Taandatus ja täpsus

Taandatus ja täpsus

PÖFFi filmimuusikaelamustest

Tänavuse PÖFFi valik oli filmimuusika poolest taandatum kui varasematel aastatel. Paljude eredate filmielamustega kaasnes kas peaaegu olematu või siis üsnagi napp muusikataust. Tavaliselt oli aga tegemist ka väga teadliku ja põhjendatud valikuga.

See kehtib täielikult näiteks Abbas Kiarostami värske filmi „Just nagu armunud” kohta, mille ainukeseks muusikapalaks on pealkirjana kasutatud 1940. aastate džässistandardit. Taan­datud ja minimalistlik filmikeel on lasknud Kiarostamil tuua väga nappide vahenditega esile jõulist dramaatikat. Filmi muusika vähesust tasakaalustasid tihtipeale üsna üle keeratud taustahelid. Võib-olla üheks filmi mõjuvamaks hetkeks ongi seetõttu vahetult enne lõppu aset leidev akna purunemine, mis lõhub täielikult õrna tasakaalutelje intensiivsuse ja hapruse vahel.

Selline taandatud ja minimalistlik ning seejuures suurt pinevust hoidev filmikeel torkas silma ka eelmise aasta väga tugevate iraani filmide puhul. Sel aastal oli Kiarostami kõrval üheks sama eredaks iraani filmi esindajaks veel Bahman Ghobadi „Ninasarviku hooajaga”. Selles loovad luule ja muusika täiesti autonoomse dimensiooni, millel on keskne roll filmi eripäraselt lummava meeleolu kujundamisel. Muusika ja luule intiimne põimumine on õigupoolest midagi pärsia kui kurdi klassikalisele kultuurile väga omast ning seda laadi traditsioonilise esteetika integreerimine tänapäeva filmikeele konteksti andis ülimalt nauditava ja esteetilise tulemuse.

Taandatud vahendite poolest torkas silma ka „EurAsia” võistlusprogrammi võitnud Eva Neymani film „Torniga maja”. Muusikakasutus oli siin väga kontsentreeritud ja läbimõeldud. Põhilise taustana kasutatud Erik Satie’ pala „Gnossienne nr 3” oli väga hea valik – see aitas oluliselt kaasa filmi omalaadselt unenäolise ja sürreaalse õhkkonna loomisele. Satie’ loo puhul väärib märkimist ka asjaolu, et see oli algupärasest klaveripalast seatud ümber vibrafonile ning seetõttu Satie’ kummalise hõnguga originaalist veel nihestatum. Ka krabiseva grammofonikõlaga vene romansid andsid nihestatuse tundele lisa. Filmi lõpu poole rongis lõõtspilli konarlikus esituses kõlanud rahvalaul oli aga tõeline pärl. Kui Satie’ seade andis edasi filmi üldisemat, poeetilist õhkkonda, siis see akordionipala koondas justkui seda kõikehõlmavat abitusetunde, mis saatis filmi tegelasi. Põhiline, mis selle filmi muusika juures muljet avaldas, et see mõjus kogu aeg täpsena, kaalutletuna ja väga põhjendatuna.

Üks väheseid ekstravertsemaid filmimuusika näiteid oli hispaania režissööri Pablo Bergeri tummfilmi žanris loodud „Lumivalgekeses” kuuldu. Kuna ka eelmisel aastal välja tulnud ning tõeliseks hitiks kujunenud „Artist” oli austusavaldus helifilmieelsele esteetikale, siis oli muidugi raske „Lumivalgekest” vaadata ilma seda mõttes sageli „Artistiga” kõrvutamata. Hispaania filmile see võrdlus aga kindlasti kahju ei teinud: ühelt poolt seetõttu, et „Lumivalgekese” visuaalne keel oli üsnagi teistsugune, eelkõige aktiivse ja pidevalt muutliku kaameratöö poolest. Ka muusika loogika erines üsna palju. „Artisti” puhul järgiti muljetavaldava ajastutruudusega 1920. aastate filmide helimaastikke. „Lumivalgeke” oli oma visuaalse küljega sobilikult vahelduvam ja mõneti ka eklektilisem. Olulise lisadimensiooni andis ka teatud rahvamuusikalik hõng flamenkomuusika näol. Tervikuna peab ütlema, et filmi helilooja Alfonso de Vilallonga orkestrikasutus ning tema muusika kujunditerohkus lõi kindlasti ühe viimase aja suurema filmimuusika­elamuse.

On äärmiselt meeldiv, et PÖFFi ajal on osa programmide raames võimalik näha ka vanemaid filme. Sel aastal oli üks selliseid pärle Andr­zej Wajda 1990. aastal valminud holokaustiteemaline „Korczak”. Huvitaval kombel oli see tänavuste linastuste hulgas juba õige mitmes mustvalge ja äärmiselt mõjuv film. Filmimuusika andis selle traagilise loo lahtihargnemisele ja peategelase karakteri kujutamisele väga  olulise lisaväärtuse. See on suur film ka filmimuusikaesteetilises plaanis, nii temaatiliselt kui orkestratsiooni vallas on kasutatud põhiliselt sümfoonilisi vahendeid. Mõnikord on poola suurte režissööride filmide muusika mõjunud mulle natuke ärritavalt ülepaisutatuna ja selles filmis on see emotsiooni ülevõimendamise oht kindlasti eriti suur. Poola filmimuusika grand old man Wojciech Kilar on selle väljakutsega aga väga suurepäraselt ja maitsekalt hakkama saanud. Muusikalist materjali oli lisatud suhteliselt vähe ja just materjali nappus ning see, kuidas seda materjali oli kasutatud ja arendatud, hakkas väga hästi tööle. Muusika lõi filmile võimsa emotsionaalse kaare. Pole ilmestada, et just Kilar on olnud ka hiljem mitmetesse suurprojektidesse kaasatud, millest üks tuntumaid on kindlasti Roman Polanski samuti väga muljetavaldava muusikaga „Pianist”.

Sirp