Stephen Kingi lühiloo „Chucki elu“¹ põhjal loodud samanimeline film räägib täpselt sellest, mida pealkiri lubab – Chucki elust. Mis teeb ühest elust hea elu? Kas nii saab üldse öelda? Ja kui saab, siis millised on märgid, mis hästi elatud elule viitavad? Inimestele meeldib ennast, oma maailma – saavutusi, õnne, ebaõnnestumisi ja muud säärast – hinnata ju teiste kaudu. Hea inimene on see, kelle kaotust tunnetatakse ja läbi elatakse, kelle lahkumisel tekib tühimik, tuntav ja jäädav lünk.

Filmis tsiteeritakse Walt Whitmani – „Olen avar ja paljused on mu sees“. Ja tõepoolest, keegi ei ole ega saagi olla vähem kui kogu maailm, sest koosneme kõigest, mida elus kogeme. See on elu, ja see on Chucki elu.

Tema elu avatakse meile filmis jaokaupa, esmalt teiste vahendusel, õigemini tehakse seda maailma kaudu, kus Chucki ennast kohal justkui polekski. Tegelikult on lugu lausa nii halb, et tekib kahtlus, kauaks seda maailmagi enam … Film algab düstoopilises viimsepäevaeelses olukorras, kus aina paisuv apokalüpsis sunnib inimesi leppima olukorraga, et varsti pole teha enam muud kui lõppu oodata ning rõõmustada, kui on keegi, kellega koos sellele vastu astuda.

Ootamatult kerge on maalida silme ette maailm, mis peagi lõppema hakkab. Kas maailmas, kus kõik on ebaselge, kõik laguneb ja variseb koost, valitseb kaos või leiavad inimesed selle keskel viimaks oma sisemise rahu? Kas kasvab lahutuste või abielude hulk? Kas mul on keegi, kellega terrassil viimse tähe kustumist oodata? Ei ole nii kindel. Ma arvan ka, et abiellujaid oleks rohkem ja et inimesed, kes pole seda seni julgenud, oskaksid surma eel lõpuks elada. Jäin veel mõtlema, et milline näeb välja Eesti Televisiooni n-ö maailmalõpu „tehniliste tõrgete“ graafika ja et kas ma elan ajal, kui kõik need küsimused enam ehk puhtalt fantaasiavaldkonda ei kuulugi.

Igal juhul on filmi algusosas lahti rulluv maailmalõpp rahulik: puudub vägivald, selles on inimlikkust, heasoovlikkust. Koledusele vaatamata on see vaata et kauniski. „Chucki elus“ surelikkusega maadlevad kõrvaltegelased tuletavad meelde, et kosmilise kalendri kohaselt on inimesed olemas olnud ainult kaheksa minutit aasta kõige viimasest päevast – et me ei suuda kunagi hoomata midagi muud peale iseenda ja ka see võib tihti üle jõu käia.

Kübler-Rossi mudeli järgi jaotub lein viieks staadiumiks. „Chucki elu“ maailmalõpus on inimesed jõudnud leppimiseni ja teinud rahu mõttega, et ei saa kunagi teadma, miks nende maailm lõpeb, kuid neil pole selle vastu enam ka midagi teha.

Kusagil selles kummalises maailmas on olemas ka Chuck (Tom Hiddleston), kes ilmutab end veelgi kummalisemalt, pisteliselt ja vaid meediakanalite kaudu: kord on ta reklaamtahvlil, siis kuuleb temast raadios, kus öeldakse „Aitäh, Chuck! Need olid suurepärased 39 aastat!“. Keegi ei tea, miks maailm lõpeb, aga üks on selge: Chuck on pärast 39. aastat pensionile minemas ja temast jäädakse puudust tundma – tal on elus hästi läinud.

Vaataja õpib Chucki tundma järk-järgult ja tagurpidi – film kulgeb lõpust alguse suunas. Maailma lagunemist näidates ehitatakse filmis samaaegselt üles uut, mille keskmeks on Chuck. Kui filmi esimene osa on düstoopiline ja meenutab tuntud sarju nagu „Videvikutsoon“ või „Must peegel“², siis teises vahetab film žanrit: pilt muutub helgeks ja ilmub kaadritagune meeshääl, kes juhatab vaataja Chucki ellu. Hääl annab teada, et peale nime on Chuckil ka töö, abikaasa ja kõik muu, mis ühel korralikul inimesel elus olla võiks. Ta on raamatupidaja, kelle elu ei peegelda seda, mis elab ta sees – tuleb välja, et Chuck oleks võinud olla veel palju muud. Pragmaatilise ja rafineeritud fassaadi taga elab kunstnikuhing, esineja. Päeval, kui Chuckiga tutvume, otsustab ta lõunapausilt konverentsile tagasi jalutades peatuda ühe tänavamuusiku ees. Trumme kuulates ärkab temas midagi ammu unustusse vajunut ja Chuck hakkab tantsima, üllatuseks kõrvalseisjaile ja talle endale.

„Chucki elu“ on loodud eba­lineaarse loogika alusel ning rõhub pigem indiviidi kogemusele ja mälestustele, aspektidele, mis tõlkuvad filmikeelde mosaiigina, kus aeg ei oma tähtsust. On võimalik mõista, kas tegevus leiab aset tänapäeval või paarkümmend aastat tagasi, kuid miski ei tõsta seda liialt esile. Kõrvaltegelaste riided ning ümbritsev keskkond on piisavalt ajatud, et peale jääks oluline – Chucki elu ühes kõigega, mida too eriliseks ja meeldejäävaks on pidanud.

Filmikeeles on rõhutatud eraldiseisvaid, lausa põrkuvaidki külgi: loodud on segu, kus on kõigi sündmuste ja inimeste puhul kõige olulisem see, mida Chuck neis näeb ja tähtsaks peab, ning samal ajal see, kuidas ta maailma parasjagu tajub, milline on keskkond, kus ta on. Võidavad üldistused, kuid õhustikku dikteerivad detailid. Kõik see, mida inimesena märgatakse ja kunagi hiljem tagasi vaadates teeviidana kasutatakse, et meenutada üht või teist sündmust või inimest; millisest mõttest miski täpselt alguse sai, milline seos viis järgmiseni. Rõhk on seal, kuhu on pööratud pilk, tähtis on emotsioon, sest filmi loob see, mida Chuck kogeb.

Filmi teine osa oleks nagu pärit mõnest klassikalisest Hollywoodi filmist – linn meenutab Universal Studio filmilinnakut. Chucki lõunase tantsunumbri stseen on suurem kui elu, spontaanne hetk, mälestus, tagasivaates tundub, et kõik oleks juhtunud justkui „nagu filmis“. Kuna Chuck on oma maailma naba, on võimendatud stilistika siiski asjakohane ega häiri.

Filmi kolmanda osa alguseks on ulmehõnguline avaosa juba peaaegu ununenud. Film kulgeb äsja kehtestatud stilistikas, mõned küsimused leiavad vastuse ning Chucki tundma õppides tuleb üha enam liha luudele.

Filmi ulmeline toon pole aga täiesti kadunud, vaid ilmutab end ennekõike mingi suurema, mõistetamatu kosmilise korra ja arvude, matemaatika pidevas meeldetuletuses. Isegi kuumim tantsu­samm filmis on kui moonwalk. Kõik on natuke liiga kaunis, aga tegelikult see ei häiri: elu ongi arvude ja kokkusattumiste jada, kosmos ongi hõlmamatult suur ja müstiline ning inimene on paratamatult osa sellest – ka temas laiub sama hõlmamatult suur ja müstiline maailm, mida avastada. Matemaatika on vaieldamatult üks võimalikest keeltest selle kodeerimiseks, samamoodi nagu kunst on tõhus viis selle väljendamiseks. Mõlemad nähtused sobivad üksteise iseloomustamiseks – sellele on filmis ka rõhutud.

Elamine on kunst ja statistiliselt ei tohiks meid peaaegu et olemaski olla. Meie maailm on ehk alles algamas või siis juba lõppemas. Üks on kindel: maailm oleme me ise ja see, mida endast teeme. Muidugi läheb elu edasi, kuid mingist piirist ja hetkest edasi kasvab iga individuaalne maailm piisavalt suureks, et puudutada oma kohaloluga ka teisi, et neis midagi jäädavalt muuta. Kes teab, ehk oled sa enese teadmata kellegi päike?

Pisut düstoopilises maailmalõpu-heatuju-filmis räägitakse rasketest asjadest väga kergel moel, ei kardeta klišeesid ega üritata neid kuidagi maha vaikida. Vastupidi: julgus kõndida köiel üle läägemate piirialade tagab filmi aususe. Hetked, mil peatuda, kuulata ja muusika järgi tantsida ongi need, kui sünnivad mälestused, mille nimel on mõtet elada. „Chucki elu“ ütleb: tantsi, ela ja armasta elu, ja kui nii teed, siis sulle plaksutatakse. Me kõik oleme tähed ning iga täht peab ükskord kustuma. Filmi tsiteerides: kui universumis on kõike, siis olen seal ka mina – ja ma olin imeline.