Kui kirjeldatu jätab mulje keskpärasusest, siis tuleb kohe mainida, et sel aastal on siiski näha ka väga kõrgel tasemel teostatud töid, kuigi kõigi puhul tuleb tunnistada vajakajäämisi. Kõige huvitavam ja meisterlikum komplekt on kahtlemata Elo-Mai Mikelsaare „Must stsenaarium” (Tartu Kunstimaja). Kuuest jõuliste pintslitõmmetega maalitud portreest koosnevas seerias mängib iga lõuend justkui üksikkaadri rolli. Lõpetaja sooviks ongi panna vaatajad neist psühholoogilist narratiivi või filmirulli looma ehk mängida tööde vahele jääva tühja seinapinnaga. Igal pildil on jäädvustatud üht emotsiooni pikema perioodi puhul: kunstnik oleks nagu vajutanud korduvalt kaamerapäästikule, kuid unustanud lõuendit edasi kerida. Tontlikud mitmesilmalised ja kümnekäelised uduste piirjoontega figuurid aga sobivad ideaalselt sellesse pessimistlikult ekspressiivsesse jutustusse. Kahjuks võtab Mikelsaar loo kõrgpunkti märkivas viiendas maalis vastu algajale stsenaristile omase ülepingutatud otsuse ning varjab toimuva klassikalise musta ruuduga, mis seeria sisepingele tegelikult midagi juurde ei anna. Kindlasti on Mikelsaare puhul tegemist noore kunstnikuga, kellelt on oodata huvitavaid tulemusi ka tulevikus.
Edgar Juhkov (Tartu Kunstimuuseum) on võtnud Tartu geograafiliste koordinaatide järgi vaatluse alla koduse Annelinna, kujutades seeläbi seda osa linnast, mis enamasti lõuenditele ei pääse. Kasutades anonüümsetes kohtades eri ajahetkedel võetud fotosid, asetab Juhkov need kihiti üksteise peale ning valib igast ainult kõige iseloomulikumad detailid. Nõnda tekivad mosaiigilikud pinnad, kus pallaslikult pastelsetes pintslitõmmetes taustad vahelduvad teravalt tükeldatud figuuridega (ebaühtlane teostus on kinni pelgalt töö lõpetamise viimasele hetkele jätmises). Igal maalil paistavad peamistest kihtidest läbi monokroomse alusjoonise detailid, mis annavad kujutatud kohtadele individuaalse värvikodeeringu. Anonüümsed paigad on teisenenud koos neid päevast päeva läbivate isikutega iseenda stereotüüpideks ning omandanud seeläbi teatava personaalsuse, mistõttu legitimeerib Juhkov aga nende kujutamise: need on nüüdseks võrdväärsed Supilinna tänavanurga või Karlova pargijupiga.
Viiest magistrandist jõudis sellel kevadel lõpetamiseni vaid Tanel Tolsting (Tartu Kunstimaja). Selles peitub võib-olla ka põhjus, miks hindamiskomisjon tema komplekti kõrgeima võimaliku tulemuse vääriliseks pidas. Kümneosaline fotode järgi maalitud sürreaalne sari „Rännakud” käsitleb obsessiivselt David Lynchi Frank Herberti „Düüni” filmiversiooni, keskendudes müütilisele vürtsile, mida ümbritseb tegelaste sügav kirg. Kujutades igal lõuendil napilt riietatud naisi, võrdsustab Tolsting aga tohutute liivausside kaitstud maavara meie maailma sugudevahelise igipõlise vastasseisuga, millesse suhtume täpselt samasuguse kirega. Kuigi lõpetaja müüdiloomele ei saa tegelikult mitte midagi ette heita, tuleb siiski mainida tema näiliselt ükskõikset suhtumist lõpptulemusse: fotode järgi valminud detailselt külm ja viimase täpini paigas anatoomia vaheldub paari sentimeetri jooksul ilmselgelt läbi maalimata lohaka üldistusega, mis vähendab ka kohe komplekti üldist mõjukust. Tulemuseks on kummalised reklaampildid, mis meenutavad algaja graafilise kujundaja kiirustades tehtud Photoshopi katastroofe.
Kindlasti väärib äramärkimist ka Maarja Nõmmiku „Ruum ruudus” (Tartu Kunstimaja), mille piiratud sinise paletiga arhitektoonsetest tahukatest koosnevad unenäolised ruumid võistlevad komplekti kogult Nikopensiuse mulluse teosega. Tänu õigesti valitud eksponeerimispinnale (monumentaalgalerii) ning osakonna juhataja Jaan Elkeni kujundajatööle on suured geomeetrilised labürindid ja üksikuid realistlikumaid detaile sisaldavad lõuendid muutunud meditatiivseks keskkonnaks. Selgelt kaidooleliku lõputöö puhul võib lausa rääkida selle aasta kõige paremini viimistletud omailmast.
Kahe tõeliselt abstraktse komplekti puhul – Liis Koger (TKM) ja Kälina Kõva (Vanemuise kontserdimaja) – võib leida puudusi mõlemas. Kõva toob lisaks kahes suuruses lõuenditele mängu ka selgelt üleliigsed kolmemõõtmelised teosed: terve seeria puhul jääb puudu teatavast jõulisusest (kuigi lõuendiks valitud helesinine riie väärib ülejäänud tonaalsusesse sobitumise eest tõesti plusspunkte). Kogre puhul pean komisjoni asemel ühtima retsensent Tõnis Tatra arvamusega ning kahtlema seeria üldises kooskõlas. Kahe-kolme teose puhul saame rääkida väga korralikust ning nii pintslitöölt kui tonaalsuselt õnnestunud teostusest, kuid ülejäänud maalidel on sära kadunud ning need meenutavad pigem poriseid pikalt kasutuses olnud palette.
Indrek Aaviku (Tartu Kunstimuuseum) õudusfilmilik peaaegu must-valge „Insomnia” meenutab nii oma anatoomilises täpsuses kui teatraalses valgustuses juhendaja Rauno Thomas Mossi teoseid ning temalt võib tulevikus nii mõndagi oodata. Kahjuks ei ole Sandra Lääne (Tartu Kunstimuuseum) suutnud leida lõplikku ühenduslüli maalide ning nende algimpulsiks olnud arvutiprogrammi vahel. Seeria mõjub oma pikselleerituses pigem dekoratiivsena ning selles puudub enamik neist joontest, mis teevad tehnoloogia ja kunsti ühendamise huvitavaks. Kadri Kõivu „Eesti maastiku” (Tartu Kunstimaja) lume keskel mustavad kased aga ei omandagi vajalikku väljendusrikkust, mis tõstaks maalid lihtsatest kodumaa loodust kujutavatest lõuenditest kõrgemale.
Seega saamegi sellel aastal pigem rõhutada üllatavat üllatuste puudumist. Maalikunst ei ole peaaegu kunagi nauditav siis, kui valik tehakse liigse kalkuleeritusega. Enamik komplektidest näivadki viitavat sellele, et juhus ja planeerimatus on viidud miinimumini. Kohe kindlasti ei saa rääkida madalast tasemest, on samas ka raske leida seda vägevalt inspireerivat miskit, mida me maaliosakonna lõpetajatelt ootama oleme hakanud. Tuleb hoopis oodata järgmist kevadet.
