Narvas kolmandat korda korraldatud Vabaduse festival on leidnud kindla koha meie teatrifestivalide kaardil. Sellest annab tunnistust nii kultuuriministeeriumi kui ka kultuurkapitali soliidseks kasvanud toetus, samuti esinejate ja vaatajate geograafiliselt lai ring, mis näitab, et rahvusvaheline teatrikogukond on festivali omaks võtnud. Kutse sinna on oodatud ja seejuures võib esinemine Narva festivalil saada pääsmeks teistele teatrifestivalidele Euroopas.

Vabaduse festivali peakorraldaja Märt Meos on läbi aastate rõhutanud festivali eesmärgina just selliste kunsti­meistrite tutvustamist, kes esindavad oma loometingimustega, rääkimata loomingu sisust, vabaduse mõistet. Sellele oli jäädud truuks festivali kava koostamisel ka seekord, kinnitades festivali tavapäraselt sisuka brošüüri saatesõnas: „Keerulistel aegadel on oluline kuulata ja jagada kogemusi nende inimestega, kes on valmis riskima oma rahva ning maa saatuse nimel!“

Mahukas programm. Sel aastal oli kavas märksa rohkem esitusi kui seni. Kui mõlemal eelmisel festivalil näidati üheksat lavastust (neist välismaalt vastavalt kuut ja viit), siis tänavu pakuti lisaks viiele Eesti lavastusele vaatamiseks lausa üksteist välismaist produktsiooni (Pakistanist, Türgist, Kasahstanist, Kõrgõzstanist, Ukrainast, Gruusiast, Iisraelist, Tšiilist ja Kuveidist), millest traditsioonilise teatrilavastuse mõiste alla mahub ehk vaid kolm. Väliskülalisi oli vaatesaalis ja aruteludel ligi poolsada, kusjuures kõige arvukamalt näis olevat esindatud Poola, mis on ilmselt seletatav sellega, et festivalil tehti ju kokkuvõte ka Vaba Lava viimase väliskuraatori, poola lavastaja Jakub Skzywaneki tööaastatest.

Traditsiooniliselt algasid festivalipäevad vestlusringidega, kus püüti kaardistada osavõtvate maade teatrielu ning poliitilist olukorda, nagu ikka, juhtisid neid Rein Lang ja Toomas Kiho. Seekord oli vaatluse all olukord Ukrainas, araabia maades ning Armeenias ja Aserbaidžaanis. Lausa märgiliseks kujunes neist viimane, kus Armeenia rahvusvahelise etenduskunstifestivali (High Festival) juht Artur Ghukasjan ja aserite MAP-festivali korraldaja Kamran Şahmardan vestlesid omavahel sõbralikult koostööperspektiividest, mis on pärast hiljutist rahulepingu sõlmimist tekkinud juba kolmkümmend aastat kõigil rahvusvahelistel foorumitel teineteise tulise vaenamisega silma paistnud riikide kultuuriinimestel. Seevastu Ukraina-arutelu keskpunkt kaldus küsimusele, kas üldse ja kui kaua veel pole Ukrainas võimalik mängida Tšaikovski muusikat, rääkimata siis mõlema riigi kunstikollektiivide osalemisest samal festivalil. Paraku sai ka Iisraeli trupi esinemine Narvas „legaliseeruda“ alles pärast araabia esinejate lahkumist festivalilinnast.

Küsimus, kuivõrd saavad ja peavad kunstimeistrid oma valikutes lohisema oma riigi poliitikute „patriootlike“ valikute sabas või ehk hoopis näitama teed üldinimlike väärtuste suunas, tõstatus aruteludes vaid hetkeks. Võib-olla oleks see sobiv teema järgmisel festivalil, muidugi eeldusel, et kõik osavõtjad jagavad ikkagi enam-vähem samasugust arusaama festivali ülimast, vabaduse ideest.

Teatriseinte vahelt välja. Suurim uuendus oli seekordsel festivalil selle tungimine teatriseinte vahelt välja Narva peaväljakule, Peetri platsile, kus narvalased said tasuta jälgida kahte tänavateatrilavastust. Kui türgi koreograafi ja esitaja Gonca Gümüşayaki veerandtunnine mono-performance „Voolav poliitika“ oli esituselt küll efektne, kuid jäi kavalehel pakutud ambitsiooni „Kas voolava poliitika epideemia vastu on olemas ravi?“ väljendamisel liiga põgusaks ja pealiskaudseks, siis Pakistani lavastaja Aamir Nawazi seitsme kaaslasega loodud tunnipikkune sõnadeta vaatemäng „Nulljoon“ mõjus just sellel, meie piiri­rajatiste kõrval asuval platsil täpse ja aktuaalsena. Pakistanis teatrifestivalil oli Märt Meos jälginud India-Pakistani piiripunktis igal õhtul kahe riigi piirivalvurite esituses aset leidvat rituaalset tseremooniat ning pöördunud kohaliku teatrikompanii poole ettepanekuga luua selleteemaline lavastus Narva festivali tarbeks. Nii valmis teos, mis paljastab efektse rituaali ajaloolis-ideoloogilise tagapõhja, kolonisaatorite paika pandud rahvaid ja riike lahutava „nulljoone“ inimvaenulikkust. Otse mänguplatsi ääres said selle vaatemängu üle mõtiskleda ka kümned pikas järjekorras ootavad, Eesti-Vene piiripunkti läbida soovinud inimesed.

Üheksast teatriseinte vahel toimunud välistruppide esitusest kujutasid kolm endast Kesk-Aasia noorte näitlejate monolavastusi, mis olid valminud 2024. aastal tuntud vene teatritegelase Jelena Kovalskaja (2021. aasta Vabaduse festivali ühe kuraatori) juhendamisel Taškendi teatris Ilhom tegutsenud draama­laboratooriumi raames.

Teatrilavastuse mõõdu andis neist välja küll ainult üks, Kasahstani noormehe Mark Kuklini „Mälestuseks“, kus autor-esitaja jutustas üsna kaasakiskuvalt täiesti Merle Karusoo projekti „Kes ma olen?“ vaimus oma päritolust neljanda põlveni välja: niidistik hargneb polaarjooneäärsest Gulagist kuni Philadelphiani. Kui väike on tegelikult maailm, võis tõdeda selle põhjal, et „vene sakslase“ Kuklini jutustus algas tema neist esivanemaist, kelle Stalin oli küüditanud Obi lisajõe Vasjugani äärde – just sinna, kuhu viis ka Karusoo raamatus „14. juuni needus“ kirjeldatud eesti laste tapiteekond.

Teised kaks monolavastust jäid pigem loenguteks, kus paraku loeti paberilt maha ka suur osa etenduse tekstist. Ilmselgelt jäi nende juures puudu nii saaliga arvestamisest kui ka esitust struktureerinud lavastajakäest. Kasahhitar Almira Ismailova oli oma uurimuse „Kaotatud tütar“ aluseks võtnud väga huvitava teema, 1990. aastatel Hiinast ja Mongooliast Kasahstani tagasi pöördunud kandõ’deks kutsutud väliskasahhide enesemääratlus- ja kohanemisraskused oma etnilisel kodumaal. Selle oli ta kasvatanud mõtiskluseks rahvusliku identiteedi olulisuse ja valulisuse üle tänapäeval.

Kõrgõzstani esindanud Ajdžamal Bekten osales Vabaduse festivalil juba kaks aastat tagasi, lavastuse „Minu maailm on korraldatud nii“ trupis. Seekord sai vaadata tema autorilavastust „Ood vabadusele“, kus lubas publikut kaasates otsida vastust küsimusele, kas vabadus on tõesti olemas või on see kõigest illusioon. Paraku jäi esitus lihtsalt tüütavalt üldsõnaliste vabadusest rääkivate aabitsatõdede kordamiseks.

Poliitiline ime. Tõelise poliitilise imena olid korraldajad suutnud samale festivalile tuua lavastused nii Iisraelist kui ka araabia maailmast. Iisraeli „musta komöödia duo“ (nii autorid end nimetavad) Hadar Galroni ja Roy Horowitzi särav tunniajaline stand-up-kabaree „Lõplik lõpplahendus“ oli festivali välisprogrammist kõige professionaalsem ja vapustavam elamus. Suuta kõnelda (ja ka laulda ning tantsida) kohutavast veresaunast, mis Hamazi käe läbi leidis Iisraelis aset 7. oktoobril 2023, näidata publikule jubedaid dokumentaalkaadreid ja teha seda naeruga läbi pisarate, võivad endale lubada vaid tõelised meistrid. Ja siis selgub, et just selline vorm paneb hoopis tõsisemalt mõtlema mitte ainult toimunu, vaid ka praegu seoses Iis­raeliga ja Iisraeli suhtes aset leidva ebaõigluse üle ning protestima selle vastu, et nüüdseks on maailmas kujunemas hoiak, nagu oleks Gazas praegu valitsevas olukorras süüdi Iisrael, mitte aga eelkõige Hamasi terroristid.

Araabia teatrikunsti esindas festivalil Kuveidi-Liibanoni-Süüria ühisproduktsioon „Hääletu“, mille autor ja lavastaja Sulayman Al-Bassam tegutseb Kuveidis. Nähtu kujutas endast valgustehniliselt kaunist ja muusikaliselt võimast kontsertetendust, mille esitasid laulja Hala Omran ning teda autentsetel rahvapillidel, keel- ja löökpillidel, saatnud Abed Kobeissi ja Ali Hout. Nii lauljanna maagiline hääl kui ka heli kõrgtehnoloogiline töötlus tegid tunnise esituse ühe hingetõmbena nauditavaks. Paraku jäi tekst, laulja teadvusvoog, subtiitrite tiheda vaheldumise ning ka halva nähtavuse tõttu suurelt osalt tabamatuks. Uskugem siis kavalehel kirjutatut, et „Hääletu“ on poeetiline teos, mille keskmes on füüsiline ja ka sümboolne plahvatus: selle loomise tõukeks sai 2020. aasta plahvatus Beiruti sadamas ja selle järelkaja kombinatsioonis Lähis-Ida kunstniku enesevaatlusega.

Kaasakiskuva tunnise elamuse tõi Kõrgõzstanist Loominguline Rühmitus 705 vanema ja noorema naisnäitleja omavahelisele füüsilisele kontaktile-kontaktitusele rajatud lavastusega „Kaalutus“. Ka see teos on autorilavastus, mille loojaiks Begimaj Raimbekova ja Šamil Dõikanbajev. Vaimustas imeilus „lumine“ lavakujundus, mis kodumaal olevat loodud lausa naturaalsest villast, ja kaunid kostüümid, mille tähenduslik vahetamine moodustaski vaatemängu telje. Vähesest tekstist lähtudes mõistsin lavastust mõtisklusena naisnäitleja rolli vastuolulisuse üle Kõrgõzstani ühiskonnas, aga ka üldisemalt, sest eks pinge emaduse ja kutsetöö nõuete vahel ole kogu maailma näitlejataridel mureks. Kavalehel rõhutatakse autorite mõttelennu ambitsioonikust: soovitakse uurida, mõista, tunda ja tunnetada oma keha, kuna naise keha olevat üks suuremaid tabuteemasid sealses ühiskonnas. Tundub, et nüansside mõistmiseks oleks vaja olnud rohkem teadmisi sealse kombestiku kohta.

Esmakordselt nägi Vabaduse festivalil Taga-Kaukaasia teatrikunsti, mida esindama oli kutsutud Valerian Guria nimeline teater Gruusiast Poti linnast. Kutse põhjuseks oli ilmselt see, et Mari Bekauri romaani „Ana hetk“ ainetel valminud näidendis kõneldakse Vene sõdurite vägivallategudest 1992. ja 1993. aasta Gruusia-Abhaasia sõjas. Paraku tundub lavastuse faabula ebausutav: peategelasel, edukal gruusia kirjanikul Anal, kaob lühimälu ning ta sõidab lapsepõlves üle elatud vägivallateo mõjul Londonisse, kus paneb toime terroriakti ühes telestuudios protestimaks selle vastu, et Briti meedia ja võimud ei võta vastutusele Inglismaale peitu pugenud endisi Vene ohvitsere, kes tolle vägivallateo toime panid. Tundub, et lavastuse valiku festivalikavva oli põhjustanud eelkõige temaatika, loo primitiivsus ei võimaldanud ka näitlejail esineda kuulsa gruusia teatrikunsti väärilisel tasemel.

Festivali lõpetas Tšiilist saabunud SUR-teatri lavastus „Vabalt jooksvad märad“, milles kõneldi 1973. aasta 22. aprillil Santiago kesklinnas korraldatud esimesest seksuaalvähemuste protestikontserdist, mille politsei julmalt laiali ajas. Oma temaatikalt sobis see lavastus muidugi täielikult festivalikavva ning märkimisväärne oli ka see, et peaosades esinesid transnäitlejannad. Autor-lavastaja Ernesto Orellana Gómez oli suutnud luua üsna värvika ning traagilise lõpuga vaatemängu, ent minu arvates jäi teosel vajaka žanriühtsusest: transvestiitide kabaree, peategelaste särisevad omavahelised suhted ning lavastuse lõpu­stseenide traagiline ajalooline tähendus ei sulanud paraku ühtseks kunstiliseks tervikuks. Ja muidugi ei saanud üle ega ümber võrdlusest eelmise festivali lõpetanud, samuti Tšiilist saabunud Marco Layera lavastusega „Karistamatuse oaas“, mis on mul seniajani üsna selgelt silme ees. See lavastus, mille New York Times on arvanud 2022. aasta kümne parima lavastuse hulka, on seni jäänud kolme Narvas toimunud festivali kunstiliseks kõrg­punktiks.

Karusoo valusad teemad. Külalisprogrammi ja kodumaise programmi ühenduslüliks võib pidada Rivne akadeemilise muusika- ja draamateatri ning R.A.A.A.Mi ühisprojekti „Kes ma olen?“, kus viis sõjaveterani räägivad Merle Karusoo juhendamisel oma eluloo, aga ka praegu käimas Ukraina sõja loo. Trupis oli üks näitleja- ja ka filmirežissööri haridusega noormees, teised puutusid teatritööga ilmselt kokku esimest korda.

Projekti „Kes ma olen?“ metoodika alusel valminud tööde puhul rõhutab Karusoo, et tegemist pole mitte lavastuse, vaid esitlusega, sest lavalolijad räägivad seal ju enda nimel ja enesega juhtunust. Võib vaid imetleda Karusood, kes oli viienädalase prooviperioodi jooksul kokku monteerinud teksti ja saavutanud esitustaseme, mis mõjus kaheldamatult kunstisündmusena. Veel enam võib teda imetleda, kujutledes, mida ta pidi tundma nende väga valusate ja isiklike lugudega päev-päevalt proove tehes, sest juba nende ühekordselgi kuulamisel läksid publikul silmad veekalkvele.

Mitte juhuslikult polnud esitluse lavale projitseeritud alapealkirjaks lause „Ma ei jätnud Ukrainat“. Eesti vaatajad ju teavad, et kevadel valmis Karusool Tallinna Vene teatris kolme Ukrainast pagenud näitlejaga vastupidise pealkirjaga esitlus „Ma jätsin Ukraina 2022“. Karusoo on rõhutanud, et projektides „Kes ma olen?“ ei anna ta hinnanguid, sest iga inimese elu on ainukordne ning vaid ta ise võib ja peab olema peremees oma saatuse kujundamisel. Kuulsin, et festivali programmi kavandamisel oli kaalutud võimalust tuua Narva ka Tallinna lavastus. Korraldajad tegid õigesti, et sellele ei mindud: ilmselt on liiga suur ja valus see distants, mis lahutab praegu esitajaid Rivnes ja Tallinnas. Veteranide esitusest jäi mulle kõrvu lause, et nad ei soovi oma maale tagasi sealt lahkunuid. Muidugi oli see vaid ühe inimese arvamus. Ukraina rahvaarv on 2022. aasta veebruarist vähenenud umbes kümne miljoni võrra, 60 000 neist on praegu Eestis …

Viis Eesti lavastust. Vabaduse festivali Eesti programm oli seekord tavalisest rikkalikum: viie lavastuse hulgas oli neli meie teatrite möödunud aastal valminud jooksvast repertuaarist ja üks, Vaba Lava „Sisekliima“, mille esietendus toimus festivali avapäeval. Kuna need lavastused on leidnud ja „Sisekliima“ kahtlemata pälvib põhjaliku käsitluse meie teatrikriitikas, siis võiks festivali kontekstis huvi pakkuda ennekõike nende lavastuste vastuvõtt väliskülaliste poolt. Tuleb tunnistada, et seekord olid igaõhtused etenduste arutelud väga passiivsed: ilmselt ei suutnud arutelusid juhtinud Olga Malõševa Kasahstanist ning Kadi Herkül ja mina külalisi piisavalt intrigeerida.

„Sisekliima“ leidis napi, kuid igati tunnustava vastuvõtu. Piret Jaaksi teksti puhul on tegemist huviga jälgitava ja peaaegu vist esimese katsega vaadata põhjalikumalt sisse siinsete venekeelsete inimeste minevikku ja olevikku tänapäeva Narvas. See on teostatud Mari-Liis Lillele omasel kujundlikul ja fantaasiaküllasel režiitasemel. Kiitust pälvisid ka kõik näitlejatööd. Eriti meeldejäävaks ja ootamatuks osutus seejuures Henrik Kalmeti algul lausa mõnitusena tundunud tugeva vene aktsendiga, kuid Eesti ja Narva ajaloost hea irooniaga ja täiesti ausalt rääkinud „ekskursioonijuht “.

Vanemuise „Päevaraamat“ (lavastaja Ringo Ramul) ja R.A.A.A.Mi „Hullumeelse päevik“ (lavastaja Barzu Abdurazzakov) olid festivali temaatikaga otseselt ehk vähem seotud, kuid kuna tegu oli möödunud teatriaasta tunnustatud õnnestumistega („Päevaraamat“ nomineeriti aasta viie parima lavastuse hulka ning Ken Rüütel ja Veiko Porkanen said sõnalavastuste žürii eriauhinna, Merle Jääger rolli eest selles lavastuses aga naisnäitleja kõrvalosa nominatsiooni ning Kristo Viiding „Hullumeelse päeviku“ esitajana parima meesnäitleja peaosa nominatsiooni), siis võib festivali korraldajate valikut pidada õigustatuks.

„Hullumeelse päevikus“ hinnati Kristo Viidingu esituse sära ja lausa erakordset lavalist energiat, puudujääki nähti lavastuse väheses seotuses nüüdisajaga. „Päevaraamatu“ puhul leidus vaatajaid, kes heitsid lavastajale ette väljendusvahendite liigset konservatiivsust, kõlama jäid aga Rivne teatri direktori Volodõmõr Petrõvi ja noore kreeka teatriuurija Kyriakos Christodoulopoulose väga kõrge hinnang nii lavastaja kui ka näitlejate meisterlikkusele.

Vabal Laval Jakub Skrzywaneki kuraatoriprogrammi raames välja tulnud „Spy Girls“ („Spioonitüdrukud“) ja „Tere tulemast, Abdullah!“ on kohanud eesti kriitikas pehmelt öeldes jahedat vastuvõttu. „Spy Girls’i“ mängiti festivalil inglise keeles ning võis aru saada, miks on see lavastus tekitanud mitmetel välisfestivalidel positiivset elevust. Teos, mis lavastaja Magda Szpechti sõnade kohaselt on kombinatsioon küberaktivismist, uurivast ajakirjandusest ja näitekunstist, lööb eelkõige oma täiesti provokatiivse ideega ning kõrgtehnoloogilist küberluurekeskust matkiva vormiga. Selle loomine on ilmselt olnud tehniliselt keerukas, aga võib oletada, et ka tegijaile väga lõbus, eriti sinna põimitud sõdurite toidupakkide degusteerimiskonkursi ning kümnete sõdurpoiste peenisefotode mälukaardi publiku jaoks oksjonile panemise osas. Ja kui lõpuks selgub, et Vene sõduritega tehtavate internetikohtingute kaudu on võimalik ka reaalsele sõjaväeluurele kasulik olla, siis saab lavastus, vaatamata venivusele, naiivsusele ja kohati ka segasele struktuurile, isegi poliitilise õigustuse.

Ootamatult tekitas aruteludel suurima poleemika Poolasse ümber asunud noore valgevene dramaturgi ja lavastaja Mikita Ilyinchyki lavastus „Tere tulemast, Abdullah!“, mis oli nii Kadi Herküli kui ka minu arvates dramaturgiliselt niivõrd nõrk ja jampslik, et selle esitamine festivalil tegi nõutuks (olen sellest lavastusest Sirbis pikemalt kirjutanud*). Külaliste hulgas olnud küllalt arvukas Poola esindus tormas nii näidendit kui ka selle autorit kaitsma ning tõi tõestuseks fakti, et tekst olevat mingil dramaturgide konkursil, mille žürii esimees oli Mark Ravenhill (!), pälvinud peaauhinna ning selle põhjal valminud lavastus minevat suure menuga ühes Varssavi teatris (tõsi, küll mitte autori lavastuses).

Järele mõeldes jõudsin seletuseni, et eriarvamuse põhjuseks võib olla allahindlus seoses näidendi temaatikaga. On ju algvariandis ja ka Varssavis mängitavas lavastuses peategelaseks Poola (mitte Eesti!) piirivalvur, kelle jõhkrus piiri ületavate migrantide kohtlemisel saab sütikuks Euroopa islamirevolutsioonile ning kelle üle 2056. aastal Euroopas võimule tulnud „islamiõdede“ valitsus kohut mõistab. Teose loomise ajal oli Poolas võimul parempoolne erakond Õigus ja Õiglus, kes nõudis piirivalvureilt julmust nii migrantide kui ka neid abistanud poola vabatahtlike kohtlemisel. Täpselt samal teemal valminud ja Veneetsia filmifestivalil žürii eriauhinna pälvinud režissöör Agnieszka Hollandi vapustavat filmi „Roheline piir“ nimetas tollane Poola justiitsminister stalinistlikuks ja võrdles seda natsi-Saksamaa propagandafilmidega, kus poolakaid kujutatakse bandiitide ja mõrvaritena. Mõte, et õiguse­mõistmine jõuab lõpuks paratamatult igaüheni, on ju õilis ja küllap leidis selle julge (filmiga võrreldes siiski määratult nõrgem) kuulutamine teatrilaval Poola vasakpoolse intelligentsi toetuse ja pettis ära isegi kuulsa inglise dramaturgi.

Kuidas minna edasi? Kõnealuse lavastuse arutelul puhkenud vaidlus tõstatas tegelikult uuesti küsimuse, mis on olnud kõne all ka eelmistel festivalidel: kuivõrd saab poliitiline teater kõnetada praegu publikut mitmetähenduslike kujundite keeles või peab ta seda tegema vaid selgesõnaliste manifestide toel? Kõigil kolmel festivalil on olnud nii ühe kui ka teise lähenemise näiteid. Seekord tõestasid Iisraeli lavastus ja Merle Karusoo töö, et mida jubedamad ja vabadusevaenulikumad on teod, millest räägitakse, seda täpsem ja andekam peab olema kunstikeel, milles seda tehakse. Olgu selge piirjoon propaganda ja kunsti vahel ikka silme ees ka festivali kuraatoritel repertuaari valikul.

Kindlasti seisab Vabaduse festivali ees küsimus, kuidas minna edasi. Kaugete maade ja rahvaste jutustused oma vabadusepüüdest on tunnetuslikult huvitavad ning kaheldamatult on oluline ka meie toetus sealsetele kunstimeistritele, kuid teha Narvas nägu, et meid ei huvita teisel pool jõge toimuv, kus vabaduse puudumisega on kõige suuremad probleemid, on vähemasti silmakirjalik.

Esimese festivali kõrgtase oli paljuski määratud nii Venemaalt toodud lavastuste kui ka vene teatrikriitikute eliidi ehk Marina Davõdova, Jelena Kovalskaja ja Marina Dmitrijevskaja mõttelennu abil. Lavastusi sealt praegu tuua ei saa, kolmest kriitikust esimesed kaks on emigreerunud, kolmas aga vallandatud oma elutöölt Peterburi teatri­instituudis. Teisel festivalil tekitasid suurt huvi Poola, Ungari ja Rumeenia lavastajate tööd, kuna nendes riikides oli ja on ka praegu teravaid probleeme seoses poliitilise, samuti isikuvabadusega. Kindlasti tahaks Narva festivalil näha Venemaalt emigreerunud väga andekate lavastajate praegusi töid ja ootaks sidemete taastamist kodumaalt lahkunud teatriteadlastega. Muidugi ei tohi unustada ka Poolat ja Ungarit ning Serbiat ja Slovakkiat, aga võiks hakata vaatama ka Lääne-Euroopa poole, kus pealetungiv äärmusparempoolsus on juba kindlasti sünnitamas sellele suundumusele vastanduvaid lavastusi.

Ent mis peaasi just Narvas toimuvat festivali silmas pidades: Venemaal on isegi sealsete ametlike sotsioloogiliste uuringute alusel vähemalt 20% (s.t 30 miljonit) Putini tegevusega rahulolematut inimest ning teadaolevalt on sündinud ka andekaid lavastusi, mis võitlevad režiimiga samade vahenditega, nagu tegi seda parim osa Eesti teatrist Nõukogude korra ajal. Kindlasti eksisteerib seal ja salvestab oma lavastusi ka „poolpõrandaalune“ teater. Võib loota, et kahe aasta pärast on sõjategevus Ukrainas peatunud. Kuidas taastada sidemed meie mõttekaaslaste ja sõpradega Venemaal, on kiireim ja raskeim ülesanne, mis festivalikorraldajate ees seisab.

Loodan näha festivali, kus, nagu seekord armeenlaste ja aserite esindajad, võiksid ühe laua taga istuda ka vene ja ukraina ning palestiina ja juudi teatritegelased, kes jagavad meiega samu vabadusväärtusi.

* Jaak Allik, Õigusemõistmine jõuab igaüheni. – Sirp 7. VI 2024.