1972. aastast Tallinnas korraldatav koorifestival on Eesti ainus rahvusvaheline kooride mõõduvõtmise areen. Tänavu osales pingelises konkursis 22 koori kaheksast riigist. Ja kuigi konkursi peavõidu viisid koju britid, tuleb eriti kiita kodumaiste kooride esinemist, sest tulla laulupeoaastal konkursile mitme eri kavaga – see pole üldse lihtne. Eriti tegi südame soojaks, et laste- ja noortekooride konkursil laulsid väga hästi ETV lastekoor (dirigendid Aarne Saluveer ja Silja Uhs), E Stuudio tütarlastekoor (Külli Lokko), Musamari Koorikooli tütarlastekoor (Tiina Mee) ja ka Tallinna Prantsuse Lütseumi segakoor (Margot Peterson), täiesti tavaline koolikoor, kes paitas kõrva vapra ja musikaalse etteastega. Ka selles kategooria ainus väliskülaline Coro Voci Bianche Garda Trentino (Itaalia, Enrico Miaroma) laulis kaunilt.
Konkursi žürii koosseisus Geoffrey P. Boers (USA), Ingrid Kõrvits (Eesti), Jānis Ozols (Läti), Sofia Söderberg Eberhard (Rootsi) ja Soma Szabó (Ungari) paistis oma tööd nautivat ning kuulamisrõõmu oli tõesti palju. Konkursikavad olid valdavalt väga nutikalt üles ehitatud, koorid hästi valmistunud, repertuaar lai: varasemate mõõduvõtmiste natuke kulunud stampteoste kõrval kõlas vähe kuuldud muusikat. Konkursi tempo hoidsid parajalt pinges esinejad, aga ka kuulajad – kuuldu tõi palju elevust.
Üks elevusetekitaja on alati kohustuslik teos. Nais- ja meeskooridel oli selleks Andres Lemba „Ave Maria“, segakooridel Galina Grigorjeva „Alleluia“, kammerkooridel „Sister Death“ ehk „Õde surm“ Tõnu Kõrvitsa tsüklist „Canticle of the Sun“ ehk „Päikeselaul“ ning kaasaegse muusika kategoorias Rasmus Puuri uudisteos „Under Milk Wood“. Ükskõik kui hästi koor laulab, näitab kohustuslik laul alati kõige selgemini nii koori kui ka dirigendi võimekust.
Kui Lemba teose puhul tekkis kange himu partituuri näha mõistmaks, millise tempo on andnud helilooja, siis kohati näis, et ka dirigendid pole tempotähist kas hoolega vaadanud või on selle suisa ise lisanud. Tartu Akadeemiline Meeskoor (Roland Viilukas) kippus rõhutama sõna „Maria“ lõppu, kuuldavale tuli Mari-ah ja Mari-ah. Natuke peaks mõtisklema, millest see teos kõneleb. „Kuu“ Tõnu Kõrvitsa tsüklist „Laulud Dolorese lauluvihikust“ nõuaks aega järgnevuste täpsustamiseks. Nende Bruckneri „Der Abendhimmel“ oli aga väga ühtlane ning György Orbáni „Daemon irrepit callidus“ on lõpunumbrina hea karakterpala.
Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemiline Naiskoor (Edmar Tuul) oli intonatsiooniliselt väga paika timmitud ning koori vokaaliga on tehtud tohutut tööd (hääleseadjad Karin Salumäe ja Kalev Keeroja), suisa lust on neid kuulata. Mendelssohni „Lift Thine Eyes“ tõmbas esinemistempo üles, kuid Lemba teoses sai pöördumine Jumalaema poole liiga testosteroonirohke ja vali. Ka Pärdi „Zwei Beter“ jäi natuke samalaadsesse tonaalsusse ja moodustus liiga ühtne lähenemine: on kaasik või männik, aga konkursil tahaks ikka segametsa. Ja loodan, et lauljad vaatasid konkurssi ka saalist ja nägid, kuidas teised koorid lavale tulevad – selles osas vajab naiskoor ilmtingimata järeleaitamistunde.
Dulciana Vocal Ensemble (Iirimaa, Judith Lyons) kehastus laval feministlikuks loosungiks: naislauljad automehaanikute kostüümides, päris võimas sõnum! Kohati oli nende esinemine nagu arvutimängu muusika heliriba. Ka Lemba teosega võttis dirigent kiirema tempo, mis tundus mulle isegi õige: maailm pöörleb aina kiiremini ja ehk peab ka palveid käbedamalt lugema …
Kammernaiskoor Sireen (Laura Štoma) eksponeeris väga hea kavaga (Ester Mägi, Amy Beach, Pēteris Vasks) säravalt oma suurepäraseid tööriistu, ka Lemba teos meeldis nende esituses väga – lauljate empaatilisest soojusest, kaunist vokaalist ja intonatsioonilisest täppislaskmisest rääkimata.
Segakooride kategoorias pakkus rohket tõlgitsusmahtu Grigorjeva teos. Tartu Noortekoor (Markus Leppoja) oli häälelt mahlakas, aga koori koduseks ülesandeks peaks saama võime laulda ka pehmelt ja vaikselt. Griegi „Ave maris stella“ oli sümpaatne, kuid kohustuslik laul jäi liiga raiuv. Mart Saare „Noore veljo, veeritäge!“ lõppakord oli aga nii vali, et kartsin laelampi pähe kukkuvat.
Tartu Üliõpilassegakoor (Küllike Joosing ja Liine Paju) naeratas laval! Küll oli kaunis vaadata ja teadupärast teeb naeratus kaunimaks ka vokaali värvi. Grigorjeva teose veenev esitus ja hõrgud Märt Ratasseppa muusikalised akvarellid („Kolm miniatuuri“), kuid Mendelssohni psalm nr 43 jäi natuke eemalolevaks. Kerkis hoopis küsimus, miks oli eelistatud romantismiaja heliloojaist just teda.
Gdański ülikooli segakooril (Poola, Aneta Majda) jäi Grigorjeva teose esitus paigaltammuvaks, (jälle) Mendelssohni „Denn er hat seinen Engeln befohlen“ ent „romantiseerus“ igati ja oli ülimalt kaunilt voolitud. Józef Świderi teose „Cantus gloriosus“ esitusele tuli aga alles poole pealt eluvaim sisse. Kokku sai sümpaatne sooritus.
Tartu ülikooli kammerkoor (Triin Koch) esitas Grigorjeva teose nii, nagu see on kõlama mõeldud – mõtlikult ja müstiliselt (ka palatalisatsioon, vene keele helisevad konsonandid jm) –, Kõrvitsa „Sister Moon“ ehk „Õde Kuu“ pakkus kauneid värve ja lopsakust ning mõjus kosutavalt nagu pärastlõunane jalutuskäik nõmmel. Ja siis (jälle) Mendelssohn, isegi sama teos, mis Poola kooril – miskipärast jäädi poolakate esitusele tibakene alla.
Segakoor Norise (Läti, Alise Koknēviča-Upīte) jäi terve esinemise aja hätta häälestusprobleemidega ja kohati paistis, et koori liikumine toimus laulmise arvelt. Laura Jēkabsone „Rasa“ kõlas nende esituses siiski nii silmapaistvalt, et pälvis eripreemia.
Kammerkooride konkurssi iseloomustas kõrgetasemeline repertuaar ja pühendunud esituste plejaad. Velenje Akadeemiline Segakoor (Sloveenia, Danica Pirečnik) pakkus isemoodi lähenemise Kõrvitsa teosele, kavas olid (jälle) Mendelssohni ja Tine Beci teosed. Polnud igav ja polnud ka paha, aga midagi jäi tipu vallutamisest puudu.
Kammerkoor NOX (Soome, Hanna Kronqvist) sai mu enesele esimese akordiga: vokaalselt erakordselt rikkalik, hea ansamblitunnetus, lai dünaamiline plaan, särav intonatsioon, lavaline sarm. Täiuslik. Pealekauba Põhjamaade kooridele iseloomulik salapärane ja pisut tumedavõitu kumer kõla. Uhh, ma olin müüdud.
Konkurss jätkus tõusvas joones, sest lavale tuli The Epiphoni Consort (Ühendkuningriik, Tim Reader). Oi, see oli hea! Ilma higi ja vereta esitati selline fuuga, et ajataju kadus. Särav, õhuline ja britilikult kütkestav vokaalijoonis, rikkalikud tämbrid, haaravad fraasikujundused, nõtke ja professionaalne lavatunnetus – kõrgem liiga, maiuspala! Olin nõus olema nelk meeslaulja ülikonnakrael.
Raske oli seejärel lavale tulla kammerkooril Glasis (Sloveenia, Ernest Kokot). Iseenesest väga hea koor, tegi Bruckneri teose meisterliku ettekande, aga eelmise esineja tõttu paistis kuidagi tavaline.
Tallinna Kammerkoori (Heli Jürgenson) esinemine jäi kompaktsele kavale ja kogemustega dirigendile vaatamata pisut tuhmiks, kuid iga kord ei saagi olla tippvormis. Ka kammerkoori Näsi (Soome, Julia Lainema) rohmakus ja intonatsioonivääratused jätsid aimduse, et ollakse võimelised rohkemaks.
E Stuudio kammerkoori peadirigent oli konkursi ajal saalis ja elas kaasa noortele kolleegidele laval (Karita Käesel ja Sten Zaitsev). Oli aus sooritus, pinget ja teatud sorti väsimust võis koori kõlast aimata (esineti õhtu viimasena), kuid Tormise muusika ajal tõusis mul turi turri – kas Tormise muusikat peab esitama nagu barokki?
Kaasaegse muusika kategoorias tõmbas esinejate vahele selge joone Rasmus Puuri keerukas teos. E Stuudio kammerkoor minu kõrvus ebaõnnestus, sloveenide Velenje Akadeemilisel Segakooril oli teos pisut liikuvam, soomlaste kammerkoori Näsi esitus oli juba usutavam, kammerkoori Encore esitatud versioonist kujunes mu lemmik. Gdański ülikooli segakoorile jäi Puuri teos liiga suureks suutäieks ning Dulciana Vocal Ensemble’i südikale tõlgendusele järgnes kammerkoori NOX ületamatu ettekanne (pälvis helilooja eripreemia). Ka Tartu ülikooli kammerkoor ja teinegi Sloveenia koor Glasis said kohustusliku teosega korralikult hakkama. Kaasaegse muusika konkursil kõlas aga rohkesti harva esitatavat või suisa varem kuulmata teoseid ning kogu kontsert sai väga haarav ja inspireeriv.
Grand prix’ konkurss lõi kaardipakid üsna segi, sest EMTA suur saal ja Estonia kontserdisaal on väga erineva akustikaga ning mida ei kuulnud eile, seda sai kuulda täna. Kavad olid sisukad, lauljad ülimalt keskendunud ja dirigendid vaprad. Väga hea meel oli, et kuue koori seas oli neli Eesti koori. Ja nagu öeldud: kuigi peavõidu viisid koju britid, oli meie kooride tõsisest, maitsekast ja rahvusvaheliselt kõrgel tasemel esinemisest tuline heameel ja südamerõõm.
Ning kuigi võitjate üle kohut ei mõisteta, hakkas koju sõites kuklas kerima küsimus: kus, kas ja millal peaks laulmist õppinud lauljatest koosnevate kooride ja harrastuslauljatest moodustatud kooride vahele tõmbama kategooriaerisuse? Kas see muudaks midagi ja kui, siis mida? Sest konkurss on ju hetkesooritus ja võitja on alati üks – muusika.
