Järgnevalt ei taha ma olla sisurikkuja. Kuni enam ei ole.
Praha. Astun klaasist seintega Edison Filmhubi majja. Tellin baarist pilsneri. Maja on rahvast pungil, inimesed istuvad kino ees, sees ja ümber. Võtan paar sõõmu ja astun kinosaali, mis meenutab rohkem konverentsisaali kui kino. Saali mahub umbes 80 inimest. Pisike. Istun maha – tool on mugav, sametine, mõnus. Palju ruumi jalgadele ja möödujatele. Tšehhi neiu teeb seansile formaadilt veidralt tuttavliku tšehhikeelse sissejuhatuse. Seejärel annab ta mikrofoni üle kellelegi, kes hakkab järsku kõnelema inglise keeles ja toob saali ei kellegi muu kui filmi režissööri-stsenaristi Zach Creggeri. Justkui olles tänavalt sisse jalutanud, mõjub ta meeldiva üllatusena. Selline siis on kinoelu suures Euroopas. Vinge. Cregger annab teada, et võtab parasjagu Prahas üles uut filmi, kiidab Tšehhi maksusüsteemi ja soovib rahvale meeldivat filmielamust.
„Relvad“ on mu esimene kogemus Creggeri loomingust. Olen tuttav Whitest Kids U Know komöödiapundiga ja 2022. aasta „Barbariga“1, aga ei ole kumbagi näinud. Oli keeruline hoiduda kõmust, mis filmi ümber juba stsenaariumi etapist peale keerles, näiteks kuulujutud Jordan Peele’i frustratsioonist ja tiimi vallandamisest, kui filmiõigused käest olid libisenud. Olin enamjaolt jutu filmi sisust tähelepanuta jätnud, kuid olin kuulnud, et tegemist on uue laine tõeliselt õudse õudukaga. Pettuma ei pidanud. „Relvad“ on selge sulam Creggeri varasema loomingu näidetest – pada, kuhu on kergel käel kokku segatud komöödiat, õudust ja märulit. Lugu on alguses paeluv: klassitäis lapsi kaob öösel kell 2.17 oma vooditest, joostes käed laiali kodust minema. Sealt edasi rullub lahti struktuur, millel on Quentin Tarantino ja Paul Thomas Andersoni mõjutusi. Film tutvustab eraldi mitut tegelast ja näitab, kuidas nende teed ristuvad. Hüperlink-film on mulle alati huvi pakkunud, aga Creggeri katsetuse kohta arvan, et paeluvama ja intrigeerivama lahenduse pakub näiteks Andersoni „Magnoolia“2. Samuti tekivad paralleelid Kiyoshi Kurosawa 1997. aasta filmiga „Ravi“3. Sarnane süžee, aga „Relvadel“ on kahtlemata traditsiooni järgiv läänelikum lähenemine. „Ravis“ toetab vorm sõnumit paremini kui „Relvades“. Konarlikust struktuurist hoolimata teeb film eheda pinge ülesehitamisega oma hirmutused ja ehmatused ära. Meisterlikult kasutatakse valgust ja heli (või selle puudumist), et ettevaatlikult ja sammhaaval viia stseenide hingekeeled pingule ja siis jälle tagasi ning vahelduseks leevendada pinget koomikaga. Cregger saab koomilise ja õudse tasakaalustamisega suurepäraselt hakkama. „Relvades“ on hetk, mis tekitas minus tugevamaid õudusjudinaid kui miski muu viimaste aastate jooksul. Potentsiaali on. Õudusele aitab kaasa ka suurepärane grimm – inimeste loomulikke omadusi on efektselt äärmusse viidud ja see tekitab kehas alati judinaid. Creggeri puhul austan ka tunnetusele tähenduse andmist – filmis on mitu elementi, mis on pandud sinna lihtsalt sellepärast, et režissööri oli arvatavasti tabanud mingi emotsioon ja ta talitas tundele vastavalt. Pärast suurmeister David Lynchi kaotust vajab maailm rohkem filmitegijaid, kellel on julgust toimetada nii, nagu hing juhatab – isegi kui selles puudub loogika.
Kahjuks on sellel filmil sama probleem nagu „Kena vaikse kohakese“4 sarja filmidel. Kohe kui on filmi kurikaela lähemalt näha, kukub õudusfaktor mõne pügala võrra allapoole. Olen alati olnud suur teadmatuse kartja, aga siin saabus selgus eriti vara. Teadmatus on ju ikka ja alati õudsem. Pahalase paljastamine lubas lõpplahenduse omakorda suuremaks mängida, aga mitte piisavalt, et kogu materjal kõrgemale tasemele tõsta.
Kahtlemata on tegemist toreda õudukaga, mida tasub kinno vaatama minna, aga värsket vaatenurka, mis osutaks uuele lainele, ma kahjuks ei näe.
Lapsed kadunud
Äärelinnade eraldatus ja selle all podisev kurjus, mida on uurinud nii mõnigi filmitegija (kõige ehedamalt ehk David Lynch „Sinises sametis“5), pakub rohkelt ruumi õudusele ja viljakat pinda uue põlvkonna teemadele, mille juured on ikka ja alati eeslinna murus kinni. Isolatsiooni jäänud keskkond (nagu äärelinn on) tõmbab ligi inimesi, kes elavad üksteisele väga lähedal, aga on sulgunud oma koju. Peategelased on väga sarnased: neil on oma eluga probleeme ja mehhanismid muredega toimetulekuks ebaterved. Probleemid tekivad kodust väljas ja unustatakse, et enamikule neist leitakse vastus ikkagi kodust. Sealt kõik algab.
Laste kadumise juhtumid tekitavad lähedastes tohutut ängi. Üritatakse mõista midagi sellist, millele ei leidu loogilist seletust. Seda teeb pereisa Archer Graff (Josh Brolin). Ta vaatab korduvalt turvakaamera salvestist kodunt välja jooksvast pojast, kerides linti üha uuesti tagasi, saamata aru, et probleemid olid alanud enne uksest välja jooksmist. Selle tagajärjel hakkab Graff pidama nii metafoorset kui ka otsest nõiajahti. See on tema viis olukorraga toime tulla. Alati on lihtsam näidata näpuga enda ümber kui vahtida peeglis tõtt oma kapist pärit luukeredega. „Relvade“ loos kummitab poiss nimega Alex (Cary Christopher), oma klassist ainuke, kes kell 2.17 jooksu ei pannud. Teda võib nimetada filmi põhirelvaks, sest lapsi on kõige lihtsam ära kasutada. Lihtne väänata oma tahtmise järgi. Alex on oma keskkonna ja vanemate tõttu väga eraldi hoitud – isa toob poisi kooli ja viib koolist otse koju. Ta elab äärelinnakindluses vanemate kaitse all. Pärast vanemate „kadumist“ vajab Alex pööret, aga ta ei tee muud, kui hoiab kümne küünega kinni vanematega seotust – oma tädist. Alexit hirmutatakse ja ähvardatakse vaikima ning tal tekib midagi Stockholmi sündroomi sarnast – empaatia tädi vastu. Eks enamik vaimse ja füüsilise vägivalla juhtumitest ongi seotud kellegi lähedasega.
Loo lõpp on magusvalus ja mitte üldse nii ulmeline, kui võtta arvesse USA laialdased tulistamisjuhtumid. Ja pole nii peen ka filmi sõnum: lapsi on relvadena võimalik kergesti ära kasutada, ja kui see läheb korda vanematega, on lapsed alati järgmine samm. Eemalt vaadates paistab USA ühiskond ääretult tuline ja vastuoludest pungil. Andrew Tate on väga ehe näide laste n-ö relvastamisest. Eesti on alati käinud USA jälgedes – siiralt loodan, et see film ei näita meie tulevikku.
„Relvad“ on tõesti mitmel tasandil huvitav film. Mõjukas valgus, meeldivalt rõve grimm, emotsionaalselt mitmetahuline näitlemine, tugev sõnum – kõik see on ehedalt olemas ja kohati pakutakse midagi väga huvitavat. Kahjuks ei hoita huvi ja sellega kaasnevaid õuduselemente püsivana ning kuigi filmi sõnum on selge ja kõigile mõistetav, ei ole tervik teostunud nii tugevalt, et see veel mitu kuud pärast vaatamist painaks. Sellest hoolimata ootan väga, kuidas Zach Cregger käsitleb filmi- ja mängusarja „Resident Evil“ materjali, mille pärast ta parajasti Tšehhis viibis.
1 „Barbarian“, Zach Cregger, 2022.
2 „Magnolia“, Paul Thomas Anderson, 1999.
3 „Kyua“, Kyoshi Kurosawa, 1997.
4 „A Quiet Place“, John Krasinski, 2018; „A Quiet Place Part II“, John Krasinski, 2020; „A Quiet Place: Day One“, Michael Sarnoski, 2024.
5 „Blue Velvet“, David Lynch, 1986.
