Leedu kultuuristreik kogub ainult hoogu. Poliitmängude tõttu korraks Leedu kultuuriministriks saanud Ignotas Adomavičius astus küll tagasi, ent võitlus jätkub. Probleem on selles, et kultuuriministri portfell on Leedus praeguse seisuga endiselt kremlimeelse, homofoobse ja (päriselt) antisemiitliku partei Nemuno aušra (Nemunase Koidik) käes. Koalitsiooni juhtiv leedu sotsiaaldemokraatlik erakond oli küll nendega välistanud koostöö, kuid otsustas seejärel ümber. Sellele ei jäetud reageerimata.

Põhimõtteliselt on see olukord võrreldav mõne aasta taguse EKREIKE koalitsiooniga, ehkki Leedus on kultuuri vaatest seis veel hullem. Leedulased armastavad eestlaste kohta pidevalt nalja teha ja räägivad alatasa anekdoote sellest, kui hirmus aeglased need eestlased on („Juba kolmandat päeva hõljuvad linna kohal langevarjurid Eestist“), mistõttu on mõnevõrra irooniline, et, vähemasti mis puutub poliitikasse, kipuvad siinsete arengutega paralleelsed sündmused Leetu jõudma suure hilinemisega. Aga see-eest rulluvad poliitilised heitlused seal lahti kõvasti intensiivsemalt kui Eestis. Seda ilusam on see kiirus ja tõhusus, millega kultuuristreik Leedus tuule tiibadesse sai.

Mis on kogu selle protsessi juures kõige liigutavam? See, mismoodi leedu kirju kultuuriväli seljad kokku on pannud. Kõik need sulelised ja karvased, kes muidu peaaegu milleski ühel nõul ei ole, suutsid erakordse kiirusega erimeelsused kõrvale jätta ning astusid ühiste väärtuste eest välja. Leedu kultuuri­inimesed ei taha kremlimeelseid ennast juhtima ning mässavad: kirglikult, rahumeelselt ja veendunult. Selles on isegi midagi ülevat, sest oht on tõesti eksistentsiaalne ning võit ei ole garanteeritud. Kuni kultuuri­ministri koht on Leedus selle partei käes, kultuuritöötajate streik jätkub. Erakordselt tore on, et selle protesti oludes ei võeta kultuuri – kogu selle mõiste kirevuses, vastuolulisuses ja ähmasuses – majandusharu või nunnu taustsüsteemina, vaid kultuuri väärtus ongi esmane ja iseenesestmõistetav. Kultuur on see, mis teeb elu elamisväärseks. On väga liigutav, kuidas seda tuletatakse infosõja rinderiigis meelde just nüüd, kui see on niimoodi tule all. Ning isegi kui see erisuguste kultuurivaldkondade solidaarsus on ka täiesti ajutine ja habras, on see seda väärtuslikum, et moodustus spontaanselt täiesti erisuguste inimeste vahel.

Eestis on kultuurivälja pinged ja rahulolematused praegu Leedu olukorraga võrreldes väiksemad ning jäävad pigem nii-öelda taktika tasandile. Kui siin ollakse eriarvamusel muu hulgas näiteks selle osas, kellel peaks olema rohkem raha või kust­kohast ja mille arvelt seda juurde saama peaks, siis Leedu kultuuritöötajate streik väljendab praegu midagi palju olemuslikumat: asi on strateegilise tasandi küsimuses (kultuuri) tulevikust, selles, kuidas kultuuri avalikkuses defineerida. Eestis on kõik nõus sellega, et kultuur oma mitmekesisuses on oluline ja hea. Pingete erinevus Leeduga ei seisne seega ulatuses, vaid milleski põhimõttelises. Leedus on kaalul see, mida kultuur endast üldse kujutada tohib. Ja selles mõttes on see ka eestlastele hea meeldetuletus, mis on päriselt oluline.