Viimase kümnendi jooksul on riik püüdnud regionaalpoliitiliste meetmetega tugevdada omavalitsusi ja leevendada kahanemise ning ääremaastumise probleeme. Eesmärk on seni olnud vähemasti omavalitsuste keskmes tagada kvaliteetsed ühissõidukiga ligipääsetavad teenused, olgu selleks siis kooliharidus või arstiabi. Nüüd on üleriigilise planeeringu koostamisel selginemas, et tegevust plaanitakse kokku tõmmata. Senine territoriaalplaneerimine polevat enam mõistlik. Nüüd peetakse targemaks edasi liikuda kümne piirkondliku tõmbekeskuse ehk vedurlinnaga, sedastati 7. XII „Aktuaalses kaameras“. Valga, Jõgeva, Põlva, Kärdla ja Rapla on 2050. aastani mõeldud olema kohaliku tähtsusega väikelinn, sest elanikke on piirkonnas alla 15 000 ja keskuses peaks töötama rohkem inimesi, kui on seal töö­ealisi elanikke. „Rapla asub täiel määral Tallinna külgetõmbejõu areaali sees,“ iseloomustas majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi planeeringute asekantsler arhitekt Ivan Sergejev linnakest, sest paljud käivad tööl ja vaba aega veetmas hoopis Tallinnas.

Tuleb tõdeda, et ühistranspordikorraldus on äraspidine, soosib ja samal ajal õõnestab paiksust. Nii on raudtee toel edenenud Rapla tänu rongile mitte vedurlinn, vaid üks pealinna magalaid. Jõgeva kant ja Põlva, aga mingil määral ka Valga on näoga Tartu poole. Pärnugi puhul on tükk aega loodetud, mitte küll liiga avalikult – ehk pahandab see pärnakaid? –, et kärme Rail Balticu tulek soosib perede linna kolimist või ka nädalavahetusekodu soetamist.

Järelikult ei soosi keskuseks jäämist mitte ainuüksi ligitõmbavus, vaid ka isoleeritus. Kuhu sa Saaremaalt või Järvamaalt ikka nii kiiresti mujale tööle lähed? Seejuures on nii Rapla, Jõgeva kui ka Põlva üsna nõrga identiteediga noored maakonnad, mis ilmselt samuti ei tööta lokaalsuse hüvanguks.

Ometi on senine riigi ruumipoliitika ning -reformid olnud vastupidised. Võimestada on viimase ajani tahetud ka neid, kelles enam perspektiivi ei nähta. Nii on Eesti Vabariigi 100. aastapäeva paiku arhitektide liidu algatusel ja euroraha toel projekti „Hea avalik ruum“ raames kavandatud hulgaliselt keskväljakuid. Jätkuprogrammi raames tahab kohalik võim uuendada isegi õige pisikesi kohti. Paari nädala eest avati mõisasüdamest alguse saanud, erksal viisil väikevormidega täiendatud ja senisest ühtsem Audru aleviku keskus, autorid Anne Vingisar, Annika Valkna, Üllar Ambos ja Peep Moorast.

Ruumiline atraktiivsus on olnud ka teiste riigi patroneeritud projektide pitser. Euroopa Liidu vahendite abil on rajatud uusi tervisekeskusi, millest ehk huviväärseimad on Jüris (2020, Kauss) ja Võrus (2022, KUU), samuti tasub uurida viljandlaste Tervikumi (2025, Bakpak, Dagopen, Plahno).

Teine tuntud valdkond on mitmesugused õppehooned. Ometi paistab, et nüüd, kui maakondades on gümnaasiumid just valmis saanud, siis on riik ümber mõelnud ning väikelinnade ja maanoortele edastatakse sõnum, et oodatud on sinikraed. Nii liidetakse 2026. aastal Kärdla ametikooliga esimene riigigümnaasium. Lubatakse välja töötada ka õppekavad, mis pakuvad „tööelule lähemat haridusvalikut“.

Vajadus kooliruumi järele väheneb Soomeski 2030. aastaks peaaegu kõigis omavalitsustes ja juba õige mitmendat aastat lammutatakse seal enam kui sada koolimaja aastas. Mõlemas riigis on hüljatud elumaju, koole, valla- ja rahvamaju, haiglaid, päästekomandosid, kuna neid on kallis remontida. Samal ajal vajab kasvav vanemaealiste hulk mõtestatud ümbruskonda ning toetatud elamist.

Kas riik taandub kümnesse n-ö vedurlinna, aga eelkõige ikka Tallinna ja Tartusse? Ilmselt on seegi optimistlik. Universaalsed teenused on kõikjal löögi all. Juba on de facto kadunud järjepidev, kvaliteetne ja taskukohane postiteenus. Arstiabi pole kõigile kättesaadav mitte niivõrd visiiditasu, kuivõrd asukoha tõttu. Päästmine on sageli priitahtlik, korrahoidmine on delegeeritud turvafirmadele. Ilmselt ei ole vedurlinnadele keskendumine üksnes riigi koonerdamine, nagu paistab arvavat Rapla vallavanem Gert Villard, vaid romantilise usu kadumine, et üheskoos seljad kokku pannes teeme Robin Hoodina kõik Eestimaa vaesed õnnelikuks.