
Fašism ei lähe läbi!1 Seda loosungit karjusid vene keeles rahvamassid nii Tõnismäel aprillis 2007 kui ka Eesti Moskva saatkonna juurde kogunenud Kremli noorteühenduse esindajad. Toona süüdistati fašismis Eesti riiki, kus see ei läinudki läbi, vaid võttis hoogu Venemaal ning muutus ajapikku aina hullemaks, kasvades täiemõõduliseks agressioonisõjaks. Kui Vene soomustransportöörid veebruaris 2022 asusid rünnakule Ukraina linnade suunal (ühe ametliku selgitusena läks Vene armee Ukrainat denatsifitseerima), täitus ühismeedia nende masinate fotodega. Vene sõjatehnikal domineerisid kaks ladina tähte: Z ja V.
Ei tea, kas need kavandati algusest peale universaalseks sõjasümboliks, kuid mõlemast sai kiiresti sõja kaubamärk, mida Vene propaganda hakkas hoogsalt jõustama. V-l ei läinud nii hästi, suurema tähelepanu sai Z-täht, mis jõudis meemidesse, plakatitele, reklaamidesse ja pealkirjadesse. Uueks svastikaks tembeldatud täht2 jõudis imekiiresti pea kõikide venelaste ellu kas agressiooni toetusavaldusena või hoiatusena režiimi kriitikutele.3 Z-põlvkond on aga demograafiline rühm, kuhu kuuluvad 1990ndate keskpaigast 2010ndate alguseni sündinud noored.
Briti ajaloolase Ian Garneri raamatu pealkiri on seega tabav kombinatsioon mõlemast. Garner üritab sisse vaadata Vene zuumerite mõttemaailma. Venemaa noorte peas toimuv ümbritsevale maailmale turvalist tulevikku ei ennusta. Vene riik on viimasel paaril kümnendil järjepidevalt tegelenud noorte poliitharidusega ning maast-madalast sisendanud neile oma ideid: Vene maa ja rahvas on väljavalitu, peab võitlust moraalselt allakäinud ülejäänud maailma vastu, nii sise- kui välisvaenlased polegi inimesed ja need tuleb hävitada.
Kuidas sellist ideoloogiat nimetada? Siin-seal pakutud rašism ei ole väga edukaks osutunud,4 ometi on selle lätted ilmselged: tegemist on rebrändingu läbinud (peaaegu oleksin kirjutanud „vana hea“) fašismiga.5 Garneri raamatus on teooriale pühendatud napid paar lehekülge, keerulisemaid arutlusi mõistete üle sealt otsida ei tasu. Selle väärtus on mujal: Garner dokumenteerib Putini ajastu muutusi riigi tegevuses noortega ning üritab suhelda Venemaal elavate inimestega.
Nende galerii on kirju: on anonüümseid n-ö lihtsaid venelasi, on teatud tuntusega persoone meedia- või kunstimaailmast. Moskvast ja perifeeriast, tavalisi venelasi ja neid, kes fašistliku Vene maailmaga kokku ei sobi. Viimati nimetatute häält teevad kuuldavaks võimuvastane liberaal, gei või vähemusrahvuse esindaja. Raamatu vältel need tegelased tulevad ja kaovad, vestlevad autoriga ja keelduvad kommenteerimast, identifitseerivad ennast osana riigitervikust ja lähevad režiimi retoorikaga kaasa (muide, 2000ndate juhtivad noorteliikumised „Meie omad“ ja „Koosminejad“ olid ka Eestis tuttavad organisatsioonid, kuid pälvivad raamatus teenimatult vähe tähelepanu), üritavad muuta riiki paremaks, protestivad, pettuvad, jäävad vait või emigreeruvad.

Mõned tegelaskujud on niivõrd universaalsed, et mõjuvad autori välja mõeldud üldistusena. See lisab muidu halvasti jälgitava narratiiviga tekstile emotsiooni. Suur osa analüüsist põhineb aga meediakajastustel ning venelaste ühismeediakontode sisul. Tihtipeale on see segu Vene messianismist ja genotsiidsest vihakõnest ukrainlaste ja teiste mittevenelaste vastu (huvitav paradoks, sest üks Vene propagandas levinud väide seisneb ju selles, et ukrainlasi rahvusena ei eksisteeri ja need on lihtsalt valele teele sattunud venelased).
Garneri raamat jätab mulje, justkui kõik kirjeldatud nähtused tekkisid Putini ajal See on väga pealiskaudne vaade: natsionalismil ja selle ideoloogilisel sisustamisel on Venemaal pikk ajalugu ning vastavad grupid eksisteerisid isegi hilisnõukogude võimuladvikus, varasematest ja hilisematest aegadest rääkimata.6 Raamatus on liiga palju lihtsustusi, klišeesid ja väiksemat sorti vigu: „venelased nägid president Putinit esimest korda“ 1999. aastalõpu tervituse teleülekandes (lk 48-49) – ei, ta oli siiski mitu kuud peaminister olnud ning varem FSB direktor ja presidendi administratsiooni asejuht; Vkontakte ehk VK pole siiski pelgalt „Facebooki koopia“ (lk 74); 2005. aastal toimunud aktsioonide selfid ei saanud internetis aktiivselt levida (lk 78) – enamikul ei olnud kaameraga nutitelefone ning sotsiaalvõrgustikud olid arenemisjärgus; juhtiv propagandist Kisseljov kutsus üles geide südamed ära põletama Rossija, mitte Pervõi Kanali eetris (lk 104), Avito on Vene suurim käest kätte müügiplatvorm, mitte pelgalt „autokauplemissait“ (lk 166) jne.
Tõlkija on teinud tänuväärset tööd ning tekst on kergesti loetav. Mõnes kohas on sisse lipsanud ebatäpsused ja trükivead. Mõni on meelega translitereeritud ja ilmselt oli sellisena ka ingliskeelses originaalis: mõiste pošlost (lk 41, vn labasus, lamedus) jäi teatavasti raskeks ka Nabokovi jaoks, kes sellele inglise keeles väärilist analoogi ei leidnud. Mõnes kohas jääb aga sõnavalik arusaamatuks: Petrozavodsk Petroskoi asemel (lk 56) või pereulok põigu asemel (lk 76) ei anna teksti loetavusele midagi juurde. Sõna tšopornõi ehk peen on aga millegipärast „silmapaistmatu, hall ja igav“ (lk 95) või levinud eesnimi Grigori muutub järsku Gregoryks (lk 224).
Garner näitab haritud lääne Vene-spetsialistile tüüpilisi Vene popkultuuri teadmisi: valikus on kultusfilmide diloogia „Brat“ millenniumi lähistel hea vene roki saatel „pahasid poisse“ tapvast Tšetšeenia sõjaveteranist, nõukogude nn hipstereid portreteerinud „Stiljagi“ ja ridamisi vähem tuntud filme (kiiduväärselt ka Tarkovski ja Klimovi sõjavastased nõukogudeaegsed meistriteosed „Ivani lapsepõlv“ ning „Mine ja vaata“). Pidevalt on referentse vene kirjandusklassikale, eeskätt Vassili Grossmani monumentaalse „Elu ja saatuse“ tegelaste siseheitlusest (Garneri esimene raamat räägib Stalingradi lahingust).
Mõnede autoripoolsete hinnangutega võib vaielda: Putini valitsemisaja jooksul on „rahvas näinud vähe kordaminekuid“ (lk 27) on kindlasti väga meelevaldne tõlgendus – suur osa Putini legitiimsusest tugineb mitte ainult repressioonidele, vaid ka majanduskasvule ning mõnes valdkonnas ka õnnestunud reformidele.7 On kohti, kus autor võinuks oma argumenti arendada või nähtusi põhjalikumalt kirjeldada. Garner peatub minimaalselt riigis toimuva seostel kirikuga ja selle rollil, kirjeldab põgusalt aina aktiivsemalt Vene ühiskonnas maad võtnud nõukogude kogemuse mütologiseerimist ja nostalgiat (laialt levinud ka teisel ajastul sündinud noorte seas).
Ta pöörab mõningat tähelepanu spordivõitudele järgnenud reaktsioonide analüüsimisele, kuid jätab lahti rääkimata arvukad lood kaotuste korral Vene meediat alati vallanud hüsteeriast. Samas võtmes mainitakse ka riigi esinemisi Eurovisioni lauluvõistlusel, sõdu Tšetšeenias ja Gruusias ning riigi aina suuremaid repressioone LGBTQ suhtes.
Teose huvitavaim osa on põhjalikum sissevaate rahvasuus Putinjugendiks kutsutud teismeliste paramilitaarse Junarmija (eeskätt lk 120–158) tegevusse. Uusi sõdureid valmistatakse homseks ette ning need, kes ei ole veel rindele jõudnud, tapavad vaenlasi verbaalselt ühismeedias. Arvukad hashtag’id ja postituste tsitaadid väsitavad lugejat ning autori sõnum lahustub. Kas meil on võimalik idanaabri pealekasvava põlvkonna kõrval ellu jääda? Garner kirjutab, et „Junarmija liikmed veedavad suure osa oma ajast paradeerides. Nad paradeerivad riiklikel pühadel. Nad paradeerivad pärast kooli. Nad paradeerivad spordisaalides” (lk 145). Jääb õrn lootus, et paraadiga piirdub ka fašism.
1 Vn Фашизм не пройдет. 2022. aastal tunnistas Vene kohus sama kirjaga plakatit kandnud sõjavastast meeleavaldajat Moskvas süüdi „armee diskrediteerimise“ eest.
2 Iroonilisel kombel Z-l on Venemaa sõjaajaloos taust ette näidata: sama täht oli ka mitme Lääne-Venemaal sõdinud ja Leningradi blokaadist osa võtnud SSi ja Wehrmachti diviisi sümboolikas.
3 Näiteks Vene populaarseim filmikriitik Anton Dolin emigreeris Lätti, kui tema Moskva korteri välisuksele oli maalitud suur Z-täht.
4 https://www.err.ee/1608670375/aimar-ventsel-sojaaja-sona-rasism
5 https://www.nytimes.com/2022/05/19/opinion/russia-fascism-ukraine-putin.html
6 Paljud lehelugejad ilmselt mäletavad 1990ndatest saadik Vene natsionalistlike grupeeringute juhte Limonovit ja Barkašovi, kelle tegevust ka Eesti meedia kajastas. Seda, kuidas NLKP juhtkonnas pärast Stalini surma kujunes ja tegutses mõjukas vene rahvuslaste grupp vt Николай Митрохин (2003) Русская партия: Движение русских националистов в СССР (1953–1985). – Moskva НЛО.
7 Vt Markku Kivinen, Brendan G. Humphreys (toim) Russian Modernization: A New Paradigm. Routledge 2022.