„Tagasiside“ põhjal võib väita, et vana hea Von Krahli teatri vaim elab ka trupi uues koosseisus edasi. Teatri kunstilise juhi ja „Tagasiside“ lavastaja Juhan Ulfsaki hoiatus, et seakisa tuleb teha õigel ajal, on saanud lahutamatuks osaks Ulfsaki ja Von Krahli teatri brändist. Opositsiooniline hoiak on olnud sellele teatrile omane algusest, eriti 1998. aastal uue trupi loomisest peale. Von Krahli teatri protestivaim on nii isiklik kui ka poliitiline, nii mässav kui ka intellektuaalne ning väljendunud alati vahetult ja täpses kunstilises vormis.

„Tagasisidega“ temaatiliselt sarnased on Von Krahli teatri hiljutised „Jussikese seitse sõpra“ (rühmatöö) ja eriti „Monoliit Estonia“ (lavastaja Liisa Saaremäel), kus noorte meeste tegevusselts Laevuke püüab maailma parandada ja sekkub ulakal viisil võimustruktuuride tegevusse. Uus trupp on värske ja omanäoline, nii et varasemate tegijate epigoonideks ei saa neid kindlasti pidada: tõenäoliselt teeksid nad sedasama ükskõik millise teatri egiidi all. Vana Krahli bändi ühe juhtfiguuri Juhan Ulfsaki käe all püsib koos noortega eesti avangardteatri järjepidevus kindlasti, nii paradoksaalne, kui see ka pole.

Novembri lõpus esietendunud „Tagasiside“ on raamistatud kui protestilavastus: selle teema on protest, protestini jõudmine ja ka küsimus, mis ajendab protesti puhkemise või mis seda takistab. Lavastuse avanädala­vahetusel protesteeriti Tallinnas vähemalt kaks korda: Vabaduse väljakul lavastuse kujundikeelega hästi suhestuvalt kehva linnaplaneerimise vastu ning siis riigikogu, välisministeeriumi ja Iisraeli saatkonna ees Gaza sektori palestiinlaste pärast. Uudistest jääb mulje, et millegi või kellegi vastu protesteerib viimasel ajal pool maailma, nii et teema on aktuaalne. Põhimõtteliselt saab nõustuda, et protestikultuur ei ole Eestis kuigi kaugele arenenud.¹ Ajastu vaimu on aga igal juhul tabatud, sest protest kui ühiskonna tagasiside võimalus on ka siin kiiresti edenenud ja võtmas üha uusi vorme.

„Tagasiside“ algab apokalüptilise tänavamässu stseeniga, kus ühiskond on juba lagunenud ja tänavad üle võetud. Visuaalselt meenutab see kõik ka kavalehes viidatud Maidani väljaku proteste, kui Kiievi südalinnas kehtis sisuliselt sõjaseisukord. Seejärel pöördub tegevus pahupidi ning hakatakse näitama sündmusi, mis on tänavamässu ajendanud. Selgub, et kaose on vallandanud teatris nähtud „Hamleti“ lavastus, mis ei lasknud enam rahulikult edasi olla, vaid sundis midagi ette võtma. Järk-järgult taandatakse rahulolematus detailideks: arulagedalt kallis tass kohvi, pidev teeremont, elu hammasrataste vahele jäämine jms.

Avastseen on mõjus, provokatiivne ja intrigeeriv. Totaalses kaoses on midagi puhastavat. Ent siiski, kas protesti ainus vorm on tänavamäss? Eesti protestiaktsioonide korraldajad teavad väga hästi, et meil on liiga vähe inimesi, et tänavale tuleksid märkimisväärsed massid, pigem rõhutakse loomingulisusele ja leidlikkusele. „Tagasiside“ tänavamäss on rohkem lõpp-punkt, kus pikalt podisenud katel on üle keenud. Lavastus on eelkõige mudelsituatsioon, frustratsiooni kogunemise, võimaliku sotsiaalsete ja/või psühholoogiliste piiride ületamise kaardistamine. See on pigem protesti kui seisundi, mitte protestikultuuri analüüs: vähem kui pooleteise tunni jooksul esitatakse äärmused anarhiast apaatiani.

Korduvalt kõlab küsimus „Miks me midagi ei tee?“. Lavastus on oma christophernolanliku tagurpidise kronoloogiaga ühtlasi ka justkui pahempidi tegevusliku analüüsi meetodi näide. Otsides vastust küsimusele, miks midagi ei tehta, töötatakse tegevuse ja tahtevalikute puhul vastukarva dramaturgilisele loogikale. Küsimus saab ka mingi vastuse: eestlane teeb enamasti tööd ning olmelise toimetuleku kõrvalt pole tal aega protestida ei veniva tänavaremondi ega eksistentsiaalsete küsimuste pärast, vaid ta unistab pigem kodust uuselamurajoonis. Siira protestivaimu kõrval on ses lavastuses ka parasjagu irooniat.

Lavastuse telge hoiavadki koos sisemised opositsioonid ja paradoksid: dramaturgia pinge on tekitatud tegutsematusest, protestikaos suubub argisusse ja argisus peidab endas omakorda vaikset närivat olmekaost; avalikus ruumis aetakse isiklikke asju ja avalikke asju võetakse isiklikult.

Siin on kolm jõujoont, mis omavahel päris selgelt ei haaku. Need on esiteks tegevuslikul tasandil aktuaalsusele ja isiklikkusele rõhuv noorte tänavastseen, teiseks saksa teatrikorüfee Heiner Mülleri „Die Hamletmaschine“ teksti kaudu edastatav kultuurilis-sotsiaalne suhestumine protestiga, intellektuaalne opositsiooniline ja kriitiline hoiak ning kolmandaks toores raev ja mäss, mis anarhia ja roki kaudu etendust ka raamistab.

Paratamatult tekib küsimus, kes ikkagi on lavastuse subjekt? Kelle nimel räägitakse? Von Krahli teatrile omane isiklik hoiak on selle lavastuse tugevus ja ühtlasi nõrkus. Tahes-tahtmata jääb mulje, et see inimene elab sealsamas Telliskivi loomelinnaku lähedal, kui tema suurimad mured on tänavaremont ja see, kui palju maksab tass kohvi, nii et Rait Avestik on osutanud juba sellele lavastusele kui munitsipaalpungile². Seda kujutluspilti toetab ka tihedalt viiteid täis kavaleht, mis on temaatiliselt avaram kui lavastus ning kus on selgitatud aktuaalseid poliitilisi, kõrg- ja argikultuuri märksõnu kuni „kastiratta“ ja „Bolti tõuksini“. Eestis ei piirne siiski sotsiaalsed lõhed ja frustratsioon linnakeskkonna probleemidega ning mitmel protestigrupil on hoopis teised ajendid, seega ei ole lavastuse sotsiaalne üldistusjõud kuigi suur. Seda kaalukam võinuks olla protesti eksistentsiaalne poolus.

Laiema filosoofilise kaalu annab lavastusele Heinrich Mülleri katastroofi­näidendi sissepõimimine. Ka „Die Hamletmaschine“ on seisundinäidend, „Euroopa kultuuri varemed seljataga“. Mülleri katkendite viitevõrgustik on lavastuse vahest kõige intrigeerivam kihistus, kuid kipub jääma kohvi hinna ja kastirattanaljade varju. Ometi koorub siit veel üks opositsioon: Mülleri näidendis ei leia Hamleti draama enam aset, Hamleti kehastaja on rollist loobunud, Euroopa oma vanal kujul lõpeb ja seda masendaval viisil. „Tagasisides“ näidatakse tänavamässu ajendina aga just „Hamletist“ saadud impulssi tegudele asuda. On siin hoopis põlvkondade eristus: noored saavad kunstiteostest ikka veel innustust, vanemad aga tajuvad kunsti rõhuvat koormat?

Von Krahli teatri lavastus on mitmehäälne ja irriteerivalt pole alati kindel, kas autoripositsioon on parasjagu siiras, irooniline või moraalne ning kas see kuulub näitlejale, lavastajale või dramaturgile. Eri hääled seob kokku lavastuse lõpp, mille muusikaline ulakus – raskes rokiversioonis „Ta lendab mesipuu poole“ – osutab laiemale kontekstile. Nimelt sellele, et eesti kultuur on paljuski sisemiselt opositsiooniline: suur osa kultuuripärandist on sündinud mingi surve all, eksistentsiaalse enesekehtestamise vajaduse tõttu. Meenutagem, et elavas mälus on laulev revolutsioon siiski veel kui totaalne protestiakt, ning pärast seda on veidi imelik iga olmemure pärast lärmi tõsta. Iseasi on igaühe isiklikud, sisemised Maidanid, aga ka lavastusest jääb kõlama, et esialgu ei ole meil veel põhjust oma Maidani korraldada.