Eestis on levinud ettekujutus, et kirjandus ja kultuur on meritokraatlikud, kõigile ligipääsetavad hüved ning et inimene peab ikka väga kõvasti ise pingutama, et raamatuid ja lugemist õiges vanuses armastama mitte õppida. Arvatakse, et igaühel on kodus riiulis mõnigi ilukirjandusteos, kas „Mirabilia“-sari, „Seiklusjutte maalt ja merelt“, kindlasti midagi „Punase raamatu“ sarjast, kuskil riiuli taga­otsas paar entsüklopeediat, klassikute luulekogud ja piibel. Ajalehtedeski näidatakse eesti raamatu aasta puhul hulganisti kirjanike ja teiste loome­inimeste pungil raamaturiiuleid, kultuuriportaalid on täis raamatusoovitusi ja nii näibki olevat kõik väga hästi. Eestlased on raamaturahvas, peaasi et raamatut värvi järgi riiulisse ei pane!

Kujutluspildi eestlase isiklikust raamaturiiulist lükkab aga kähku ümber viimase PISA testi tulemuste pahaendeline järeldus: et ligipääs heale haridusele (seega ka kultuurile ning kirjandusele!) sõltub üha enam vanemate sotsiaal-majanduslikust toimetulekust. Nimelt said ilu­kirjanduse lugemiseks ja mõistmiseks vajalikke oskusi ja eeldusi näitavas lugemistestis madalamad tulemused kõige vaesemate maakondade Põlvamaa, Valgamaa ja Ida-Virumaa õpilased. Kõige paremad tulemused on aga täiesti mitteüllatavalt Tartumaal ning Tallinna kuldses ringis, seejuures on parima ja nõrgima lugemistulemusega maakonna keskmise tulemuse erinevus tervelt poolteist kooliaastat. Veel enam – tulemustest selgus ka see, et kui osavamate lugejate raamaturiiulitel on palju nii nüüdiskirjandust kui ka klassikat, siis nõrgemate lugemistesti tulemustega õpilaste kodudes on üleüldse alla kümne raamatu. Teisi­sõnu: lugemisoskuse, -huvi ja -harjumuse tekkimine on lisaks elukohale, kodukeelele ja soole väga otseselt seotud vanemate rahakotiga. Kas valida leiva ja raamatu vahel või saab endale lubada mõlemat? Aga kui riiulis ei ole ühtegi raamatut, sest need on kallid, kuidagi võõrad või seisavad kusagil kaugel raamatukogus, siis ei ole mõtet loota, et lapsel tekib ettekujutus sellest, mida kujutab endast eesti kirjandus.

Nii tekibki küsimus, kellel siis õigupoolest on ligipääs eesti kirjandusele ja lugemisele. Kas tõesti ainult nendel, kel on olnud õnn sündida õigesse perre, maakonda ja linna, õppida õiges koolis õigete õpetajate käe all? Kelle kohalikku raamatukogu ei ole veel kärbete tõttu kinni pandud? Kelle vanematel on aega, raha, jaksu, tahtmist ja huvi, et lapsele õhtujuttu ette lugeda ja raamatuid osta? Kes saaksid käia huviringides edasi ka siis, kui riik huviharidust enam ei rahasta?

Just nimelt raamatuaastal tuleb välja mõelda – ja ellu viia – selged tegutsemis- ja sekkumisviisid, kuidas pakkuda raamatuid ja lugemisrõõmu ka lastele, kes ebavõrdse majandus- ja sotsiaalpoliitika tõttu nendeni ise ei ulatu. Täis kõht ja avalikud raamatukogud oleksid hakatuseks päris head. Aitaks ka keerulisemates tingimustes töötavatele koolidele raha juurde andmine ning raamatute käibemaksu vähendamine, kui mitte kaotamine.

Kui aga riigil hammas veel nii suurte ülesannete peale ei hakka, siis tuleb ise käised üles käärida ja tööle hakata! Kirjastused, kinkige kooli- ja külaraamatukogudele värsket eesti kirjandust! Kirjanikud, minge lastele koolidesse külla ja tutvustage oma elukutset, näidake, et kirjutamine on samuti töö! Muuseumid, mõelge välja tõeliselt haaravaid haridusprogramme! Ja kõik ülejäänud, kes ei esinda parasjagu mõnd kirjandusega seotud institutsiooni ega ametit: jätke raamatuid ootamatutesse kohtadesse, näiteks bussi, trammi, bussipeatusse, pargipingile ja koolimaja ette, kõndige mööda Valga, Põlva ja Narva tänavaid, raamat nina all, lugege tänavanurkadel kõva häälega luuletusi ette, näidake, et kirjandus elab ja lugemine on sama harilik tegevus kui telefonis skrollimine.

Nii saab ka aastal 2525 rääkida niisugusest nähtusest nagu eesti raamat.

Artikkel põhineb 30. I Utoopia saatkonnas peetud ettekandel.