Üldse ei ole lihtne leida loomaarsti, kes rääkida tahaks, ehkki ma tunnen neid küll. Mees kostab telefonist kurva ja väsinuna. „Õudselt raske on,“ ütleb ta ja räägib, kuidas talitajad on emistesse ja põrsastesse kiindunud. Ja kuidas ajakirjanike häiringud on tegelikult väga ebameeldivad. Selge see, et loomade massiline tapmine ei saa kuidagi tore tegevus olla ja sellest rääkimine samamoodi. Vegan Society värsketel andmetel tunneb lausa 56% farmitöölistest end tööga seoses moraalselt häirituna.¹

Ajakirjandus muidugi möllab. Uudiseid saab sigadest teha pea iga päev ja nalja ju ka. Vikerraadiot ei taha ma mõnda aega enam kuulata, sest iga natukese aja tagant kostab segasevõitu sõnumiga heliteos „Siga on ärasöömiseks!“, sest kui palju neid seateemalisi laule ikka meil on. Soome meedia tunneb muret, et eestlased ei saa tänavu oma jõulupraadi.² Eesti Ekspress ületab naljakünnise ja avaldab nädala sõna – seakallistaja. See on inimene, kes tunneb sigadele kaasa, aga tahab, et nood tuleksid tapmise asemel tema toidulauale.

Loomatööstuses on muidugi rasked ajad.³ Kasutatakse mõisteid nagu „tööstus“, „tootmine“ ja „tooraine“, ehkki tegemist on elusate loomadega, kes lõpuks ära tapetakse. Kellelegi ju ei meeldi, kui nende eraomandi kallale minnakse ja oma vara tuleb kaitsta. Hiiumaa loomakasvatajad (sigu meil siin küll enam ei kasvatata) räägivad, et nad oleksid ka ilmselt meelevaldusele läinud, sest infot nappis ja olukord oli nii segane.

Meeleavaldajatele hakkab ilmselt kõige rohkem vastu see, et riik on otsustanud tappa liiga kiiresti ja liiga palju. Eesti meeleavaldused ei ole muidugi esimesed. Näiteks Bulgaarias on samamoodi rahvas valitsuse otsuseid küsitavaks pidanud ja meeleavaldusi korraldanud.⁴ Kõige tuntum sigade tapmise vastastest meeleavaldustest on vahest üheksa loomatööstusest päästetud sea kaitsmine Itaalias aktivistide poolt. Cuori Liberi nimelisele farmiloomade varjupaigale anti käsk sead viirusekandmise tõttu tappa, aga aktivistid seda ei lubanud ja hoidsid terve nädala ametnikke eemal. Pärast üheksa päästetud sea tapmist toimusid Itaalias suured loomaõiguslaste meeleavaldused, muu hulgas nõuti varjupaigasigadele edaspidi eristaatust.⁵ Aga meie meeleavaldajad istusid öösel lõkke ääres ja sõid šašlõkki, demonstreerides sellega kognitiivse dissonantsi kõrgpilotaaži.

Asi ei ole meeleavaldajates, vaid selles, et loomade suhtes valitsebki meie inimkeskses ühiskonnas kognitiivne dissonants, eesti keeli tunnetuslik ebakõla, mida kriitilises loomaõigusteoorias liigagi tihti loomade ekspluateerimise põhjusena rõhutatakse. Väga pealiskaudselt kirjeldatuna väljendub see ebakõla näiteks selles, et inimesed peavad nn lemmikloomi, kelle heaolu peetakse tähtsaks, aga samal ajal söövad nad koerale ja inimesele endale sarnaseid loomi ning ega taha teada, kuidas nad elavad ja surevad. Kriiside ajal tunnetuslik ebakõla kasvab. Tüüpiline näide on käitumine eluohtlikus olukorras või võõras keskkonnas ja keset kriise me ju olemegi. Kui hakatakse rääkima toidujulgeolekust, siis muud tasandid loomade kohtlemises enam justkui kõneväärt ei olegi.

Aga sead tunnevad mitmesuguseid emotsioone. Rõõmu, hirmu, leina, empaatiat, kiindumust jm ning näitavad neid käitumise ja häälitsustega, peegeldades ka üksteise emotsioone.⁶ Sead on uudishimulikud, neile jäävad inimesed meelde, sõbrad on neile tähtsad, nad mäletavad stressirohkeid olukordi ja ka häid elamusi. Emised „laulavad“ põrsastele omal kombel, sead eristavad muusikas n-ö tumedamaid ja heledamaid toone jne.⁷ Sigu on palju uuritud, sest nad on intellektuaalselt arenenud nagu näiteks koerad või primaadidki, s.t sead on inimesega väga sarnased. Ja nagu kõik selgroogsed tunnevad nad tänu närvisüsteemile valu.

Seepärast on sarnased ka inimese ja teiste selgroogsete haigused. Nende levimises on süüdi inimene, mitte need teised selgroogsed. Elurikkuse kadu ja põllumajanduse areng on ehk peamised põhjused. Vist igaühele on selge, et tihedalt kokku surutud alal elavad sead annavad üksteisele viirust kergesti edasi. Viirusest nakatununa tunneb siga end inimesega samamoodi. Neile võiks selle vastu rohtu anda, aga seda ei tehta. „Ei ole sellist praktikat olnud,“ vastab tujutu loomaarst. Seega – leevendust ei ole.

„Kus sina olid, kui sigu gaasitati?“ küsib üks loomakaitsja vegankogukonna ühismeedialehel ilmselt teadmata, et praegugi tapetakse tapamajas sigu gaasiga.

„Sellist lollust enam ei tehta nagu eelmise puhangu ajal,“ ütleb arst. Nimelt lasti eelmisel korral CO₂ ehk süsihappegaasi (jah, sedasama, mille heitmeid me üritame ikka vähendada) otse lauta, aga laudad ei ole ju hermeetilised, sead surid väga aeglaselt ja gaasi läks ka palju rohkem. „Praegu on kuupmeetrid teada, sest sead aetakse umbes sajakaupa veoauto haagise peale (mis on lauda juurde toodud, nii et pikk sõit tapamajja jääb seekord ära) ja siis sinna lastakse voolikutest gaasi,“ räägib arst ja vastab mu küsimusele: „Gaasi lastakse paar­kümmend minutit, aga tegelikult jäävad nad ikka paari minutiga vait.“

Siga, nagu iga teinegi selgroogne, tunneb gaasi sissehingamisel kõrvetust limaskestadel ja paanikat tekitavat lämbumistunnet. Inimesega väga sarnased olendid püüavad enne teadvuse kaotamist põgeneda, ahmivad õhku ja karjuvad.⁸

Pärast vaikust tekivad siiski uued küsimused seoses süsihappegaasi kasutamise, töötajate läbipõlemise, zoonooside leviku, maakasutuse ja muu sellisega. Kuhu küll matta tuhanded sead, nii et see keskkonnale ja inimestele kahjulik ei oleks?

„Ma sealt enam edasi ei mõtle.“ Niimoodi ütleb üks Hiiumaa loomapidaja, kelle kohta olen kuulnud, et ta ei ole kunagi juures, kui veiseid viimseks teekonnaks auto peale aetakse.

Võib-olla on viimane aeg päriselt mõelda, kes ja millise hinnaga meie kujuteldava toidujulgeoleku kinni maksavad?