Mõjub ärritavalt, kui aeg-ajalt kasutab mõni ajakirjanik, olgu või tahtmatult, ära oma ametit ning elab ajaleheveergudel kommentaari-kolumni vormis välja töövälises elus aset leidnud olmelistest sündmustest tingitud pahameelt. Kvaliteetse ajakirjanduse üks põhilisi alustalasid võiks olla tasakaalustatus, arukas arutelu selle üle, mis põhjustel üks või teine osapool midagi teeb. Kui aga lajatada, teemasse süvenemata, oma emotsioonid lihtsalt letti, siis ei erine selline kirjatükk tavalisest lugejakirjast, kus tasakaalukas mõttelaad võiks ju olla niisamuti oodatud, kuid mitte ilmtingimata nõutav.
Üks selliseid lugejakirjaks degradeerunud arvamusartikleid ilmus hiljuti Postimehe välisuudiste toimetaja Külli Kapperi sulest*. Lahvatanud pahameele juurpõhjus (kui kasutada teadagi kelle lemmikväljendit) oli teadmatuses, et teatrid (üldjuhul) ei osta külastajatelt pileteid tagasi, kui need mingil põhjusel ei saa valitud kuupäeval teatrisse minna. Kirjatükis nenditakse, et teatripiletid on sageli luksuskaup, mis tuleb varakult ette osta, ja pileti hind on üha krõbedam: „Tean seda, sest mind tabas viimasel kahel aastal pöörane teatrivaimustus. Ostsin keskmiselt kolm kuni viis teatripiletit kuus ning pigistasin kulu suhtes silmad kinni. Tegin seda, kuni Eesti teater mul vaiba alt ära tõmbas. Loll saab kirikuski peksa. Tunnen, et sain peksa Eesti teatrite kassades.“ Artikli autori idülliline suhe teatriga purunes seetõttu, et ta ei saanud kolme etteostetud piletit paraku kasutada ja katse need teatrite piletimüügitsüklisse tagasi suunata ebaõnnestus – tuli äraütlev vastus. Kahjuks polnud sel lool ka ilusat lõppu: „Ma pettusin nii sügavalt, et Eesti teatrites mind enam ei näe.“
Mida selle peale kosta? Mure on mõistetav, ent samavõrra mõistetav on ka teatrite otsus pileteid mitte tagasi osta. Eks mõtteviise ole mitmesuguseid. Mõne arvates on teatripilet nagu sokipaar (kui suurus, värv või tegumood siiski ei sobi, saab selle kasutamata kujul kahe nädala jooksul poodi tagastada), mõni võrdleb aga teatripiletit lennukipiletiga (õnnestunud etendusel saadud naudingut võib lendamisega võrrelda küll), mida (vähemalt mõistlikuma hinnaga piletite puhul) tagasi ei osteta.
Olles ise teatris töötanud, julgen kinnitada, et Eesti teatrite müügiinimesed teevad väga head tööd, hoiavad saalide täitumusel pingsalt silma peal ning iga vähimagi seal ilmneva hõreduse korral seisavad kas või pea peal, et publik saali saada, sest piletimüügist saadav tulu on teatritele eluliselt vajalik. Kui nüüd eeldada, et teatritel oleks piletite tagasiostu kohustus, inimesed ostaksid pileteid ette vähem kaalutledes ning tagasimüük hoogustuks vahetult enne etenduse kuupäeva, kui teatriskäiku takistavad asjaolud enamasti ilmnevad, siis oleks teater olukorras, kus veel äsja välja müüdud saal on ühtäkki pooltühi ja tagasiostetud pileteid uuesti maha müüa enam ei jõua. Muidugi on ka „Rahamaa“ ja „Lehman Brothersi“ laadseid menulavastusi, mille pileteid haarataks lennult ja algsest kallimagi hinnaga, kuid meie teatri sümpaatse rohkuse ja mitmekesisuse juures on palju neidki lavastusi, mille etendustel saalid pooltäis. Pealegi on hulganisti mitmesuguseid Facebooki-gruppe ja muid platvorme, kus hädaline saab vajadusel pileteid osta, müüa või vahetada (tõsi, võimalus seal petta saada pole päris olematu).
Lohutuseks olgu öeldud, et on ka mõned teatrid (nimesid nimetamata, et neile mitte häda kaela tõmmata), kes võimaluse korral (kui pileti loovutamiseks on tõesti mõjuv põhjus) vahetavad selle ümber mõnele järgmisel etendusele (kui seal juhtub muidugi vabu kohti olema) või annavad selle vastu teatri kinkekaardi, mis sobiva aja saabudes loodetavasti konverteerub uueks teatripiletiks. Siinne selgitus aitab ehk teatripettumusest üle saada.
* Külli Kapper, Ostsin kolm kuni viis piletit kuus … kuni Eesti teater mul vaiba alt ära tõmbas. – Postimees 6. X 2025.
