Nii nad rikkusidki meie emakeelepäeva. Pidi tulema ilusate sõnade ja kauni keele pühitsemisnädal pika hoojooksu ning rekordilise hüppega e-etteütluses nii osalejate hulga kui ka keskmise tulemuse poolest. Aga ei, selle asemel korraldasid intriigimeistrid poliitilise maavärina, mille tulvalaine uputas terve keeleruumi nii, et pinnale jäi hulpima vaid tõsisest ja kvaliteetsest kraamist alati kergem praht ja vaht. Raske on leida riigi parteilistest juhtidest ahtama sõnavara ja mõttetühjema keelekasutusega kõnelejaid, aga just nemad räägivad ja röögivad taas kogu infovälja täis. Tühje sõnu, mõttetuid mõtteid.
Tähelepanusõltlasest võimurile loeb ainult üks: pole mingit tähtsust, mida räägitakse, kuni mina ja ainult mina räägin. Muidugi peab läheduses olema ka mikrofon. Poliitikute õnneks ongi Eesti tasakaalustatud ajakirjanduses reegliks anda sõna kõigile, mistõttu stuudioid on saanud ühtviisi edukalt ummistada võimuga ja võimuta poliitikud. Suulise esinemise voor kestis mitu päeva ja selle käigus jõudsid mõnedki endale lobeda keelega ka sügava haua kaevata.
Nüüd järgneb raskem osa, mis võib vasakpoolse rõhumise köidikud endalt lõpuks heitnud parempoolse peaministri kinnitusel väldata mitu nädalat. Moodustatakse delegatsioonid ning hakatakse üheskoos lõpukirjandit kirjutama. Autorid ei pea seekord teost riigikogule hindamiseks-hääletamiseks esitama ja pole selge, kas ette võetakse eelmise kirjandi kohendamine või alustatakse puhtalt lehelt. Kuid üks on ette kindel: kui lõpukirjand valmis, tähendab see ühele allakirjutajale ka eksistentsi lõppu. Keegi peab millalgi süüdi jääma, kui kirjapandu osutub algusest saadik labaseks blufiks või täitmatuks unistuseks. Mitmeparteilise Eesti võimulepete ajaloos ei leidu ühtki, kus võetud kohustused ja antud lubadused oleks lõpuni ellu viidud, mis sest, et need ju väidetavasti sisaldavad ainult poolte ilmavaatelist ühisosa, mitte erimeelsusi.
Pealkiri „Koalitsioonilepe“ on igatahes olemas ning teada ka, et seekord sünnib parempoolne kirjand. Kuid kas ei oleks aeg ka pealkirja muuta, kuidagi lahjake ja devalveerunud teine? Juba Johannes Aavik teadis, et kurje kavatsusi kirjeldavad väesõnad peavad soovitavalt algama r-tähega (näidiseks roim). Üleüldse peaks igas kõvas sõnas olema r-täht sees (nagu raisk, kurat, R-Hooldus). Põrgusse ikka põrinal, lipukirjaks reform (ümberkorraldus), remont (parandamine) ja restart (taaskäivitus). Sündiva kirjandi pealkirjaks passib seega paremini „Rikastumise reeglid“ või „Raadame rahvast“ (puhastame rahast ja varast).
R-tähe vägevusse on eestlased põlvede kaupa uskunud ka lastele ristinime panekul ja tõendusmaterjal, et see töötab, on maast võtta. On ilmne, miks Lennart, Arnold, Toomas Hendrik, Kersti ja Alar said presidendiks, Siim aga mitte. Ent võimsaim r-sõnade seas on reiting, mille ilu kümbleb iga parteilase silmades. Vapra visadusega on uue võimuliidu moodustajad Kristen Michal ja Kristina Kallas korduvalt eitanud reitingu vähimatki seost ette võetud manöövriga. Aga faktid on sama visad ega hooli sugugi Kallase väitest, et mõõnalaine jätab ühtviisi kuivale kõik paadid. Vahetult kahe aasta taguste valimiste järel oli valitsusliidu moodustanud Reformierakonna, Eesti 200 ja SDE toetus (Norstat) vastavalt 26, 16 ja 10 protsenti, viimase mõõtmise järgi 16, 3 ja 11 protsenti. Seega ei ole sotsiaaldemokraadid erinevalt partneritest võimu teostades populaarsust kaotanud ja selle kisendava ebaõigluse pärast nad valitsusliidust minema saadetigi.
Kui kanged peavad olema ebausu prillid nägemaks, et 11 on poole väiksem kui 10, seda tavamõistusega katki ei hammusta. Nagu sedagi, mismoodi on omavahel seotud reiting, rasked, ent vältimatud ebapopulaarsed otsused, mis juba langetatud, ning kobar rahvale väidetavalt mokkamööda otsuseid, mis jäänud tegemata sotsiaaldemokraatide kavala õõnestustöö ja vastuseisu tõttu.
Vaatlejad on ühel meelel selles, et valitsusremondi (nii nimetab seda peaminister) tegemine oli ajakirjanduse kaudu hoolikalt ette valmistatud. Võimalik, kuid muinasjutust on esitatud ainult lõpp, algus ja keskpaik on puha puudu. Mismoodi õnnestus kolmest vennast väikseimal, kes pealegi pisut metsa poole ehk vasakule kaldu, kaks suuremat ja paremat venda tervelt kaheks aastaks sõlme siduda nii, et nood ei saanud majanduskasvu taastamiseks mitte midagi muud teha kui seadustada mõned maksutõusud? Ja kuidas majandus sellest hoolimata pärast põhjast läbi käimist taas kasvukursile pööras? Kas üldse on olemas mingi põhjuslik seos valitsuse rähklemise ning majanduse tervise vahel?
„Ajastu vaim on asjade lihtsamaks tegemises,“ postuleeris Reformierakonna esimees Michal telestuudios. Eelmise ajastu vaim, tööriistaks seesama viimased kaks kümnendit vaid ühe pausiga valitsuses tegutsenud Reformierakond, tegi järelikult asjad keeruliseks. Kus täpselt, näitas Eesti 200 esimees Kallas ka ära, kui selgitas raadiouudistes: „Tavaliselt ollakse harjunud mõtlema, et probleem on ministeeriumites, aga Eesti ministeeriumid on suhteliselt õhukesed. Kuid väga laiaks on ta kasvanud allpool, ametite ja kõikvõimalike sihtasutuste tasandil, kus tegelikult need regulatsioonid ellu viiakse.“ Kas kõik said aru?
Uus vaenlane on leitud ning võitlus entroopia kasvuga aina teravneb. Töö ja veel kord töö võimaldab külmast sooja teha, teatakse termodünaamikas vilunud järgmises valitsuses. Eriti hästi peaks see õnnestuma nüüd, kui vasakvaenlane on ruumist välja aetud ja jõledad, saatana sünnitatud s-sõnad seal keelatud. Eestikeelse raamatu juubeli auks samuti, sest raamatus on kirjas: „Härra Mauruse majas on kõik keelatud, mida härra Maurus pole lubanud. Kas on härra Maurus kunagi sotsialismust või sotsioloogiat lubanud? Ei ole. Tähendab, see on keelatud.“
Raske on mõõta, kumb põhjustab kokku suurema kulu, kas see, kui valitsusparteid oma kirjandi järgi parajasti innukalt tegutsevad, või see, kui nad on end mõneks ajaks ühiskonnast isoleerinud ning vaidlevad omavahel, milline ikka on see õigeim parempoolsus. Peaminister on lubanud, et tõde selgub mõne nädalaga, kui staabikirjutajast riigisekretär on kõik räägitu ja unistatu kenasti kirja saanud. Selle hetkeni ametkondlik elu seisab. Lillegi ei liigutata ei õhukestes ministeeriumides ega laiades ametites. Pole ju mõistlikku põhjust, kui on ette teada, et selge poliitilise suuniseta on iga arvutamine ja sõnastamine tühi töö ja vaimu närimine ning halvemal juhul võib mõnd osakonda ees oodata mõtteline kolimine uude kasti võimustruktuuri skeemis.
Suunisest veel tähtsam on see, milline poliitiline figuur sellega ministeeriumisse saabub, kas uus või vana. Väidetavalt igakestva kombe kohaselt loositakse ametikohad valitsuses välja alles viimases järjekorras, neist saab kirjandi viimane lõik. Parteielu pikkade pinkide maailmas võib üleöö ministriks osutuda kes tahes, sest kõik parteilased on omnikompetentsed. Kui minister on tuliuus, kulub tal mõni kuu sisseelamiseks ning selle käigus saab ametnikkond ta endale sobivaks painutada. Aga kui ongi vana, endine, võib ta hakata senisele risti vastu tegutsema. Vähemasti rahandusministeeriumis paistabki see kindel olevat, sest uued sotsialistlikud maksud, mille kallal higistati ja vaeva nähti, on juba lubatud tühistada.
Kui aga kõnelustel peaks võidule pääsema Kristina Kallase trumpistlik unistus ja võitluseks üha uusi ametnikke sünnitavate „regulatsioonidega“ luuakse riigikantselei juurde „süsteemiväline“ muskel samuti kõiges pädevatest tehnoloogiamiljonäridest, jätkub kurba haldusnalja jõuluni. Kogu raha kulub aga ka tühja jutu puhul alati ära.
