
Anti Saar: „Joonistan näiteks diivanil „Esimest stuudiot“ või midagi säärast kuulates. Selle saate ajal on väga hea puid joonistada: saatekülaliste jutt on sageli puisem kui ükski elus puu.“

Harjutamise abil võib tekkida oskus paratamatusega leppida, ehk isegi selle mustast ja hirmutavast mülkast midagi lohutavat, midagi uut leida.

Keeldumine flirdist moekusega teeb Saare raamatust meeldivalt perifeerse, meeldivalt enesekeskse teksti.
Kogu moos

Anti Saar joonistab välja näiliselt argiste sõnade kultuurilise tähendusvälja ja nende teadvustamata konnotatsioonid, avardades sedakaudu lugeja keele- ja maailmataju.

Jaan Rannapi „Koolilood“ sobisid õhtuooteks hästi: lugu või paar korraga, siin pole juttugi mingist lõpmatust süvenemisest, pigem üürikestest satsidest … ja nende igavikupikkusest summast.


Mis asi see on, mis on otsa ja ääreta ja iseenda sees paigal? Mida peaks kriitik endale teadvustama? Kus asub parim kohvik? Vastused leiate Anti Saare päevikust.

Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.