
„Vilniuse pokkerit“ tasub lugeda nii neil, kes Nõukogude aega läbi elasid, kui ka neil, kellele see sünge muinasjutt mõjub nagu mõni vendade Grimmide hirmutekitav heietus.

Antanas A. Jonynas astub luulekogus „Uued sonetid“ eesti lugeja ette mõtliku, mängleva, nautlevana.

Hea jutuvestja puhul ei arva kunagi ära, kuhu lugu viimaks välja jõuab, küll aga on selge, mille varal ta lõpu suunas tüürib.

Kristina Sabaliauskaitė: „Olen rõõmus, et „Peetri keisrinnat“ loetakse ja et see on soojalt vastu võetud ka Eestis, aga ma ei ole üldse õnnelik, et see on poliitiliste sündmuste tõttu nii aktuaalseks muutunud.“

Kas inimesed tahavad lugeda XVIII sajandi Venemaa õukonnaelust, kui nad näevad iga päev päris- ja ühismeedias XXI sajandi Venemaa tegude tagajärgi?

Almanahhi „No More Amber“ uue numbri põhiteema on identiteet. Seda kujundavad kolmes Balti riigis ühtmoodi keeruline lapsepõlv, nõme olme ja hingehoid looduse abil.

Lapse vaatepunktilt jutustatud „Siberi haikus“ omandavad küüditamise õudus, kaootilisus ja absurdsus mängulise varjundi, aja kulg ähmastub ning kogetav põimub fantaasiaga.

Birutė Jonuškaitė on romaanis „Maranta“ jäädvustanud suure armastusloo taustal Poola leedulaste „väikese kodumaa“, nende mentaliteedi ja saatuse XX sajandil.

Birutė Jonuškaitė romaan „Maranta“ on ilmselgelt meistriteos ja Balti assamblee kirjandusauhinna täie auga välja teeninud viimse sõnani.

Kristina Sabaliauskaitė on saavutanud „Peetri keisrinnas“ ajaloolise täpsuse, peategelase psühholoogilise veenvuse, kujutatava aistitavuse ja loo haaravuse haruldase sümbioosi.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.