
Ewald Arenzi turvaline „Armastus halbadel aegadel“ ei paku ehk hingelist puhastumist, kuid meenutab lugejale, kuidas märgata enda ümber ilu ja osata väärtustada seda, mis olemas.

Mario Pulveri romaani „Theseuse laev“ keskmes on XIX sajandi esimese poole baltisaksa naise maailm.

Édouard Louis: „Tihti sunnin lugeja talle midagi äärmiselt isiklikku jutustades palju tugevamini millelegi silma vaatama kui siis, kui toon kuuldavale poliitilise karje.“

Elena Fischeri „Paradiisiaed“ on oskuslikult komponeeritud, elav, mõnusa dialoogi, tabavate võrdluste ning lihast ja luust tegelastega romaan.

Gili Haimovichi „Varikatus“, „Tagasiteel Tartust uskusin“ ja „Emahirv“

Kirjandusel oleks püstijalakomöödialt mõndagi õppida: rohkem harjutamist, toimetamist ja publiku tagasisidega arvestamist.

Iida Turpeineni põnevikuna laotuv teaduslugu hoiab lootust, et inimkond õpib oma eksimustest ja katsetest parandada loodust.

Kui end eurooplasena identifitseeriv inimene tohiks lugeda elu jooksul ainult ühe romaani, peaks see olema Pirkko Saisio „Passioon“.

„Salakambri“ peategelase maailm on doktoritöö kirjutamise käigus küll avardunud, kuid ise on ta aina üksildasem.

Monique Roffey: „Ei tohi öelda „siin pole enam midagi teha“ – peab lihtsalt tegema. Vapustaval moel tulevad säärased algatused just noortelt aktivistidelt.“
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.