Ansambel U: vana-aasta uue muusika kontsert 29. XII 2024 Eesti Nüüdismuusika Keskuses. Ansambel U: koosseisus Helena Tuuling (klarnet), Merje Roomere (viiul), Levi-Danel Mägila (tšello), Taavi Kerikmäe (klaver), Tarmo Johannes (flööt) ja Vambola Krigul (löökpillid) ning Ryan Adams (hääl) ja Sandra Klimaitė (vioola). Kavas Thierry De Mey, Liisa Hõbepapli (valmiva ooperi katkendi esiettekanne), Liina Sumera ja Jaan Malini looming.

Ansambel U: vana-aasta uue muusika kontsert on uue muusika sõpradele väga oodatud sündmus: seda tõestas väljamüüdud ja publikust tulvil nüüdismuusika keskuse keldrisaal. Kontsert pakkus säravaid tipphetki möödunust ja tutvustas sõpradele ka põnevaid tulevikuplaane. Johtuvalt U: ansambli mullustest seinast seina ettevõtmistest oli aastalõpu lehvitus ja uue aastaarvu tervitus mitmekesiselt kirju – kõla­luulest traditsiooniliselt kõlava ansambli täiskoosseisuni. Siinjuures võlus lisaloo nüansirohke ansamblikõla, mida toonis erilise mahlakusega külalismuusiku Sandra Klimaitė vioolatämber.

Kontserdi huvitavaks keskteljeks osutus kahe eesti helilooja Liina Sumera ja Liisa Hõbepapli looming. Oli väga tervitatav, et Liina Sumera „Pororoca“, mis tuli esiettekandele Eesti muusika päevadel Tartu loodusmuuseumis india elevandi skeleti läheduses, kõlas nüüd aastalõpukontserdil ning energiliselt pulbitseva suure ümberpööratud jõevoolu väe kujund jõudis ka Tallinna publikuni. Tšellole ja elektroonikale loodud teoses paelus, kuidas akustilise pilli muusikaline materjal näis saavat impulsse elektroonilistest kõladest ning kohati jälle vastupidi: elektroonika reageeris justkui tšello mängitud motiividele. Seejuures näis ka, et elektroonika toimib instrumendi laiendusena, aga hetkiti lõi illusiooni hoopis paljundatud instrumentidest. Siin aitasid kaasa väga huvitavalt valitud elektroonilised kõlad ja akustilise keelpilli efektsed virtuoosselt mõjuvad repliigid ning mõned laiendatud tehnikad, mida Levi-Danel Mägila ka väga hästi valdab.

Kui Liina Sumera „Pororoca“ meenutas tagasivaatena 2024. aastat, siis Liisa Hõbepapli kammerooperi katkend heitis pilgu 2025. aastasse. Kammerooperi terviklikku kontsertettekannet saab kuulda kevadel Eesti muusika päevadel, kus solistid on sopran Salomėja Petronytė ja kontratenor Nicholas Tamagna. Vaimse tervise teema aktuaalsust adudes on helilooja võtnud kammerooperi aluseks eesti muinasjutu „Seitse venda“, kusjuures iga tegelane esindab inimese alateadvuse üht osa. Kontserdil ette kantud ooperikatkes on Liisa Hõbepappel kombineerinud laiendatud tehnikad ja traditsioonilisema pillikõla väga huvitava nurga alt ning loonud julgeid kontrastseid kõlakujundeid.

Tol õhtul esitatud kammerooperi metsastseenis, kus soleeris Ryan Adams, tulid need kontrastid vägagi hästi esile. Teose katkendi alguses sööbis kõlavalt mällu madala registri perkussiivne kõmakas, millele andsid tooni suur trumm ja seest mängitud klaverikeeled. Seejärel koorusid välja eri pillide õrnad valge müra laadsed sahisevad heli­repliigid. Pildilikust helimaastikust tuli esile natuke isegi scelsilikult ühe heli ümber koonduv või ühe heli spektriga mängiv ostinaatne materjal, millele lisas mõtlikku ja isegi kaeblikku meele­olu Ryan Adamsi samuti ühe helikõrguse ümber mänglev vokaal. Huvitav oli näha, et peale naturaalse ansamblikõla oli teosesse põimitud ka modulaarsüntesaator (Taavi Kerikmäe). Publikul on juba selle aasta alguses võimalik jälgida ansambli ja heliloojaga avalikke proove „U: residentuu:ri“ programmis.

Intrigeeriva raamistiku moodustasid sarjas „URR:“ sügistalvel kõlanud teosed: Thierry De Mey „Musique de Table“ ja Jaan Malini „Miski, mis läheb korda“. Kuna De Mey teos kõlas alles detsembri alguses kehateemalisel kontserdil „URR-44“, tekkis võimalus eelmise esitusega värskeks võrdluseks. „Musique de Table“ on kirjutatud kolmele löökpillimängijale: instrumentidena kasutatakse kolme lihtsat laudplaati ja esitajate käsi. Kui ERRi stuudios antud kontserdil domineeris rohkem heli ja visuaali seos, siis nüüdismuusika keskuses joonistusid resonantsi toimel põneva rütmi kõrval ilmekalt välja erinevad kõlanüansid. Aastalõpukontserdi esitus oli mõjus ja täpne, kontsentreeritum, ning Mustpeade maja keldrisaal andis perkussiivsele teosele väga hea resonantsi. Isegi need tämbrilised ja helikõrguslikud vahed, kus käsi puudutab lauda lahtise või kumera peopesa või rusikaga, toimisid selles akustikas väga huvitavalt.

Kontserdi lõpulooks sobis ideaalselt Jaan Malini luuletus „Miski, mis läheb korda“, humoorikas meenutus kõlaluule kontserdilt „URR-43“. Selle omamoodi mänglev ilu ilmneks ka eriliste efektideta teksti lugedes. U: koosseis oli Jaan Malini ehk Luuluri luuletuse lustaka põhjalikkusega huvitavate tämbrilahenduste, kuid nappide muusikaliste kujunditega läbi töötanud. Keeleilu võimendati glissando’de ja lisaresonaatoritega, milleks kasutati suuri plastik­torusid ja isegi metallämbreid. Siinjuures meenusid millegipärast inuiti naised, kes kasutavad kõrimängu tämbrivarjundite saavutamiseks samuti muu hulgas ämbreid.

Teravmeelselt olid välja toodud luuletuse mitmekordsed sulghäälikud, mis tekitasid vaikuse ja isegi hingamise seiskumise illusiooni. Enamasti deklameeris ansambel luuletust koos, kuid esines ka üksikuid soololõike. Eelkõige jäid domineerima eri faktuuriga alla liikuvad glissando’d: seda nii hääleamplituudiga ühel täishäälikul kui ka alla kulgeva pikema glissando-efektina, kui ansambel deklameeris luuletust kiirkõnes ja õhupalliheeliumiga häälemoonutus suubus kaduvalt tavaregistrisse. Seega paistis, et ansambel U: lõi Jaan Malini kõlaluulele ise uue muusikalise kihi, aga seejuures ilmnes kohati ka täiesti puhas keele kõlailu.

Need sarjast „URR:“ pärinevad elamuslikud hetked tuletasid meelde nukra tõiga, et kontserdisari „URR:“ ERRi stuudios enam sellisel kujul ei jätku. Eesti uue muusika kuulajaskond on hinnanud võimalust saada nii kvaliteetse ja hariva muusikasaate osaliseks väga kõrgelt.