$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
Édouard Louis: „Tihti sunnin lugeja talle midagi äärmiselt isiklikku jutustades palju tugevamini millelegi silma vaatama kui siis, kui toon kuuldavale poliitilise karje.“
Elena Fischeri „Paradiisiaed“ on oskuslikult komponeeritud, elav, mõnusa dialoogi, tabavate võrdluste ning lihast ja luust tegelastega romaan.
Gili Haimovichi „Varikatus“, „Tagasiteel Tartust uskusin“ ja „Emahirv“
Kirjandusel oleks püstijalakomöödialt mõndagi õppida: rohkem harjutamist, toimetamist ja publiku tagasisidega arvestamist.
Iida Turpeineni põnevikuna laotuv teaduslugu hoiab lootust, et inimkond õpib oma eksimustest ja katsetest parandada loodust.
Kui end eurooplasena identifitseeriv inimene tohiks lugeda elu jooksul ainult ühe romaani, peaks see olema Pirkko Saisio „Passioon“.
„Salakambri“ peategelase maailm on doktoritöö kirjutamise käigus küll avardunud, kuid ise on ta aina üksildasem.
Monique Roffey: „Ei tohi öelda „siin pole enam midagi teha“ – peab lihtsalt tegema. Vapustaval moel tulevad säärased algatused just noortelt aktivistidelt.“
Silvia Plathi fiktiivne päevik on õigupoolest kõigi loovate naiste päevik, kuna asise maailma rolle kandes on naistel kirjutamiseks võtta vaid aja ja jõu riismed.
Heikki Kännö „Unessaar“ püsib imeteldavalt teemas, aga mitte tegevuses. Lugejana eelistaksin, et tegevus annab edasi teemat, mitte jutustaja kommentaarid tegevust.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.