Raamatuaasta sai läbi, ilma et oleks tekkinud diskussiooni Eesti raamatustatistika olukorra üle. Minu pealiskaudse mulje järgi paistab, et lood on viimase 15 aastaga läinud halvemaks. Vanasti pidas raamatutoodangu üle arvet, liigitas seda ja pani tabelitesse rahvusraamatukogu, viimastel aastatel teeb seda statistikaamet. Kättesaadavad andmed on läinud rohmakamaks – arvatavasti seetõttu, et mitte keegi, ei kultuuriministeerium ega rahvusraamatukogu, peenemaid lihtsalt ei telli.
Hämar statistika
Esteri kataloog ja selle aluseks olev „Eesti märksõnastik“ polegi mõeldud hõlmavate, aegridadena esitatavate andmete genereerimiseks. Peagi läheb Ester väljavahetamisele ja loodetavasti annab uus kataloog vähemalt võimaluse otsingus „teaviku laadi“ all eristada paberraamatuid e-raamatutest, mida Ester justkui ei võimalda. Statistika keskpikk tulevik näib siiski helge, sest AI entusiastid ja uued vaprad digihumanitaarid loovad siin kindlasti peagi korra majja. Praegu aga kobame koidueelses hämaruses.
Praegustegi andmete põhjal on siiski selge, et Eesti raamatutootmise kõrgaeg, n-ö peak book, on jäänud seljataha. See langes 2008. aastasse. Oleme jõudnud kestliku taganemise faasi. Trükiarvud on langenud sajandi alguse tasemele, raamatunimetusi ilmus 2024. aastal pisut rohkem kui 2005. ja pisut vähem kui 2006. aastal.
Kui sisestada Esteri liitotsingusse märksõnad „inglise“ ja „ilukirjandus“ ning keel „eesti“, teaviku laad „raamat“, siis saame 2025. aasta kohta 352 leidu. Korrates sama trikki märksõnadega „rootsi“, „prantsuse“ ja „saksa“, saame vastavalt 68, 36 ja 26 leidu. Kui samasugust otsingut korrata 2008. ehk tipuaasta peal, on tulemuseks 148 (inglise), 6 (rootsi), 33 (prantsuse) ja 22 (saksa) kirjet. Nimetuste arv on üldlangusele vaatamata inglise puhul enam kui kahekordistunud ja rootsi puhul kümnekordistunud. Põhjus võib osalt olla e-raamatutes, mida, nagu kurtsin, praegune süsteem välja sortida ei lase, aga küllap on asi ka raamatute märgendamisviisi muutuses.
Üks valdkond, kus raamatutoodangu ülevaadet tarvis läheb, aga kus formaalne statistika jääb paratamatult puudulikuks, on kirjandusžüriide ja aastaülevaadete kirjutajate töö. Ükski statistikamoodul ei hakka ju eristama väärt- ja vähem väärt kirjandust. Igasuguste žüriide veteranina teenisin elus esimest korda Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna žüriis ilukirjanduse võõrkeelest eesti keelde tõlkimise valdkonnas – kahjuks pole auhinnale suupärasemat nimetust veel sugenenud. Žürii tööd juhtis Mari Laan, kolmas kohtunik oli Kristjan Haljak.
On selge, et statistiliste andmetega pole žüriis palju peale hakata. Aga niimoodi leitud nimekirjad tasub siiski kiiresti läbi sirvida, sest sealt võivad silma hakata tiitlid, mida mujal ei märka. Töökindlam viis on otsingut alustada kohtadest nagu hea mainega sarjad – Loomingu Raamatukogu, „Hieronymus“, „Moodne aeg“ (Varrak), „Punane raamat“ (Tänapäev) – ning tuhnida raamatupoodide ja kirjastuste kodukatel. Nominatsioonide hulka sugeneski lõpuks neli raamatut „Hieronymusest“ ja üks „Punase raamatu“ sarja teos (kaalumisel oli veel mitu). Ühtlasi tuleb muidugi hoida silmad-kõrvad lahti, et väikekirjastuste pärlid, nagu Ernst Jandli luulevalik „Õnnesoov“ (tlk Maarja Kangro, Nähtamatu Ahv) või J. A. Bakeri linnuvaatluspäevik „Rabapistrik“ (tlk Liisi Rünkla, Kaarnakivi Seltsi kirjastus), märkamata ei jääks.
56 aastat tõlkeauhinda
Tõlkeauhinna ajalugu on pikk. Selle algust võib lugeda 1970. aastast, kui ministrite nõukogu 19. jaanuari määrusega asutati Eesti NSV kirjanduse aastapreemiad. Toonasest kuuest kategooriast üks oli „ilukirjanduslik tõlkekirjandus“ auhinnarahaga 500 rubla (poole väiksem kui proosa-, luule-, näite- ja lastekirjanduse auhind). 1972. aastal anti auhindadele Juhan Smuuli nimi ning lisati auhind eesti keelest tõlkijale. Smuuli nimi kadus auhinnalt 1990. aastal ning traditsiooni jätkas kuni 1993. aastani omal jõul kirjanike liit. Üks auhindamisaasta jäi vahele, enne kui 1995. aastal võttis auhinna haldamise ja rahastamise üle kultuurkapital. 2017. aastal tekkis ilukirjanduse tõlkeauhinna kõrvale mõttekirjanduse tõlkeauhind. Kunagi sel sajandil hakkas tõlkeauhinda määrama omaette kolmeliikmeline žürii – varem tegi seda üks üldžürii. Ei mäletagi, millal tekkis nominatsioonide tava, kuigi olin ise üks selle käivitajatest.
Nüüdseks on tõlkeauhinda välja antud 56 korral. Tasub silmas pidada, et enne 1994. aasta katkestust kirjeldati neid määramisaasta järgi, kuid alates 1995. aastast kirjeldatakse neid auhinnaraamatu ilmumisaasta järgi. Nende 56 aasta kohta saaks juba teha magistritöö jagu analüüsi.
Auhinnatud on 50 tõlkijat, neist kaheksat kahel korral. Kahel korral on auhind antud kahe peale tehtud töö eest. Kuna nii mõnelgi aastal on auhind antud rohkem kui ühe raamatu eest ja kuigi mõnikord on auhinnaobjekti kirjeldus jäänud ebamääraseks, võib ikkagi pakkuda, et auhinnatud on 74 tõlkeraamatut. Kahe autori, nimelt Faulkneri ja Joyce’i tõlkeid on auhinnatud kahel korral. Kolmel korral on auhinnatud luuleantoloogiaid.
15 korral on auhinnatud tõlkeid inglise keelest: seitsme inglase (Shakespeare, Austen, George Eliot, D. H. Lawrence, Orwell, Auden, Lessing), viie ameeriklase (Faulkner, McCarthy, Pynchon, T. S. Eliot, Wallace), kahe iirlase (Yeats, Joyce), kahe poolaka (Conrad, Kosiński), ühe nigeerlase (Adichie) ja ungarlase (Koestler) tõlkimise eest. Juba niisugustest määratlustest nähtub, kuidas raamatustatistika pidamine ei saagi kunagi olla päris täppisteadus.
Tõlked prantsuse keelest on saanud auhinna kuuel korral (seitsme raamatu eest); vene keelest viiel korral (üheksa raamatu eest), ungari keelest ja saksa keelest neljal korral (kui lugeda saksa alla ka keskülemsaksakeelne „Nibelungide laul“); kahel korral on auhinnatud tõlkeid heebrea, hiina (sh vanahiina), itaalia, rootsi, soome, tšehhi keelest. Korra on auhinnatud tõlget akkadi, aseri, hispaania, jaapani, norra, rumeenia, türgi ja uuskreeka keelest.
12 korral on hinnatud värsstõlkeid, järelikult ülejäänud auhinnad on läinud proosa eest. XIX sajandi eelse kirjanduse tõlkimine („Gilgamešist“ Karamzinini) on pälvinud auhinna kaheksa korda, XIX sajandi kirjandus neli korda. Niisiis on ülekaalukalt auhinnatud XX sajandi kirjanduse tõlkeid. Kui jagada auhinnatud teosed laias laastus mineviku- ja kaasajakirjanduseks, arvestades viimase hulka kas elusate või äsja surnud autorite teosed, siis on proportsioon enam-vähem pooleks, ülekaaluga minevikukirjanduse poole (enam-vähem 40/30). Nobelistide tõlkeid on auhinnatud 12 korral, neist kolm korda juba enne Nobeli preemia määramist (Grassi, Lessingi, Krasznahorkai puhul).
Kõige nooremana on auhinna saanud Ly Seppel, 1972. aastal 28aastasena, kõige vanemana Paul-Eerik Rummo 2025. aastal 83aastasena. Pooltel kordadel on tõlkija olnud 50ndates eluaastates, 11 korda 40ndates, kümme korda 60ndates, neli korda 70ndates, kolm korda 30ndates ja kaks korda 80ndates eluaastates. August Sang auhinnati postuumselt. Naistõlkijaid on auhinnatud 21 korda, mehi 29 korda.
On ütlematagi selge, et 50 seni auhinnatu kõrval on olnud vähemalt sama palju suurepäraseid tõlkijaid, kelleni see auhind pole jõudnud. Neist nii mõndagi on nominatsioonidega esile tõstetud ja loodetavasti mõned neist selle veel pälvivad. Teisalt on peale kirjeldatud aastaauhinna jagunud tõlkijatele muudki tunnustust ja raha: kirjanikupalk, stipendiumid, teised auhinnad, ordenitest rääkimata. Nähtamatuse üle nad vahest kurtma ei peaks, aga teenistus võiks alati parem olla.
Auhindamiskriteeriumid
Sellest aastast on auhinna suurus 7000 eurot (varasema 5000 asemel). Mu meelest võiks tõlkeauhind olla ühelt poolt väiksem kui originaalloomingu auhind, kuid teiselt poolt võiksid aastaauhinnad üldiselt olla suuremad kui kulka aastastipid (praegu 8400), mille valikufilter on palju hõredam. Seni on kirjanduse sihtkapital pidanud stipiraha suurendamist pakilisemaks kui auhindade suurendamist.
Kuidas on tõlkeauhindu jagatud ja jagatakse? Sõnastamata ja statuudis ka osaliselt sõnastatud kriteeriumid on järgmised: 1) tõlge peab olema hea; 2) tõlgitud teos peaks olema hea; 3) tõlgitav teos peaks olema raske ja esitama tõlkijale suure väljakutse; 4) tõlkija võiks olla ennast juba tõestanud, sest tõlkekvaliteedi peensusi ei suuda ükski žürii süvitsi kindlaks määrata; 5) võrdsete tingimuste korral tasuks eelistada keeli, ajastuid ja žanre, millest tõlgitakse vähem; 6) lõpuks otsustab ikkagi Fortuna.
Kommentaariks nende kuue kriteeriumi juurde.
1) Kuna aastas ilmuva mitmesaja tõlke headust ei suudaks hinnata isegi AI, tuleb valiku kitsendamist alustada kriteeriumide järjekorras tagantpoolt. Kui jätta kõrvale alustajad, lihtsam või ükskõikseks jättev kirjandus, jääb viimaks sõelale kolm-nelikümmend raamatut. Siis hakkavad otsust määrama juba hindaja maitsele vastu hakkavad keelendid, isegi trükivead, tõlkija järelsõna olemasolu või puudumine jne. Valiku viimases staadiumis toimuv vigu otsiv lugemisviis rikub iseloomu: see paneb kergendust tundma mõne pisikonaruse leidmisest, mis lubab tõlke kõrvale lükata. Nii võis juhtuda, et hea ja pigem raske teose tõlge teenekalt tõlkijalt keelest, mis pole inglise, takerdus paari väikese keelendi taha, mis hakkasid kõrvus krigisema. Nii nagu keeletoimetajad (ja vana ÕS) võtavad oma hinnangud sageli lihtsalt mingist suguharutavast (et „vaatamata millelegi“ on paha, et täiendita „taoline“ on paha, et „nägemus“ visiooni tähenduses on paha jne), segab näiteks mind põlvkondlik tõrge pärast 1980ndaid eesti keelde sisenenud uudissõnade ees – kui neid kasutatakse vanema miljöö kirjeldamiseks. Sõnad „rikkur“, „pintsaklipslane“, „kruiisima“, isegi „turvaline“ hakkavad Teise maailmasõja eelse keskkonna kujutamises vastu.
2) Keskpärase teose heal tõlkel on auhinnale šansse vähe. (Ajaloole tagasipilku heites kahtlasi auhinnateoseid eriti silma ei jäägi.) Mõni kuulus autor võib isegi suurepärases tõlkes valmistada ikkagi pettumuse: eelmisest aastast näiteks Henry Milleri „Kaljukitse pöörijoon“ (tlk Erkki Sivonen, Tänapäev), Marguerite Durasi „Emily L.“ (tlk Tiina Ainola, Atlantis), Haruki Murakami „Linn ja tema muutlikud müürid“ (tlk Maret Nukke, Varrak), Annie Ernaux’ „Sündmus. Noormees“ (tlk Ulla Kihva, Tänapäev).
3) Selge on see, et paksu raamatu tõlkimine on õhukese tõlkimisest suurem vaev ja väljakutse. Kuid seda, kui kõva pähklit teos tõlkijale puremiseks pakub, teab eelkõige tõlkija ise. Mäletan, kuidas Enn Soosaar rääkis, et Faulkneri „Hälina ja raevu“ Benjy sisemonoloogi tõlkimine läks tal paljude muude töödega võrreldes ladusalt – ometi jätab tekst mulje kui erilisest väljakutsest tõlkijale. Ka olen ise kogenud, et raamatut, mida on kerge lugeda, ei tarvitse olla sugugi kerge tõlkida, ja vastupidi. Oletan, et olustikuproosat võib tihti olla raskem tõlkida kui hingeproosat, kuigi lugemisel see välja ei paista.
4) Erinevalt muudest kulka kirjandusauhindadest sätestab tõlkeauhinna statuutki selgesti, et arvesse võetakse tõlkija varasemaid saavutusi. Kuna tõlked on sageli üpris võrreldamatud ning nende kvaliteedi täppisanalüüs ja originaaliga kõrvutamine käib žüriile niikuinii üle jõu, läheb arvesse see, mida tõlkija on varem korda saatnud. Küllap tuleb kasuks, kui teda on enne nomineeritud. Seevastu võib šansse kahandada alles äsjane auhindamine või muu tunnustus – meenutatagu, et kolmel korral pole auhinda veel keegi saanud. Õnneks pole varasemate saavutuste kriteerium olnud liiga ahistav ning auhinna ajaloos on õiglaselt esile tõstetud ka noori või alustajaid, kes on hästi toime tulnud mõne eriti kaelamurdva või eksootilise teose ümberpanekuga.
5) Kui oleks lähtutud üksnes keele ja ajastu harulduse kriteeriumist, tulnuks auhind võib-olla anda Mart Kuldkepile vanaislandi saaga mõõdukalt moderniseeriva tõlke eest (Ilmamaa) või Anni Arukasele Han Kangi „Taimetoitlase“ korea keelest tõlkimise eest (LR). Tõenäoselt kaalus mõlemal puhul kriteerium 4 üles kriteeriumi 5. Üllataval kombel ei saa jaapani keelt vist enam pidadagi eksootiliseks tõlkekeeleks. 2025. aastal ilmus sellest mitu tõsist auhinnakandidaati.
6) Lõpuks on auhinnad ikkagi õnneasi. Aastad pole ju sarnased. Tõlge, mis ühel aastal oleks kindel auhinnakandidaat, jääb teisel aastal mõne muu teose varju. Seetõttu tõstan esile mõne teose ja tõlke, mis ei pälvinud isegi nominatsiooni, kuigi võinuksid.
Neist, kes auhinda ei saanud
Kui lähtuda isiklikust kirjanduselamusest, siis kõige suuremad avastused 2025. aastast olid Peter Handke „Väravavahi hirm penalti löömise ajal“ (tlk Mari Tarvas, Tänapäev) ning Sōseki Natsume „Süda“ (tlk Maret Nukke, Varrak). Mõlema romaani mõju võimendas haakumine eesti lähiaja kirjandusega. Mati Unt oli 1970ndate alguses oma „Kranichit“ ja muid jutte kirjutades Handket juba lugenud; Handke mõju Undile muutus nüüd tema tõlget lugedes selgelt tajutavaks – nagu ka tundelisema Undi ja kliinilisema Handke erinevused „subjekti lagunemise“ käsitlemisel. Sōseki „Süda“ XX sajandi algusest riimub õpetaja-õpilase pingete peenekoelises kujutamises Jaan Kaplinski sajand hilisema „Sellesama jõega“, kuigi Kaplinski polnud jaapanlase romaaniga tõenäoliselt tuttav, vaid ammutas ainese omaenda elust.
Nominatsiooni väärinuksid eelmisest aastast kindlasti vähemalt sama palju tõlkeid kui esile tõsteti: Ferdinand Bordewijki „Karakter“, jõuline isa-poja suhetelugu Kerti Tergemi vahendusel (EKSA); Veronika Einbergi tõlked, mis on Andrei Ivanovist teinud eesti kirjaniku (Varrak), Hendrik Lindepuult kaks Henryk Sienkiewiczi detailirohket ja põnevat romaani (Lindepuu kirjastus), Guzel Jahhina lopsakas biograafiline romaan „Eisen“ Erle Nõmme tõlkes (Tänapäev), lätlase Aleksandrs Grīnsi Vabadussõja-aineline „Hingetuisk“ Contra tõlkes (Grenader), türklase Sabahattin Ali lutsulik-masochilik „Kasukaga madonna“ Kai-Mai Aja tõlkes (LR) jpt. Neil tõlgetel polnud seekord kas lihtsalt õnne, või läks teos tõlkest hoolimata tüütuks (Grīns) või jäi tõlkija CV liiga napiks (Aja). Aurora Venturini „Täditüted“ (tlk Mari Laan, LR) jäi nomineerimata enesestmõistetaval põhjusel: tõlkija oli auhinnažürii esimees. Heli Alliku Louis-Ferdinand Céline’i „Sõja“ tõlge (Varrak) jäi nomineerimata absurdsel põhjusel: kulka sisekorrareeglid keelasid selle.
Minevik ja tänapäev
Suures plaanis murdub tõlkekirjandus kaheks: tõlked klassikalisest minevikukirjandusest, juba surnud autorite teostest; ja tõlked kaasaegse kirjanduse veel settimata kaosest. Raamatuproduktsioonis domineerib arvuliselt teine pool, kohtunikel on aga hõlpsam hinnata seda kirjandust, mis on ajaproovi juba läbi teinud. Praegusaja elukogemuse elav kujutamine on tõlkijale eriline ülesanne, eriti juhul, kui seda kujutav teos on sügavalt kinni oma kohalikus sotsiaalses elumaailmas. Tõsi, paljud nüüdisautorid kalibreerivadki, kas teadlikult või alateadlikult, oma teoseid võimalikku tõlgitavust silmas pidades: nad välistavad kirjutades olustikulised vihjed, argielureaalid, kõnelemisviisid ja allusioonid, mis ei tarvitse üle keelepiiride eksporditavad olla. Enesekesksemad ameeriklased sellest enamasti ei hooli. Seetõttu olen ma alati imetlenud, kuidas Enn Soosaar suutis nõukogude ajal Saul Bellow’d jt moodsaid ameeriklasi tõlkides leida nende rikkalikult kujutatud olustikule usutava eesti vaste. Ka Balzaci – või eelmisest aastast Amalie Skrami (tlk Sigrid Tooming, Eesti Raamat) või Ferdinand Bordewijki – rohkete olustikudetailidega proosa pidi tõlkijale olema katsumus. Aga siin võib ajaline distants tulla pigem kasuks – neid autoreid on küllap praeguseks tõlkida kergem, kui olnuks nende kaasajal.
Neil kaalutlustel tahan esile tõsta kahte tõlget XXI sajandi kirjanduse eesliinilt. Iirlane Sally Rooney on põlvkonnakirjanik, kes ajavaimu eesliinil seistes pakub minuealisele lugejale sissevaate otsekui võõrasse eksootilisse suguharru ning selle suhte- ja tundeprobleemidesse. Eesti olustik ja argireaalid ei ole tänapäeva Euroopa ja USA omadest küll enam nii kaugel, kui need olid poole sajandi eest, aga vähemalt eesti kirjanduses puudub veel niisuguse uuema elutunde tabamiseks sobiv diskursus. Tõlkijad peavad siin olema teemurdjateks, luues keelt, mida uued prosaistid saaksid võib-olla kunagi kasutada omadel eesmärkidel. Rooney originaalis 2024. aastal ilmunud „Intermezzo“ tõlge Triin Taelalt (Varrak) on seda meie jaoks pigem tulevikudiskursust osanud igati veenvalt kodustada.
David Foster Wallace’i jutukogu „Unustus“ (originaal 2004) on osalt futu ja osalt juba ka retro. Oma äri-, bürokraatia-, meedia- ja psühhoteraapiakeele pastiššidega on see tõlkijale äärmiselt ebaturvaline valik, kaelamurdev proovikivi, millega Aet Varik on imehästi toime tulnud. Tema „Unustuse“ tõlge ilmus „Punase raamatu“ sarjas (Tänapäev). Joseph Conrad on Wallace’ist sümpaatsem, ka olulisem autor, aga turvaline valik pole tõlkijale temagi. Romaani „Lääne silme all“ eestindus ilmus „Hieronymuse“ sarjas (EKSA). Mõlemad raamatud on jubedad, omas ajas kinni ja ühtlasi ajatud. Kujutades küll oma aega, räägivad need õudustest, mis võivad meid veel alles ees oodata.
Ilukirjandusliku tõlke auhind
| Aasta | Laureaat | Tõlgitud teos |
| 2026 | Aet Varik | David Foster Wallace, „Unustus“; Joseph Conrad, „Lääne silme all“ (mõlemad 2025) |
| 2025 | Paul-Eerik Rummo | James Joyce, „Ulysses“ (2024) |
| 2024 | Märt Väljataga | W. B. Yeats, „Sümbolid. Luuletusi ja esseesid“ (2023) |
| 2023 | Ülar Ploom ja Ilmar Vene | Dante Alighieri, „Jumalik komöödia. Paradiis“ (2022) |
| 2022 | Alari Allik | Sei Shōnagon, „Padjamärkmed“ (2021) |
| 2021 | Triinu Tamm | Patrick Deville, „Katk ja koolera“; Nancy Huston, „Ingli märk“ (2020) |
| 2020 | Siiri Kolka | László Krasznahorkai, „Saatana tango“ (2019) |
| 2019 | Triinu Pakk | Chimamanda Ngozi Adichie, „Pool kollast päikest“ (2018) |
| 2018 | Olavi Teppan | Thomas Pynchon, „Raskusjõu vikerkaar“ (2017) |
| 2017 | Riina Jesmin | Norman Manea, „Huligaani tagasitulek“; Mateiu I. Caragiale, „Curtea-Veche kuningad“ (mõlemad 2016) |
| 2016 | Lauri Eesmaa | Péter Nádas, „Mälestuste raamat“ (2015) |
| 2015 | Märt Läänemets | Mo Yan, „Punane sorgo“ (2014) |
| 2014 | Veronika Einberg | Boriss Akunin, „Must linn“; Andrei Ivanov, „Harbini ööliblikad“; Mihhail Šiškin, „Kiri sinule“ (kõik 2013) |
| 2013 | Märt Väljataga | W. H. Auden, „39 luuletust ja 5 esseed“ (2012) |
| 2012 | Leena Tomasberg | Claude Simon, „Flandria tee“ (2011) |
| 2011 | Amar Annus | „Gilgameši eepos“ (2010) |
| 2010 | Piret Saluri | Mika Waltari, „Sinuhe, egiptlane“ (2009) |
| 2009 | Kersti Unt | William Faulkner, „Absalom, Absalom!“; Cormac McCarthy, „Tee“ (mõlemad 2008) |
| 2008 | Ly Seppel | Orhan Pamuk, „Lumi“ (2007) |
| 2007 | Kalle Kasemaa | Nikos Kavvadias, „Vahikord“ (2006) |
| 2006 | Anu Saluäär | Vilhelm Moberg, „Sisserändajad“ (2005) |
| 2005 | Harald Rajamets | antoloogia „Pegasos ja peegel“ (2004) |
| 2004 | Jaak Rähesoo | James Joyce, „Kunstniku noorpõlveportree“ ja „Pagulased“ (mõlemad 2003) |
| 2003 | Mati Sirkel | Franz Kafka, „Hiina müüri ehitamisel“ (2002) |
| 2002 | Udo Uibo | Anthony Burgess, „Kellavärgiga apelsin“ (2001) |
| 2001 | Krista Kaer | Doris Lessing, „Kuldne märkmeraamat“; J. K. Rowling, „Harry Potter ja tarkade kivi“, „Harry Potter ja saladuste kamber“, „Harry Potter ja Azkabani vang“ ja „Harry Potter ja tulepeeker“ (kõik 2000) |
| 2000 | Paul-Eerik Rummo | T. S. Eliot, „Luuletused“ (1999) |
| 1999 | Kristiina Ross | Blaise Pascal, „Mõtted“ (1998) |
| 1998 | Merike Pau | Umberto Eco, „Roosi nimi“ (1997) |
| 1997 | Kristiina Ross | antoloogia „Uni Jeruusalemmas“ (1996) |
| 1996 | Udo Uibo | Arthur Koestler, „Pühendatud“; Jerzy Kosinski, „Kirgas lind“; George Orwell, „Valaskala kõhus“ (kõik 1995) |
| 1995 | Kalle Kasemaa | Amos Oz, „Kurja Nõu Mägi“ (1993); David Šahar, „Suvi prohvetite tänaval“ (1994); Šmuel Josef Agnon, „Teine nägu“ (1994) |
| 1993 | Leo Metsar | Milan Kundera, „Olemise talumatu kergus“ (1992) |
| 1992 | Maret Käbin | Ivan Bunin, „Arsenjevi elu“ (1991) |
| 1991 | Mati Sirkel | Günter Grass, „Plekktrumm“ (1990) |
| 1990 | Enn Soosaar | William Faulkner, „Küla“ (1989) ja varasemad Faulkneri teoste tõlked |
| 1989 | Linnart Mäll | Konfutsius, „Vesteid ja vestlusi“ (1988) |
| 1988 | Maiga Varik | Mihhail Bulgakov, „Valge kaardivägi“ (1987) |
| 1987 | Arnold Ravel | Per Gunnar Evander, „Ängi eluasemed“; Pär Lagerkvist, „Püha maa“ (mõlemad 1986) |
| 1986 | Henno Rajandi | Jane Austen, „Uhkus ja eelarvamus“; Gustave Flaubert, „Madame Bovary“; David Herbert Lawrence, „Pojad ja armastajad“ (kõik 1985) |
| 1985 | Tiiu Kokla | Mihály Sükösd, „Eeluurimisvangistus. Kummardus Ingmar Bergmanile“ (1984) |
| 1984 | Valda Raud | George Eliot, „Veski Flossi jõel“ (1983) |
| 1983 | Edvin Hiedel | Gyula Krúdy, „Punane postitõld. Päevalill“ (1982) |
| 1982 | Henrik Sepamaa | Henrik Ibsen, „Näidendid“, II osa (1981) |
| 1981 | Ott Ojamaa | Robert Merle, „Kaitstud mehed“ (1980) |
| 1980 | Lembit Remmelgas | Karel Čapek, „Ногdubal. Meteoor. Tavaline elu. Esimene päästesalk“ (1979) |
| 1979 | Aita Kurfeldt | Alejo Carpentier, „Kaotatud rajad“ (1978) |
| 1978 | Rein Sepp | „Nibelungide laul“ (1977) |
| 1977 | Ain Kaalep | antoloogia „Peegelmaastikud“ (1976) |
| 1976 | Georg Meri, Harald Rajamets | William Shakespeare, „Kogutud teosed“ (1959–1975) |
| 1975 | Otto Samma | Leonid Leonov, „Varas“ (1973); Nikolai Karamzin, „Vaene Liisa. Bojaaritütar Natalja“ (1974); Vikenti Veressajev, „Arsti märkmed“ (1974) |
| 1974 | Leili-Maria Kask | Marcel Proust, „Swanni armastus“ (1973) |
| 1973 | Debora Vaarandi | Eino Leino, „Kaunimad laulud“ (1972); Elvi Sinervo, „Kolm naeru on minul“ (1971) |
| 1972 | Ly Seppel | Rässul Rza, „Ammendamatus“ (1971) |
| 1971 | Olev Jõgi | Vassili Belov, „Igapäine asi“ (1970) |
| 1970 | August Sang | Peter Weiss, „Juurdlus“ (1969) |
Aet Varikule aastaauhinna toonud tõlked
