
Igal eesti keele kõnelejal ja kultuuri kandjal on oma rahva, kultuuri ja järeltulijate ees vastutus, mida ei saa kanda keegi teine. Ühiskonnal on vaja ka naiste vaadet ja kogemust.

Kirjandusel oleks püstijalakomöödialt mõndagi õppida: rohkem harjutamist, toimetamist ja publiku tagasisidega arvestamist.


Kuidas on saanud omavahelisest suhtlemisest, kus üksteist kuulatakse, partneri(te)ga arvestatakse ja luuakse seeläbi usaldus, feministlik probleem?

Filmirežissöör ja kirjanik Kadri Kõusaar, kunstnik, EKA professor Liina Siib ja Taani radikaalfeminist Lisbeth Jørgensen vestlesid naiste emantsipatsioonist Ida- ja Lääne-Euroopas.

Naiskirjanikud ei ole tegutsenud vaakumis. Nende teoseid on loetud ja neile on reageeritud; nemad ise on kursis olnud ja kaasas käinud oma aja mõttesuundadega.

Arusaam meeste ja naiste võrdsusest etenduskunstides on petlik, sest laval olek ei tähenda kohe ühtlasi tähelepanuväärseid peaosi või loomingulisi juhtrolle.

Teadusmaailma soolise mitmekesisuse võlu ja valu juhtimise vaatenurgast – naisjuhtide võimestamisel ja naiste positsioonide parandamisel on veel palju teha.

Hea ajakirjanikuna on Marianne Mikko osanud lahutada olulise ebaolulisest ja läheneda igale teemale süsteemselt ja loogiliselt.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.