Eesti on digiriik! Meil on TI-hüpe hariduses! Jaanuaris loodi AI-nõukoda! (Algselt kuulusid sinna muidugi mõista ainult mehed, hiljem lisati kiiruga naisi ka.) Ristile kerkib Baltimaade suurim andmekeskus! Kõik on kaunis seni, kuni keegi ei küsi, mis see maksab, kes maksab ja kas maksab. AI-palaviku jalajälg ei ole paraku puhas kui pilv ja pelgalt digitaalne, vaid täiesti füüsiline.

Euroopa Komisjoni andmetel moodustavad digitehnoloogiad hinnanguliselt 5–9% ülemaailmsest elektritarbimisest. Tarbimine suureneb digiteerimise ja uute tehnoloogiate – tehisintellekt, plokiahel, asjade internet jne – tõttu. Cambridge’i teadlaste analüüsi kohaselt võib järgmise 15 aastaga tehnoloogiasektori energiavajadus suureneda 25 korda, sealjuures toob just tehis­intellekti andmekeskuste kontrollimatu kasv elektritarbimise järsu kasvu, mis koormab elektrivõrke ja suurendab süsinikuheidet.

Teame, et algoritmide arendamine ja „väljaõpe“ ning neid käitava taristu käigushoidmine võtab energiat, ja mitte vähe, tehisintellekti metsiku arengukiiruse tõttu moodustavad andmekeskused juba praegu umbes 1,5–3% ülemaailmsest elektritarbimisest. Nii Ameerikale keskenduv Lawrence Berkeley riikliku labori kui ka Rahvusvahelise Energiaagentuuri (International Energy Agency, IEA) prognoosi kohaselt kasvab andmekeskuste energiatarbimine kiiresti ja kahekordistub juba 2030. aastaks, jõudes võrdsele tasemele näiteks Jaapani aastase elektritarbimisega.

Kuid see on pelgalt elektrienergia. Andmekeskused on ka janused, (peamiselt) serverite jahutamiseks kulub väga palju magedat vett. Keskmise suurusega andmekeskus võib kasutada miljoneid liitreid vett päevas, sama palju kui keskmine väikelinn. Andmekeskuste pidurdamatu lisandumine mõjutab valgalasid ja veehaardeid, tekitab stressi ökosüsteemidele ja ohustab magevee­varusid – ainult 3% Maa veest on magevesi.

Andmekeskuste kogu jalajälge hinnata ei ole lihtne. Neid käitavad ettevõtted peavad andmeid ärisaladuseks, pealegi on suur osa andmekeskuste heitmetest kaudne ja seega sageli alahinnatud või puuduvad selle kohta andmed sootuks. Tehisintellekti sektor kasvab nagu pärmseen, kiiremini kui regulatsioonid või aruandlus- ja läbipaistvusnõuded järele jõuavad.

Et andmekeskused üldse töötaksid, vajavad nad kasvavas tempos kiipe, mille tootmine on väga energiamahukas, vajalike metallide kaevandamine ei pruugi toimuda keskkonnahoidlikult ja nende transport ja puhastamine kasvatavad jalajälge. Sealjuures on andmekeskuste seadmeid vaja tõusvas tempos uuemate ja kiiremate vastu välja vahetada, sest need vananevad kiiremini kui Dorian Gray portree.

Seega on tehnoloogiafirmade süsiniku­jalajälg märkimisväärne, andes umbes 1,4–3,9% maailma kasvuhoone­gaaside heitmest, mis on samas suurus­järgus kogu Saksamaa omaga. Sellest suure osa annavad omakorda andmekeskused, mille jalajälg on juba sama suur kui lennundusel kokku. Google, Microsoft, Meta jt on viimastel aastatel teatanud märkimisväärsest heitme kasvust, ja seda hoolimata netoheitme nullväärtuse lubadustest. Just AI ja pilveteenuste kasv on heidet suurendanud, tehisintellekt ei suurenda jalajälge ainult „natuke“, vaid hüppeliselt ja struktuurselt.

Tehnoloogia ei ole veel suurim saastaja, aga ühe kõige kiiremini kasvava heitmeallikana on suurte sammudega sinnapoole teel. Kahjuks ei ole märgata, et Eestis keegi sellele tähelepanu pööraks – ei andmekeskuste buumi ega TI-hüppe puhul. Kusagilt ei paista ka välja, et AI-nõukoda vaeks tehisintellekti keskkonnajalajälge: energia- ja veetarvet või süsinikuheidet. Tehis­intellekti palavikku toidab ikka vana hea „tarbida ja kasvada“ mantra, tarbida ja kasvada nagu pärmseen, mis lõpuks omaenda tekitatud jääkainete sisse sureb.