Oleme kaotanud särava artisti, isiksuse ja pikaaegse õppejõu, kes on jätnud jälje kümnete lendude kunagiste tantsutudengite, praeguste tantsuprofessionaalide ellu.
Ülle Toming lõpetas Tallinna Balletikooli balletiartistina (1973), Eesti Riikliku Filharmoonia estraadistuudio estraadilauljana (1975), Vilde-nimelise Tallinna Pedagoogilise Instituudi tantsujuhina (1983) ja Tallinna Pedagoogikaülikooli kultuuriajaloo magistriõppe (1999). Ta osales tantsija ja lauljana teatrilavastustes ja filmides. Aastatel 1973–1992 oli ta baar-varietee Tallinn laulu- ja tantsusolist. Ülle Toming esines ka välisriikides ning oli paljude tantsufestivalide žüriiliige. Ta on avaldanud mitmeid publikatsioone ja raamatuid („Abiks karaktertantsu õppijaile“, „Karaktertants algajatele“, „Ajaloolis-olustikuline tants“, „Sabaga tähe aasta“ jt).
Tallinna Pedagoogilise Instituudi, hiljem Tallinna Ülikooli koreograafia tudengitega oli Ülle Toming seotud üle 30 aasta. Ta oli tõeline sooloartist ning suutis pingutuseta täita nii lava kui ka klassiruumi oma üleelusuuruse energia ja karismaga. Ta tõi ülikooli kaasa 20 aastat kestnud varieteeartisti kogemuse ning sellele vastava täpsuse ja töökuse – kellele tudengitest õnneks, kellele õnnetuseks. Ülle Toming oli õppejõuna ühtviisi nõudlik nii enese kui teiste suhtes. Selle juures jäi ta märkimisväärselt toetavaks just väljaspool proovisaali, oli see siis tudengite endi kunstiprojekte kogedes või nende karjäärikahtlusi leevendades. Seejuures oli ta emotsionaalselt aus õppejõud, kelle tuline pilk ei jätnud tema arvamust varju.
Alustavatele tantsuprofessionaalidele seadis ta lati parasjagu nii kõrgele, kui olud seda lubasid, ning samal ajal töötas ta erisuguse võimekusega inimestega koostöös Põhja-Eesti Pimedate Ühinguga ja hiljem eakatega liikudes.
Tantsueksamid olid Ülle Tomingale ja tema õpilastele võrdselt pingelised. Üliõpilased püüdsid kuidagiviisi mahtuda Tominga seatud nõudlikesse raamidesse. Poolavalike etteastete kujul olid koolieksamid tõestuseks õppejõu kvaliteedist ning aegade muutudes sai neist aine enda elujõulisuse proovikivi. Karaktertantsust ja XX sajandi balletilavade mõjutusega rahvaste tantsudest oli saamas akadeemiast kaduv stiil. Seda märgilisem on, kui palju tema õpilased seda oma erialases töös hiljem kasutada on saanud. Karaktertantsu tehnika mitte ainult ei toetanud meie enda väljendusvahendite stilistilist mitmekesisust, vaid Ülle Tominga tunnid osutusid näitlejameisterlikkuse kooliks. Tantsupraktikutena saime hiljem teatri- või tantsulavadel töö käigus aru, kuidas pea asend, peopesa tundlikkus ja õla tõstmine või langetamine saavad väljendada kurbust, vimma, nipsakust või erutust. Sealjuures ei olnud vahet, kas parasjagu lavastasime folkshow’sid, džässinumbreid või nüüdisaegse sõnateatri liikumisstseene.
XX sajandi lavatantsu suunas vaatava uurija ja pedagoogina ei lakanud Ülle Toming siiski eksperimenteerimast ning osales otsustavuse ja julgusega oma tudengite töödes, kaasates neid ka enda ülesastumistesse. Ta avaldas luuleraamatuid, lõi kaasa filmides ning püsis rahutu ja otsivana. Kirglik nii töö- kui argielus, üdini romantiline, elegantne, stiilne ja väärikas, üheaegselt suurejooneline ja leidlik, tõeliselt dramaatiline, primadonna ja täht vaat et ajaloolises mõõtmes, naine-suurem-kui-elu.
Temaga koos töötamine on jätnud tema õpilastele kustumatu mälestuse ning tema lõplik elulavalt maha astumine on ootamatu ja ehmatav. Meil ei ole kahtlust, et ta särab meie meenutustes aina eredamalt edasi. Head lendu!
Tallinna Ülikooli 2006. aastal lõpetanud koreograafia eriala vilistlased
