Eestikeelse raamatu 500 aastat ei tähenda niisama vana kirjakeelt selle nüüdistähenduses, mille selgitamisega värske ÕSki hätta jääb. Mõistmaks sõnaraamatu otstarvet ja teavet, tuleks sirvijal esmalt süveneda koostajate saatesõnasse ja kasutusjuhendisse: „ÕS 2025 on eesti keele sõnaraamat, kirjakeele normi alus alates 1. jaanuarist 2026. [—] Piirav norm on siiski kohustuslik vaid ühes allkeeles, mitte keeles tervikuna: norm hõlmab riiki, avalikku asjaajamist ja ametlikke tekste, sest need peavad olema võimalikult paljudele inimestele arusaadavad.“¹ Süveneja võiks endalt küsida: kas on täpselt selge, mis on kirja­keel, mis norm, mis allkeel; kas norm vaid piirab või võimaldab selgust; mis on ametlik tekst; kas muid tarbetekste, sh õpikuis ja meedias, pole vaja paljudel hästi mõista?

Kuna võrdusmärk „tähistab (a) sünonüüme: paanivile .. (= paaniflööt); (b) võrdväärseid sõnastusvariante: ahi .. Ahjus küpsetatud liha = ahjuliha“ (lk 11), võib jääda mulje, et kirjakeel = ühiskeel = raamatukeel. Ent tähendusvihjeist nähtub sõna kirjakeel kahetähenduslikkus − eristab semikoolon (tabel 1).

Tähendusvihjest ei piisa. Koostajad loodavad, et sõnaraamat saab „mitmel viisil aidata kasutajal teha teadliku sõnavaliku vastavalt suhtlusolukorrale, näiteks registrimärgendite, selgituste ja soovituste ning erinevate sõnastusvõimaluste abil. Keelekasutaja valikud sõltuvad konkreetsest suhtlusolukorrast.“² Kas napist vihjest on abi valimaks olukorriti sobivaimat? Eriti kuna raamatukeel tähendab „kirjutatud tekstide keel“.

Autorid on otsustanud: „ÕS ei keskendu tähenduste selgitamisele, siin on vaid valikuliselt esitatud tähendusvihjeid (võõrsõnade, homonüümide, uute ja vähem tuntud sõnade juures). Kui kaaluda sõna tähenduslikku sobivust vahetusse konteksti, tuleks peale ÕSi tugineda ka muudele käibivatele eesti kirjakeele allikatele: EKI ühendsõnastik, seletav sõnaraamat, võõrsõnade leksikon, vajaduse korral erialasõnastikud ja terminibaasid.“³ Loetelu kaht esimest saab pidada kirjakeele allikaks ainult „kirjutatud tekstide keele“ tähenduses. Mille põhjal on valitud märksõna, mis vajab tähendusvihjet?

Mis on tekst? Selle tähendust ei vihjatagi, on vaid hulk liitsõnu ja paar kasutusnäidet, sh „Kirjalik ja suuline tekst“. Sõnaveebis leiame EKI ÜSist põhitähenduse „kirjutatud või trükitud sõnade hrl mõtestatud järjend“ ja „sarnase tähendusega kirjutatu, kiri“. Järelikult ongi tekst alati kirjutatud ning „suuline tekst“ pole muud kui kõne, jutt ning fraas „kirjalik tekst“ ei ole mõtestatud järjend – isegi mitte ühis– ehk üldkeeles. Viimane on täpsem eristusena oskuskeelest, erialakeelest, mis on ÕSis esitatud täissünonüümidena, kuigi „kindlal erialal kasutatav keel“ saab olla üksnes erialakeele tähendus ning oskuskeel tähistab abstraktsemalt mis tahes eriala keelt.

märksõna	Tähendusvihjed, sünonüümid
kirjakeel	(= ühiskeel) ühtne kõnes ja kirjas avalikult kasutatav keelekuju; (= raamatukeel) kirjutatud tekstide keel
ühiskeel	(= kirjakeel) ühtne kõnes ja kirjas avalikult kasutatav keelekuju
raamatukeel	(= kirjakeel) kirjutatud tekstide keel
üldkeel	kirjakeele üldtarvitatav osa
erialakeel	(= oskuskeel) kindlal erialal kasutatav keel
oskuskeel	(= erialakeel) kindlal erialal kasutatav keel

Tabel 1. Kirjakeel.

märksõna	Tähendusvihjed, sünonüümid
ametikeel	(= asjaajamiskeel, kantseleikeel HARV)
asjaajamiskeel	(= ametikeel, kantseleikeel HARV)
kantseleikeel	HARV (= kantseliit) kirjalik kohmakas ja keerukas keelepruuk; HARV (= asjaajamiskeel, ametikeel)
kantseliit	(= kantseleikeel HARV) kirjalik kohmakas ja keerukas keelepruuk

Tabel 2. Ametikeel.

märksõna	Tähendusvihjed, sünonüümid
normeerima	(= normima) reeglitega korraldama, norme seadma
normima	(= normeerima) reeglitega korraldama, norme seadma
norming	õigekeelsusallikais fikseeritud keelenorm
keelenorm	üldtarvitatav, üldtunnustatuks peetav keelekuju või keelekasutus, õigekeelsusallikais fikseeritud norming

Tabel 3. Norm.

Millist infot mille alusel valituna esitatakse? „ÕSis lähtutakse põhimõttest, et üldkeele sõnade tähendusi keelekorralduses ei normita. Niisamuti ei normita sõnavalikut.“⁴ See võiks olla mõistlik, kui uus ÕS oleks nimelt üldkeele sõnastik ja esitatud kriteeriumid, mis eristavad üldkeele sõna oskussõnast. Piiritleda on mõistagi keerukas, sest üldkeele sõna võib olla erialakeeles termin, mille tähendus ilmneb tähistatava mõiste määratlusena.

Kuid „ÕS 2025 esitab eeskätt valimiku neutraalse keele, ametliku suhtluse ehk ametikeele infot.“⁵ Paraku ei ole selge, millist infot mille alusel valituna esitatakse. ÕSi järgi ametikeel = asjaajamiskeel = HARV kantseleikeel. Kuna viimase kahest tähendusvihjest vähem harvaks saab pidada esimest, võib jääda mulje, et ametikeel = kantseliit. Kuigi pahatihti nii ongi – nii kirjas kui ka kõnes –, leidub ka lihtsat ametikeelt. Kardetavasti ei suuda ÕS 2025 oma ähmasuses ametikeelt ladusamaks aidata (tabel 2).

Ametlikus asjaajamises on norm kindlasti oluline – kui see on arusaadav. Sõnal norm tähendusvihjet ei leidu, on näited „Täitis normi. Käitumine vastab normile, kaldub normist kõrvale. Vererõhk on normis v normi piires.“ Vihjatud on mõne sellest moodustet sõna tähendusele (tabel 3).

Vihjed ei loo paraku selgust. Kes peab üldtunnustatuks? Kas üldtarvitatav on iga üldkeele sõna? Mis on keelekuju? Kas norm = norming = keelenorm? Kas keelenorm = „õigekeelsusallikais fikseeritud norming“? Segadust tekitavat terminitarvitust, sh norm, norming, objektiivne norm, kirjakeele norm, kirjakeele norming ning kirjakeel, ühiskeel, üldkeel, ühiskirjakeel, normikirjakeel, olen korduvalt tauninud.⁶

Keeleteadlastest kolleegidki on aastaid juhtinud tähelepanu, et žanriliselt määratlemata, suures osas spontaansete veebitekstide massiivist leitu⁷ ei saa tõenduspõhiselt olla korrektse kirja­keele alus⁸. Nüüd on ÕSis 1196 kõnekeelseks märgendatud märksõna (nt hiinakas, patsaan, regama) ja teadmata hulk märgendita (nt eeh, sihkadi–sahkadi). Samuti sõnu märgendiga HARV (patsama), STIILITUNDLIK (eelmainit) ilma selgituse-soovituseta, mis stiili see sobib. Väidetakse: „Selgitused ja soovitused on paigutatud .. infomärgiga eraldatud lõiku. Need aitavad keelekasutajal konkreetses kontekstis teadliku valiku teha ..“⁹ Kuidagi ei aita sobivat valida nt tud-vormiga rööpset võrdlev nending „Sagedamini kasutatavad tet– ja t-vormid on stiililiselt markeeritud“. Eesti keele sõnaraamatus on koguni fifty-fifty ja science fiction.

ÕS peaks olema osa keelekorraldusest. Kas ÕS 2025 „neutraalse keele, ametliku suhtluse ehk ametikeele“ allikaks kuulutatuna saab olla osa keelekorraldusest? Mitte praegusel kujul, sest koostajad pole nähtavasti kindlad olnud, mida võtta, mida jätta: „Kui ÕSis peaks esitama ainult neutraalsed (ametlikud? ametlike tekstide?) sõnad, siis jääks väga suur osa keele variantsusest ja nüanssidest sõnaraamatust välja – ÕS poleks enam „keel, mida me räägime ja kirjutame“.“¹⁰ Autorid ongi mattunud sõnatsunamist kokku uhutu alla, nagu paari aasta eest kartsin: oleme saanud sisuliselt ühe ja sama sõnastiku kahe pealkirjaga.¹¹ EKI ÜS on lihtsalt mahukam kui ÕS 2025, kuigi mis tahes sõnastikku tuleks valida sõnu sõnastiku otstarbest lähtudes võimalikult kindlate kriteeriumide alusel. Näib, et neid kriteeriume polegi.

ÕS võiks olla osa keelekorraldusest, kui seda koostataks keelekorraldus­teooriast lähtudes. Märksõna keele­korraldus tähendusena on antud „kirja­keele uurimine ja teadlik arendamine, keele rikastamine, ühtlustamine ja ajakohastamine“. Uurimine ei ole siiski korraldamine. Valter Tauli on ammu tõdenud: „Mitmeis keeleteadlaste ringides valitseb veel 19. sajandilt pärit negatiivne suhtumine keelekorralduse probleemidesse. .. Tüüpiline on väide: teadusliku lingvisti ülesanne ei ole ütelda inimestele kuidas nad peavad tarvitama oma keelt. See ei ole deskriptiivlingvistide ülesanne, kuid see on lingvistilise väljaõppega keelekorralduse spetsialisti ülesanne soovitada, kus võimalik, milliseid vorme tuleb eelistada ja mispärast.“¹²

ÕS peaks olema osa keelekorraldusest, mis eeldab sõnastiku otstarbe läbimõeldust. ÜS võiks olla tegelikku keeletarvitust seletav sõnastik, ÕS aga neutraalset sõnavara esitav soovitussõnastik – eeldusel, et neutraalseks ei peeta üksnes ametitekstide sõnu, vaid igasse tarbeteksti, sh õppe- ja teadusteksti sobivaid sõnu. Et keelekorraldajad peavad olema kursis keelekirjeldusega, on loomulik. Ent keelt kirjeldamisi uurides ei tohiks jätta keelt korraldamata: kus võimalik normi seades (sõnavormistik), kus vajalik keeletarvitust soovitamisi suunates (sõnatähendused ja lausestus).¹³