Oleks kahtlane loota, et noorkunstnike konkursi tulemusel valminud näitus on sõnumi ja ideoloogia poolest ühtne. Tudengkujureid ühendas abstraktsem ja vormilisem liin, mis ka emotsionaalseks kippus kiskuma: muutumine ehk muundumine.

Kompleks „röövik-nukk-liblikas“ jutustab argises loodusdraamas aastast aastasse ja tiheminigi ümber inetu pardipoja muinasjutu. Ussike moondub lahustudes individuaalseks ürgsupiks, mida ümbritseb kookoni maailmaäärena toimiv kest. Sellest metsikust smuutist võrsub siis kortsus märgade tiibadega delikaat, et kogu seda tralli otsast peale alata. Mingit sorti muutunud maailma (või vähemalt selle teisenemise võimalikkuse) näitamine on vaikimisi igasugusesse kunstitegemisse sisse programmeeritud. Noore skulptori preemia 2026. aasta näitusel „Metamorfoos“ oli siiski välditud klišeekarisid ning kasutatud pealtnäha turvalist teemat, et väljendada oma kunstnike ühisest fokaalpunktist välja kiirgavat ilmataju.

Vähemalt tänavuse näituse puhul poleks aus kohelda ühtesid teoseid-autoreid kuidagi teiste suunanäitajatena, kas või näiteks premeeritud tööd on väga eriilmelised. Metamorfoosi teema polnud kunstnikel vektori mõttes ühine siht, vaid pigem algimpulss, millest lähtudes olid kõik autorid ise suunas liduma pannud. Laias laastus esindasid kujurid tänavu kolme suuremat teemat, mis muutusest võrsuda võiksid: 1) nad võivad vesta lugusid võimalikest teistest maailmadest. 2) Nad võivad taandada muutumise selle fundamentaalseimatele ühistele nimetajatele ning vaadata protsessi ennekõike läbi materjali­prisma. Või viimaks 3) nad võivad nad moondest endast töö teha, keskendudes morfooside vahetustele praktilises mõttes, neid paljastades ja esile tuues.

Omamütoloogiad ja eramuinasjutud

Ivor Mikker (Terje Ojaveri nimeline mitteametlik äramärkimine) oli teinud igasugu materjalist maas väänleva omamütoloogilise muinasjutu-ussi. Ma olen üldiselt väga rõõmus, kui videomängu­esteetikat kasutatakse edukalt väljaspool selle visuaalkultuurilist getot (tendentsid, mis selle geto piire hõrendavad, pole veel piisavad, et getost enam rääkida ei saaks). Autori jutt omamütoloogiast passis valitud esteetilise koodiga iseäranis hästi ning maas väänlev lehm-madu-uss oli nii konservatiivselt lihtsasti loetav kui ka vormiliselt huvitav.

Elo Vahtriku liiklusmärgist ja vahast vormitud penilaadne olend koos atribuutidega. Mäng dada-stampidega ning ruumilise stand-up-naljaga: „Kuhu koer on maetud?“ on nii asja sisu, pealkiri kui ka nali, et vältida asjast tegelikult rääkimist. Aus ja austust väärt pettus.

Maria Wrang-Rasmussen (III preemia), tema tarretis, värv. Gustave Courbet maalis kunagi lesbisid ning Wrang-Rasmussen oli kopeerinud-töödelnud selle tarretisse valatud reljeefiks. Töömahukas ja eksperimentaalne, kindlasti, ning päris lustakas teine. Armunute voodi nurgad juba hallitasid (siniselt), ometi tahtnuks ikkagi päriselt kah tööd maitsta. Üldise reeglina: kui skulptuuri otsa annab ronida, peab seda ka teha saama, ning kui töö on tehtud toidust, siis tahan ma seda ka mekkida.

Daniil Musesovsi (II preemia) neli rippuvat kõlarit, rohmakas köis, mikrofon ja taasesitusseade, botaanilisest materjalist ja millestki liimilaadsest segatud möks. Kui vajutada laest rippuva kastikese nupule, öelda või mõmiseda või vilistada või laulda, siis kordas Musesovsi installatsioon seda piinlikult kaua oma kõdunevast heinast kokku mätsitud suudest. Ütlesin sinna kompromiteeriva sõnumi, installatsioon kordas lauset nii kaua, et mul oli juba tõsine mure: kas see ükskord lõpetab?

Rover Indogo Bertels-Andréa töö, see jäi nüüd segaseks: madal pink sedelitega, näiliselt seosetute sõnadega, kõrge tennisekohtuniku tool, muud väiksemad detailid. Mida see tähendab? Saate­tekst rääkis patukahetsusest ja Thijl Ulenspiegelist. Minu silmad jäid suletuks ja kõrvad kurdiks. Bertels-Andréa oli loonud keerukama ja idiosünkraatilisema omamütoloogia kui ükski tema kolleegidest ning selle tähendusniidid jäid teiste paksude joonte foonil õrnaks.

Püha (post)minimalism

Éric-Olivier Thériault oli välja pannud betooni ja midagi veel: basseini servakivide koopiad vonklesid usjalt mööda põrandat. Kujur on tundnud hinges tühjust ning mitte-kuulumist, väljendanud neid melanhoolse minimalistliku žestiga. Maailm on tasakaalus, asjad on nii, nagu need olema peaksid, kuid kahetsus jääb (vrd Terry Pratchetti kurbuse määratlus).

Lume Tuuma puitraam, sünteetiline kangas, muld. Kolm kangapauna seisid reas, osaliselt viimistlemata jäetud puitkarkass hoidis neid. Mulda langes põrandale. Tagasihoidlik ja eemaletõmbuv, mitte -tõukav. NB! Arsi projektiruumis oli see ainuke teos, mille galerii püsiasukad ehk väikesed ämblikud olid koloniseerinud.

Kivi, auk, terasrõngas. Ats-Anton Varustini teos pealkirjaga „Auguga kivi“ oligi auguga kivi, mille auku läbis terasrõngas. Kivi ise asus galeriipõrandal, seda valgustas üksainus lamp ning rõngas ja kivi heitsid põrandale terava piirjoonega varju.

Propeller, tuulesokk, undamine. Þórey Björk Halldórsdóttiri teose tiivikut kontrolliv liikumisandur registreeris peaaegu kõik galeriisse sisenejad ning aktiveerus iga viie hetke tagant. Ventilaator puhus siidsokist õhku läbi, tegi kõrvadele müra tihedusega natuke haiget – seda kõike üllatavalt kaua, domineerides tihedalt skulptuuridega asustatud ruumi üle veel pikka aega pärast tähelepanu pöördumist teiste tööde poole. Pisut ninakas, aga seal­juures sümpaatne.

Elise Marie Oleski rannakarbid, armatuur, nipukad – otsinguline, geomeetriline, sakiline. Nipukad on lahedad (plast on üldse lahe). Karbid on sama tehislikud kui kaablivitsad, kui raudlatid, aga inimesed ei oska seda näha, pidades molluskeid üldiselt insenertehniliselt küündimatuteks ning kognitiivselt ebapädevateks. Inimestel ei pruugi õigus olla.

Otsijad ja trotsijad

Denis Kudrjašovi puit ja kaablitoru. Lille­küla kanjoni ristlõiget matkiv raam kandis hallist plastist kaablitoru, mis oli nagu pooli keeratud. Ei oska mõista, et miks just see pinnavorm, kui oli vaja väljendada tööstuslikkuse tungimist loodusloolisesse? Teos nõudis vaatajalt teadmisi, mida minul hariduslike puudujääkide tõttu pole.

Kail Timuski (I preemia) oreli­vilekorstnatega ahi, lagunenud maja (kütus). Heavy fucking metal! Õige tuule ja õhurõhuga tõmbab toss läbi oreli­vilede ning vilistab ja undab (elektri­kitarr-leegiheitja filmist „Mad Max. Raevu tee“ on vist kõigil meeles). Seda ideed on sisuliselt võimatu maitsetuks üledimensioneerida. Keeldun uskumast, et fantaasia masuuditossu ja põrgu­leekidesse mattunud orelikontserdist pole üldinimlik või vähemalt iseloomulik kõigile postkristlikele kultuuridele.

Lotta Karoliina Räsäneni metall ja klaas. Raudhälli kätketud klaasplaadid (kõige täpsem vormiline kirjeldus oleks unenäoplatsenta) ja kujuri unehäired. Kolmandiku elust veedame teadvuseta ning näikse, et see ongi mõistuse pant. Pandi tasumata jätmisel maksab lõivu arusaam reaalsusest. Uni on tõelisuse pant.

Kertu Rannula (Kriitiku Lemmik™, auhinna saad siis, kui tänaval kohtume, tuleta palun meelde) sünteetiline lakknahk. Pole ammu nii huvitavat fetiškostüümi näinud: tavapärane lateksist catsuit jääb lahjaks, kui võrrelda seda Rannula laastukorvi laadis punutud sensoorse deprivatsiooni ülikonnaga. Loodetavasti oli näituse ajal sellesse kätketud mõni liikumatult seisev sümpaatne pervert, kel pole elus varem kunagi nii hea olnud.