Septembri algus tõi kaasa kaua oodatud edasimineku rahvusringhäälingu seaduse ajakohastamisel, kui kultuuriministeerium saatis vastava seaduseelnõu lõpuks kooskõlastusringile. Eelnõu seletuskirjas on peamise tõukejõuna, miks seadust muutma asuti, välja toodud vajadus viia avaõigusliku ringhäälingu juhtimise ja rahastamise reeglid kooskõlla Euroopa Liidu meediavabaduse määrusega, seega välissurvel, mitte sisemisest sunnist.

Ministeerium märgib seletuskirjas, et eelnõu aluseks olnud väljatöötamiskavatsuse „tagasisides avaldati toetust plaanitavatele muudatustele ning tehti mitmeid ettepanekuid, millega on käesolevas eelnõus arvestatud“. Ilustatud pooltõde, sest tormiliste kiiduavalduste kõrval leidub kooskõlastustabelis ka tõsist kriitikat. Tallinna ja Tartu ülikooli ning meedialiidu arvamustes on tähtsaim nõue, et ühiskonnas toimuks kõige­pealt laiem avalik arutelu rahvusringhäälingu eesmärkide ja ülesannete üle. Sellist arutelu ei ole märgata olnud ja eks seda olekski raske korraldada. Kuigi igal meediatarbijal on oma arvamus tele- ja raadiosaadete kvaliteedi ja poliitilise tasakaalustatuse kohta, ei kujune neist arvamustest kokku mingit seaduseteksti kõlbavat loendit isegi juhul, kui korraldada rahvahääletus.

Ringhäälingu argielu seisukohalt on tähtsaimad rahastamist ja juhtimist muutvad ettepanekud, mitte niivõrd küsimus, kas peatoimetajate tööleping peab olema tähtajaline või tähtajatu või kas rahvusringhääling tohib veebis lisaks pildile ja helile ka originaalset tekstisisu toota ja levitada. See viimane rong on juba ammu läinud ning erameedia näib olevat sellega ka leppinud ja kohanenud ning kui ei olekski, siis millisel moel peale vähese perspektiiviga kohtutee võiks üldse saavutada rahvusringhäälingu veebiportaalide sulgemise?

Rahvusringhääling ise on kaua eelistanud rahastamist seadusesse pandud valemi alusel ja seotult mõne konkreetse maksuliigi laekumisega, et nii pääseda täitevvõimu meelevallast ja igasügisesest tujuotsusest, kas raha on või ei ole. Aga nagu ikka, saab finantsasjus oma tahtmise lõpuks rahandusministeerium ja nii ka nüüd. Maailm muutub kiiresti ja seetõttu peab eelarvestamine olema „paindlik“, mis tähendab, et ühelgi riigieelarvest raha saaval organisatsioonil ei ole põhjust pikemaid plaane tehagi või kui, siis vormi täiteks.

Rahastuskindluse taotlus on eelnõus lahjenenud, seletuskirja järgi luuakse „nelja-aastase raamlepingu põhimõttel toimiv rahastuskord, milles määratakse iga-aastased toetussummad arvestatuna makromajanduslike prognooside ja seadusest tulenevate kohustustega“. Parem kui mitte midagi, aga täitevvõimu meelevallast sellega ei pääse, sest tähtsaima majandusprognoosi teeb igal aastal rahandusministeerium ise ning nelja aasta peale ette vaatav eelarve­strateegia on aastaid olnud valitsuste käes ujuv suurus. Raamlepingu ERRiga peab sõlmima kultuuriminister, kellel pole ka seni olnud formaalset takistust tagamaks ERRile piisavat rahastust. Aga see pole tal kunagi lihtsalt välja kukkunud, sest valitsuses kõlavad teiste hääled kõvemini ning ega poliitiliste otsustajate ja erakondade hulgas rahvusringhäälingut südamest armastavaid eestvõitlejaid õieti ei olegi. Kehtiva seaduse järgi peaksid rahvusringhäälingu piisava rahastamise eest hoolitsema ennekõike ERRi nõukokku kuuluvad riigikogu partei­fraktsioonide nimetatud esindajad, aga kas keegi on eales kuulnud neilt riigi­kogus kirglikke sõnavõtte ERRi rahastamise parandamiseks? Küll on need parteisõdurid aastate jooksul kulutanud arutult ERRi nõukogu, juhatuse ja ka toimetajate aega, nõudes üksikute saadete sisu arutelu ja hukkamõistmist, aja­kirjanike vallandamist jne, mis sest, et see nende pädevusse nõukogu liikmena sugugi ei puutu.

Selle häda vastu, et parteilastest rahvusringhäälingu juhtimisel vähimatki kasu ei ole, eelnõust rohtu ei leia. Pakutud lahendusega suureneb küll parteitute meediaekspertide arv nõukogus ning muutub nende valimise kord, kuid fraktsioonirahvas jääb sinna endistviisi alles. Olukorras, kui nõukogu peab häälte­enamusega otsuse langetama, võib asjatundjate hulga kasv hullema ära hoida. Kuid eksperdid valib riigikogu kultuurikomisjon ja seal võib sõltuvalt koosseisust ka tööõnnetusi ette tulla.

Ma mõistan, et eelnõu koostanud ametnike asi ei ole välja öelda alasti tõde, et riigikogu liikmed ringhäälingu nõukogus on kasutud või koguni kahjulikud, ega pakkuda juhtimismudelit, kus nõukogu moodustatakse rangelt ainult asjatundmise alusel ning riigikogu ülesandeks jääb parlamentaarne järelevalve. Tegu on poliitilise küsimusega, mida peaks tõsiselt ja avalikult arutama valitsus enne eelnõu riigikokku saatmist ja soovitavalt minema seadusandja ette lahendusega, mis ei reserveeri ERRi nõukogus kohti riigikogu liikmetele. Viimastel oleks aga võimalus (kui mõnel juhtumisi on piisavalt teadmisi juhtimisest ja rahast ning lisaks ka meediapädevus) teistega võrdselt avalikul konkursil nõukogu liikmeks kandideerida.

Ainult juhul, kui valitsusel oleks vaprust minna riigikokku ettepanekuga erakondade esindajad ERRi nõukogu koosseisust üldse välja arvata, on erakonnad sunnitud riigikogus vastama küsimusele, miks on rahvusringhäälingu poolpoliitiline juhtimine praegusel kujul üldse vajalik ja põhjendatud ning milliseid tõestatud positiivseid tulemusi see kahekümne aasta jooksul on andnud. Samuti sellele, kuidas just fraktsioonide parteilased rahvusringhäälingu kanalite ja saadete sisus nn poliitilist tasakaalustatust tekitavad ja mille poolest on nimelt poliitikud tasakaalu kindlustamisel kõige osavamad, kui igapäevase põhitegevusena osalevad mängus, milles tasakaal puudub ja seda ei otsitagi. On enamus ja vähemus ning nende koosseis võib pidevalt muutuda. Ühesõnaga, erakonnad põhjendagu, miks nad peavad ERRi juhtimises osalema ja miks teisiti parem pole, mitte võtma kohti nõukogus kui taevalikku või looduslikku antust.

Küsimusi on veel. Miks ainult riigikogus esindatud erakondadel peab olema esindaja ERRi nõukogus, aga mitte neil, kes valimistel juhtumisi napilt valimiskünnise alla jäid? Juba ainuüksi seetõttu ei ole poliitiline tasakaal täielik. Sellega haakuvalt ja arvestades saadikute ilmavaatelisi meelemuutusi, siis miks ei ole oma esindajat saadikutel, kes ei kuulu fraktsioonidesse ja keda on praeguses riigikogu koosseisus teatavasti hulgi? Mille poolest on riigikogu fraktsioon, mille tegutsemispõhimõtted pole piisava täpsusega kirjas üheski seaduses, tähtsam kui mõni rahvusringhäälingu tegevusega vahetult seotud kaalukas huvirühm, nagu autorite, interpreetide või miks ka mitte ajakirjanike või meedia­ettevõtete esindusorganisatsioon? Keda või mida fraktsiooni lähetatud saadik nõukogus üldse esindab? Kas ta tegutseb tõendatult vabamandaadi alusel ja seisab avaliku huvi kaitsel või fraktsiooni ja partei juhtkonna suuniste alusel? Miks avaõigusliku rahvusraamatukogu ja rahvusooperi tegevuse juhtimiseks ja tasakaalustamiseks piisab kolmest riigikogu liikmest, aga ERRis mitte? Neid vastuseid erakondadelt ja poliitikutelt ootan, aga kardetavasti jäävad need saamata ja välistatud pole seegi, et eelnõu külmub mingis menetlusfaasis teistsugust, paremat aega ootama.

ERRi usaldusväärsus on aastaid püsinud tunduvalt suuremana poliitiliste institutsioonide omast. Järelikult oskavad ajakirjanikud oma tööd ja juhatus ringhäälingut juhtida. Küllap oleks usaldusväärsus veelgi suurem, kui kehva mainega parteid ja poliitikud oma valdavalt näilise juhtimistegevuse, aga seda kõvema kriitikakäraga ERRi nõukogus seda järjekindlalt ei kahjustaks.