Suurel reedel tulid dirigent Kaspar Männi juhatusel ettekandele Arvo Pärdi „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks“, Benjamin Britteni „Sinfonia da requiem“ ja Andrew Lloyd Webberi reekviem. Kõigi kolme teose loomist on mõjutanud valu lähedase kaotuse pärast, olgu see siis hingesugulane nagu Pärdi puhul või lihane sugulane – ema Brittenil ja isa Lloyd Webberil.

Kontserdimulje võib kokku võtta ühe sõnaga: „suurepärane“. Fantastilist Britteni tõlgendust nautides käis mul äkki peast läbi mõte, kuivõrd hea orkester on ikkagi ERSO. Orkester on võimeline ühtmoodi hästi mängima nii Beethovenit kui ka Brittenit, Reinveret ja Reichi. Sealjuures on sel üsnagi vahelduv koosseis, eriti keelpillide osas, ning sageli kaasatakse – nagu selgi korral – noori mängijaid. Nii ei tule ette järske põlvkonna­vahetusi, vaid uued mängijad sulanduvad kiiresti vanemate tegijate kõrval orkestrisse. Kindlasti on see üks orkestri järjepidava kõrge taseme võti.

Kõrgtase ei ole aga sugugi iseenesestmõistetav, vaid saavutatud sihikindla tööga. Kuna olen praegu kaasatud ühe kirjatüki valmimisse, olen tegelenud põhjalikumalt ERSO tegevusega 1990. aastatel ning võrdlus tänapäevaga on nagu öö ja päev. Praegusel ajal on ERSO-l harva alla täissaali, seevastu 1990ndatel, mil oli vähima publikuna 12 kuulajat saalis, peeti poolegi saali väljamüümist omaette saavutuseks. ERSO maine oli kehv ja selle kohta kõlanud kriitika oli nii tugev, et 1993. aastal kirjutas Peeter Vähi: „Olen veendunud, et ERSO kui muusikakollektiiv on haige, psüühiliselt haige. [—] Mitte vähem kui peadirigenti ja kunstilist juhti vajab ERSO psühholoogi, isegi psühhiaatrit. Aga võib-olla on juba liiga hilja.“ Välja­pääsuna nägi Vähi: „Kui soovime Eesti Vabariigis elujõulist sümfooniaorkestrit, siis tuleb see alles moodustada. Meie väikeses riigis on uue orkestri sünd võimalik üksnes ERSO matusepäeval.“¹

Õnneks jäi ERSO surm tulemata ja matused pidamata ning orkestrile anti võimalus teha muudatusi, areneda ja jõuda sinna, kuhu on praeguseks jõutud. Seda tõestas ka seekordne kontsert, nii koosmängu kui ka orkestrantide-solistide etteastete poolest.

Kontserdil kanti esimesena ette Pärdi „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks“. Olen kuulnud seda ei tea kui palju kordi, aga ikka hämmastab mind, kuidas on heliloojal õnnestunud ühest heliredelist välja võluda niivõrd geniaalne, mõjuv ja hingeminev teos. Ei jätnud „Cantus“ selgi korral sügavamaid hingesoppe puudutamata: aeg on selline, et teose sügav traagilisus mõjus lausa füüsiliselt.

Britteni „Sinfonia da requiem“ (1940) on hoolimata helilooja noorusest – loomise ajal oli ta vaid 26aastane – äärmiselt küps ja meisterliku orkestratsiooniga teos, mis väljendab tema sõjavastaseid tõekspidamisi ja kannab pühendust „Minu vanemate mälestuseks“. Teose kolme osa pealkirjad on võetud katoliku kiriku surnute missast: „Lacrymosa“, „Dies irae“ ja „Requiem aeternam“. Kõige süngem on osadest esimene, eriti selle kurjakuulutav algus löökpillidelt. Siin on palju kordusi, aga värvi annab mitme­kesine orkestratsioon. Suurepärane leid on klaveri lisamine orkestripilliks. Teine osa „Dies irae“ on üllatavalt krapsakas ja kohati lausa kerglane, aga sellesse lõikuvad traagilised noodid. Esile tuleb tõsta kahe trompeti dialoogi, mis jäi kõrva puhta ja tehniliselt suurepärase esituse poolest. Viimane osa „Requiem aeternam“, mis meenutab kohati filmi­muusikat, sisendab oma sammuva rütmiga rahu ning jõuab lõpuks helge lahenduseni.

Õhtu teise poole sisustas Andrew Lloyd Webberi 1984. aastal valminud reek­viem, mille esitasid ERSO kõrval rahvusooperi Estonia poistekoor ja Tartu Poistekoor, Maria Listra, Heldur Harry Põlda ning poiss-sopranid Peeter Veltmann ja Tobias Tark.

Miskipärast arvan, et Lloyd Webberi reekviemi ei ole sugugi lihtne ette kanda. Seda mitte niivõrd muusika, vaid 1985. aastal välja antud ja 1986. aastal Grammy saanud plaadi pärast, kus (esma)esitajad olid Plácido Domingo, Sarah Brightman, Paul Miles-Kingston, Winchesteri katedraali koor ja Inglise Kammerorkester Lorin Maazeli dirigeerimisel. Plaadistatud esituse tase seab lati teistele ebameeldivalt kõrgele ning võrdlused sellega on kerged tulema.

Seekordne reekviemi ettekanne ei olnud Eestis esimene. Sama hooaja suvel, kui Peeter Vähi unistas ERSO matustest, toimus Kaarli kirikus oratooriumifestival, kus ERSO koos koori ja solistidega esitas Arvo Volmeri juhatusel Britteni „Sõjareekviemi“ Eesti esmaettekande kõrval Lloyd Webberi reekviemi. Seda täiesti heal tasemel ettekannet saab muuseas ERRi arhiivist vaadata. Festivali kohta kirjutas Igor Garšnek arvustuse, kus Lloyd Webberi teosele on jagunud täpselt üks lause.² Mäletan ka üht kontserdijärgset kohtumist muusikateadlase Ivalo Randaluga, kes möödaminnes rehmas, et „üks kerglane tänapäevane tükk, käib kah“. Minu arvamus Lloyd Webberi reekviemist on märksa parem – kindlasti väärib teos enamat kui ühte lauset.

Reekviemi loomise peamine tõukejõud oli helilooja isa surm, aga ka teised traagilised sündmused. Muusikaliste väljendusvahendite ring on siin lai: on täiesti süvamuusika mõõtu, keerulise faktuuriga lõike, aga ka kergemaid, lausa rokiliku rütmimustriga osi, ja loomulikult ei puudu Lloyd Webberi kõige tugevam külg – kaunid meloodiad. Huvitav on orkestrikoosseis: enam-vähem tavapärane sümfooniaorkestri puhk­pillirühm, rohkelt löökpille, üllatavalt vähe keelpille ning lisaks orel, klaver, tšelesta ja süntesaator. Kui puhkpillirühma esimeste taktide kerge ebalus välja arvata, oli orkestriesitus just selline, nagu olema peab: rütmikas, värvikas, vajadusel mõtlik, vajadusel ekstaatiline. Eraldi tõstan esile ülimalt olulise rütmigrupi, aga ka oreli (Ulla Krigul), eriti selle kaoselaadse ja ehmatama paneva sisseastumise juba peaaegu hääbunud teose – laulma on jäänud vaid üksik poiss-sopran – lõputaktides, mida visualiseeris hästi saali läbinud võpatus.

Täiesti fantastilise etteaste tegid solistid. Reekviemi sopranipartii on justkui loodud Maria Listra kõrgele häälele ja esimesi osi kuulates mõtlesin juba ette, kuidas hakkab tema esituses kõlama „Pie Jesu“ – vist üks kaunimaid meloodiaid muusikaloos. Ma ei armasta selliseid näosaate stiilis võrdlusi, et „oli parem kui algupärane esitus“, aga pean tunnistama, et kuigi Sarah Brightman laulab plaadil seda täiesti võrratult, kuulub minu eelistus Listrale. Tema hääl on lihtsalt imeline, aga veelgi imelisemaks tegi selle tõlgendus: sissepoole pööratud, sügavalt läbi tunnetatud, ilma igasuguse välise efektita, tehniliselt laitmatu, kindlasti õhtu kõrghetk. Suure­pärase etteaste tegi poiss-sopran Peeter Veltmann, kes esitas oma partiid ülima professionaalsusega ja oli ühtlasi Listrale duetis „Pie Jesu“ võrdväärne partner.

Alati ootan huviga Heldur Harry Põlda esinemisi. Olgu see siis Schubert, Ernesaks või Offenbach – kunagi ei ole pidanud temas pettuma ja erand ei olnud seegi kord. Kõigepealt hinge­minevalt kaunis „Ingemisco“ ning seejärel üks teose kulminatsioonidest „Hosanna“, kus tenor peab andma tõesti kõik, et end tiheda orkestripartii ja võimsa koorinumbri taustal kuuldavaks teha. Põldal see ka õnnestus, kusjuures esitus oli seejuures vaba ja nauditav.

Kiitma peab poistekoore ning nende juhte Hirvo Survat, Annelii Traksi ja kõiki taustajõude, kes kooripartiid selgeks õpetasid. Partiid on keerulised ja mitmekesise faktuuriga: on nii a cappella kui ka saatega lõike, palju on rütmilisi ootamatusi, näiteks eel­mainitud „Hosanna“ oma salakavalate sünkoopidega. Kui mõni kerge puudujääk intonatsioonis kõrgetel nootidel välja arvata, õnnestus kõik laitmatult. Tänan dirigent Kaspar Mändi nii suurepärase kava kokku­panemise kui ka muusikaliselt nauditava ja meeldejääva õhtu eest.