Hingedeajal 500 aastat tagasi konfiskeeris Lübecki raad võõrastemajas Kuldsarve Juures ühe raamatutega tünni, mis oli teel Riiga. 8. novembril 1525 on Lübecki toomdekaan Johannes Brandes kirjutanud päevaraamatus, et tünnis oli lisaks luterlikele raamatutele ka tekste Liivimaa rahvakeeltes – läti ja eesti keeles. Vahetult järgnenud uurimise tulemusena luterlikud raamatud hävitati. Mis sai ülejäänutest, üheselt selge ei ole, kadunud nad igal juhul on.

See napp informatsioon on andnud eestlastele ja lätlastele hea ettekäände oma keele- ja raamatukultuuri 500. aastapäeva suurejooneliseks tähistamiseks. Niisiis pole sugugi üllatav, et Läti Rahvusraamatukogu haaras initsiatiivi, et korraldada ajalookonverents, leides selleks Wittenbergist entusiastliku partneri, Lutheri mälestuspaikade sihtasutuse juhi Thomas T. Mülleri. Kaasati ka eksperte Eestist, Saksamaalt ja Lätist.

Professionaalse ajaloolase viib pidukonverents alati kimbatusse. Kui pole esitada uusi tulemusi, on igav, kui aga hakata kehtivaid narratiive kriitiliselt analüüsima, võib peomeeleolu ära rikkuda. Ometi on käesoleva juhtumi puhul endiselt põletavad küsimused, kas, kust ja kuidas oleks ehk võimalik midagi veel teada saada 1525. aasta raamatute ja nendega seonduva kohta. Mitte vähem tähtsana kerkib päevakorda probleem, kuhu paigutada teade Liivimaa rahvakeelsetest raamatutest reformatsiooni üldajaloos.

15. – 17. X Wittenbergi kogunenutele tegi 1525. aasta raamatujuhtumi uurimisloost ja -seisust ülevaate selle teema kõige põhjalikum tundja Jüri Kivimäe. Ta pidi tõdema, et uusi tõsiasju vahepeal ilmnenud pole ja Brandesi päevaraamatu vastava kirjakoha mõistmisel tuleb toetuda mitmesugustele eri kangusastmega oletustele. Kas Liivimaa rahvakeeltes tekstid kujutasid endast jumalateenistuskorraldust, kas nad olid trükitud Wittenbergis ja kas lisaks läti ja eesti keelele oli esindatud ka liivi keel? Enne kui ei ole leitud vastavaid trükiseid endid, jäävad vastused neile küsimustele sõltuma sellest, kui tõendatult me suudame rekonstrueerida ja kui veenvalt tõlgendada neid trükiseid ümbritsenud ajastut, konteksti, mille uurimisele oli enamik ettekandeid ka suunatud.

Põhja-Saksamaa reformatsiooni asjatundja Arnd Reitemeier võttis avada tollase olukorra Lübecki linnas. Poliitiliselt äreval ajal (Hansa vastuolud Taaniga, Saksa talurahvasõda) püüdis raad ajada konservatiivset joont, kuid mis oli rae konkreetsem eesmärk meid huvitava tünni arestimisel, jääb siiski ebaselgeks. Kindlasti ei olnud see esimene raamatusaadetis, mis läbi linna Liivimaale liikus. Võib-olla oli kellelgi vaja näidispoomist või kerkis esile mõni vana kaubapartnerite vaheline vaidlus. Lisaks konfessionaalsetele erimeelsustele võib mingi võtme juhtunu käsitlemisele anda hoopis Lübecki ja Riia suhete detailsem lahkamine.

Tuntud reformatsiooniuurija Thomas Kaufmann projitseeris Lübeckis toimunut tsenseerimispraktikale mujal Püha Rooma keisririigis. Võimud püüdsid trükitoodangut ja raamatukaubandust vahelduva eduga kontrolli alla saada nii Nürnbergis, Strassburgis kui ka Augs­burgis, kus olid selleks ajaks juba välja kujunenud kindlad tsensuuriprotseduurid. Lübecki rae käitumine 1525. aastal annab tunnistust, et niisuguste juhtumite menetlemiseks ei olnud seal toona veel olemas selget rutiini. Asi oli uus.

Hansa-ajaloolane Carsten Jahnke rõhutas vajadust uurida just kaupmeeste võrgustike rolli reformaatorlike ideede levitamisel. Tallinna kaupmehe Johann Selhorsti säilinud paberite põhjal on võimalik hästi jälgida tema ja ta äripartnerite tegevust esimese saksa-eesti katekismuse väljaandmisel 1535. Samalaadne võrgustik, kus esitatakse tellimus, leitakse täitja, kantakse raha üle, kontrollitakse kauba kvaliteeti ja organiseeritakse transport, pidi olema töös ka kümme aastat varem. Kuna täielikke kaupmehe­arhiive on säilinud aga üksikult, muutuvad need võrgustikud enamasti nähtavaks vaid siis, kui midagi läheb viltu ja osapooled jõuavad kohtusse. Võimalik niisiis, et kaubandusajaloost tuleb kunagi mõni ootamatu kild lisaks.

Ükskõik kuidas Lübeckis olnud Liivimaa rahvakeelseid raamatuid ka tõlgendada, olid need pakitud ühte tünni koos luterlikega. Vähemalt viimaste puhul on suur tõenäosus, et need olid trükitud Wittenbergis. Reformatsiooni hälli kohaliku ajaloouurimise raudvara Volkmar Joestel portreteeris Wittenbergi ja selle sidemeid Liivimaaga 1520. aastate esimesel poolel. See oli reformatsiooni­loos erakordselt muutlik aeg, mille sisse jäi Lutheri eemalolek Wartburgis ja rahutused linnakirikutes. Tuues esile reformaatorite vaadete mitmekesisust, rõhutas Jostel, et luterlust ühtse liikumisena enne 1524. aastat käsitleda on anakronism. Ka Liivimaa reformaatorid said oma esimesed impulsid sellest heterogeensest keskkonnast. Konkreetsemalt Wittenbergi trükitööstusele keskendus Stefan Oehmigi ettekanne, mis tõi välja trükitoodangu tipu 1525. aastal, kui linnas tegutses 11 trükikoda (võrdluseks: Wittenbergi elanike arv jäi samal ajal Tallinnale alla). Kui põhiliselt toidab Wittenbergi trükindusbuumi just reformatsioonipoleemika tiražeerimine, siis küsimus, kuidas paigutuksid sellesse keskkonda läti- ja eestikeelsed raamatud, jäi lahtiseks.

Liivimaa rahvakeelsete raamatute loomisloos on otsustav kohalik kontekst, millele keskendus siinkirjutaja. Kuigi misjonitöö maarahva seas oli teemana ikka ja jälle päevakorras, ei saa öelda, et see oleks olnud Liivimaa seisuste ainus mure, pigem vastupidi. Läti kultuuri­ajaloolane Gustavs Strenga rõhutas omakorda reformatsiooni sotsiaalseid aspekte. Kui linnaraadide otsustavus reformatsiooni teostamisel võib näida ühesuunalise võidukäiguna, siis tegelikult oli ühiskonnas küllalt neid, kellele äkilised sündmused tõid kaasa sajanditepikkuse traditsiooni katkemise ja identiteedikriisi.

Läti medievist Levāns keskendus Riia raesekretäri Johann Lohmülleri esimestele kontaktidele Lutheriga 1522. aastal, näidates, mismoodi vastastikused läkitused olid algusest peale mõeldud avalikena, üldsust mõjutama ja seniseid autoriteete küsimärgistama. Kuigi Tallinna reformatsioonikronoloogia on Riiaga võrreldes ebamäärasem, sai Tiina Kala demonstreerida ka tallinlaste head ja kiiret informeeritust mujal toimuvast, isegi kui kohapeal toimusid muutused järk-järgult.

Kuigi linnaharitlaste osa ühiskonna suunamises on raske alahinnata, siis Liivimaa keelesituatsioon saksakeelse vähemuse ja muukeelse enamusrahvaga nõudis erilist pingutust ning vahe- ja ülekandekihi olemasolu. Just selle kihi seas pidi tekkima vajadus ja oskus läti- ja eestikeelse raamatu loomiseks. Nii vaatles Inna Jürjo eesti keele olukorda katoliku ajastust XVII sajandini. Ta tõi esile järjepideva keeletöö, mis tegi esimesed eestikeelsed tekstid võimalikuks juba katoliku ajal, teiselt poolt toonitas uute (immigrant-)jutlustajate väiksemat pädevust kohalike keelte alal ja vajadust kiiresti kaasata kohalikke.

Kokkuvõtteks võib öelda, et luterlik õpetus andis impulsi keele arendamiseks. Rahvakeelsete raamatute suurenev turg on selle igati loogiline tulemus. Reformatsiooni üldist kulgu arvestades on aga selliste raamatute väljailmumine juba 1525. aasta sügisel siiski ootamatult varajane, imelik või isegi imeline. Võimalik, et see saavutus seab Liivimaa ja tema vaimulikud reformatsiooni üld­ajaloos tähtsasse eelkäija rolli. Ja kui imed juba sünnivad, siis ei saa ju välistada, et kunagi ka Lübeckist (kas linnaraamatukogust või -arhiivist) veel midagi uut selle salapärase tünni kohta välja tuleb.