Moodne kunst erutas tollal paljusid, ülikoolilinna kultuurielu üheks keskmeks oli interdistsiplinaarse programmiga ülikooli kohvik – segunesid kunst, muusika, kirjandus. Rühmituse laiali minnes olid mitmedki selle liikmed juba tegelikult jala n-ö päris kunstimaailma ukse vahel saanud, võitnud võimaluse esineda ametlikel näitustel. Legend legendiks, läbilöögi saavutamine, legaliseerumine ametlikul kunstiväljal oli reaalselt siiski ka rühmituse loomise eesmärgiks olnud. Päranduseks said laiali läinud grupi liikmed kindlasti palju parema ettekujutuse kaasaegsest kunstist ja kunstiteoreetilise alushariduse, kui seda oleks Tallinnas võimaldanud Eesti Riikliku Kunstiinstituudi ametlik kunstiharidus, laiapõhjalised kogemused ja sildi „visarid”. Tegova kui tunnustatud kunstipedagoogi (kelle hindamatu panus on Tartu lastekunstikooli ülestöötamine ligi veerandsajandi jooksul) puhul tekib paratamatult kiusatus hakata otsima Põllu kui andeka pedagoogi mõju.
Pedagoog aktsioonis
„Polematuse” formaat erineb traditsioonilisest maalinäituse vormist oma kohatise lõpetamatuse (siiski mitte poolikuse) ja lausa robustse interaktiivsuse poolest. Näitus on protsessi osa: selle eelmisi faase sai näha juba veebruaris Tartus näitusel „Kiirkiri ehk tahhügraafia”, kunstnik on lubanud sellele ka jätku. Situatsioon, kus maalikunstnik lubab, lausa nõuab, et teised tema loomeprotsessi füüsiliselt sekkuksid, ei ole meie kunstipraktikas tavaline. Mündi üks pool on muidugi kollektiivne maalimisaktsioon kui performance. Tegova on dokumenteeritult üks esimesi järjepidevamaid tegevuskunsti viljelejaid ja propageerijaid Eestis, seda juba ajakirja Noorus suvelaagrite (need eesti kultuuriloos olulised üritused toimusid aastatel 1966–1969) ja Visarite aktsioonide ajast. Ta on osalenud ka 1980ndatel paljudes mängulistes aktsioonides Tartu linnaruumis, kus aktiivseteks tegijateks olid teiste seas näiteks Raivo Kelomees, Harry Liivrand, Aime Hansen, ning kutsunud ellu tegevuskunstide öö, mis 2000ndate algul koondas Tartusse Eesti aktsioonikunsti tipud. Aktsioon ja Tegova käivad koos. Tegevuskunstnik on aga ühtlasi õpetaja, kes näib viskavat oma õpilasi samamoodi vette või pulbitsevasse kunstiellu, nagu omal ajal targalt ja taktiga oskas seda teha Põllu.
„Kas te ei karda, et meil ei pruugi tulla kõige paremad pildid?” küsis üks nutikas õpilane Tartu lastekunstikooli galeriis veel tühja krunditud lõuendi ees, kui modell oli poosi sisse võtnud ja mahukast „Surmatantsust” oli maalitud alles taust ja figuurivisandid. Mida Tegova tookord värvituubide vahelt täpselt vastas, tööks vajalike raamatute ja jooniste virnad lastekunstikooli tiibklaveril kõrgumas, pintsel Vaino Vahingu näole värvi andmas? Vastus hajus galerii kõrgete lagede alla, aga kindlasti eeldab selline metoodika (enese) usaldust ja julgust. Kunstniku leemepatta on põnev kaeda, pean tunnistama. Kunstniku tööprotsessi ja meetodite avalikustamine on suur vastutulek kriitikule ja kunstiajaloolasele, aga kindlasti erutav publikule ning nauditav ja enesehinnangut kõditav osalejatele.
