punased hambad ristis. Alguses ülalt alla ja viimane kiht horisontaalselt ehk algusest lõpuni. Lõpp läheb kiireks. Valmis. Seda tunnet on raske kirjeldada. On vara­sügis. Toimetamine, kujundamine, trükikojad. Läheb aega, närve ja raha. Esitlus. Tohutu väsimus ja tohutu rõõm ja vabadus. Taas sajab valget …