Iga aasta augustis, kui rahandusministeerium avaldab oma suvise majandusprognoosi, haarab avaliku sektori palgasaajaid üldine palgaärevus, mille suurus on pöördvõrdeline igaühe rahakoti paksusega. Seekordne tulevikuvaade oli optimisti silmis poolroosiline, kuid otsustajad eesotsas peaministriga tõttasid ka kohe lootusi jahutama, sest hoolimata majandusarengu väljavaate paranemisest ei ole riigirahandus endistviisi piisavalt heas korras ja paisuv kaitsekulu neelab kogu juurdekasvu. Üsna järsus toonis hoiatasid ka ettevõtjate ühendused, et avalikul kulutamisel peab pidurit jätkuvalt peal hoidma või sellele pigem kõveminigi vajutama.

Prognoosi makronäitajatest on niikuinii peaaegu võimatu tuletada, kas ja kui palju riigieelarve kaudu palka saava inimese netotöötasu võiks uuest aastast kasvada. Suuremad kommertspangad, mis oma majandusennustuse avaldamise rahandusministeeriumiga samaks päevaks ajastavad, külvavad vaid segadust juurde, sest mõni näeb tulevikku ministeeriumist helgemates, mõni tumedamates toonides. Nii peab palgasaaja lootuse ja lootusetuse vahel pendeldama septembri lõpuni, mil valitsus riigieelarve eelnõu riigikogule üle annab. Kindlat teadmist ei sünni aga ka siis, sest aastatepikkusest kriitikast ja tungivast nõudmisest hoolimata ei ole valitsus loobunud eelarve koostamisest „tegevuspõhisena“. Hea õnne korral saab eelnõu seletuskirjast siiski välja lugeda, kas näiteks kultuurivaldkonna mõne sihtasutuse tegevustoetus, mis suuremalt jaolt palgarahaks kulubki, kasvab või mitte.

Sedapuhku ruttas ka kultuuriminister majandusprognoosi häid uudiseid oma kasuks tõlgendama, märkides ERRile, et „majandusprognoos soosib võimalusi palgatõusuks“. Samas jättis minister kaunis uduseks, kui suurt palgakasvu ta valitsusse nõudma läheb ning millist tulemust rahuldavaks või õiglaseks peab. Rahandusministeeriumi prognoosi faktilehel märgitakse kindlas kõneviisis, et „keskmise netopalga ostujõud taastub 2021. aasta tasemele 2026. aastal“. Kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalk on riigi keskmisest ikka väiksem olnud, aga eeldada ju võiks, et kui keskmine taastub, siis peaksid ühtviisi taastuma ka kõik keskmise arvutamise aluskomponendid. Või veel parem, alumise palgaotsa ülemisest kiirem kasv võiks ka mediaanpalka keskmisele lähendada. 2021. aastal oli nimetatud miinimum kultuurivallas 1300 bruto­eurot, nüüd seisab see kolm aastat külmunult 1600 peal. Kättesaadavat osa on vähendanud maksumuutused.

Statistikaameti kalkulaator näitab, et 2021. aasta algusest praeguseni on tarbijahinnaindeks kasvanud 46,2%. Järelikult peaks hinnatõusu kompenseeriv brutopalga kasv olema vähemasti 50% algtasemest ja 25% 2023. aastaks saavutatust ehk kultuuritöötajate ostujõu taastamiseks tuleks maksumuutusi arvesse võttes nõuda miinimumiks vähemasti 2000 brutoeurot. Ja mitte ainult nõuda, vaid ka eelarvesse kirja saada, vastasel korral rahandusministeeriumi väide ostujõu taastumisest vähemasti kultuuri alal ei päde.

Nagu kultuuriminister õigesti on märkinud, ei piisa sellest, kui tegeleda ainult kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumiga, vaid kultuurivaldkonna ja iga asutuse kogu palgafondiga, sest eks oota ostujõu taastumist ka valdkonnas töötavad ning miinimumist pisut enam teenivad asutuste täis- ja pooljuhid, rääkimata muude kui töölepingute alusel töö- või autoritasu saajatest. 25% kasvu oleks kõigi puhul vähim, mille puhul saab rääkida mingistki õiglusest.

Umbes sellise taotluse on valdkonna ametiühingud kultuuriministeeriumile ka teinud, kuid varasemate aastate kogemuse põhjal ei ole erilist põhjust loota, et kultuuriminister just neid soove valitsuses esindaks ja kirglikult kaitseks. Ametiühingud, samuti kõik muud palga­soovide esitajad, on ju kõigest lobistid ja nende tegevus kriitikameelega suhtumist ning liialdustes kahtlustamist vääriv lobitöö.

„Lobitöö on lobisti otsene või kaudne struktureeritud ja organiseeritud suhtlus ametiisikutega (avalike teenistujate, poliitiliste otsuste tegijate või nende esindajatega), et mõjutada poliitikaotsuseid ning kaitsta oma huve.“ Just nii defineerib lobitööd valitsuses 2021. aastal kinnitatud „Lobistidega suhtlemise hea tava ametiisikutele“. EKI ühendsõnastik selle seletusega päris ei kattu. Sõnastikus peetakse lobiks „seadusandjate vm otsustajate mõjutamist, lootes oma huvirühmale soodsaid otsuseid“ ja pakutakse täissünonüümideks halvamaigulisi sõnu „kuluaaripoliitika“, „tagatrepipoliitika“ ja „tagatreplus“.

Sama hea tava eeskiri sätestab ministeeriumidele kohustuse pidada lobikohtumiste avalikku registrit. Ma ei tea küll, kui tõsiselt või formaalselt võetakse ministeeriumides kohustusliku tabeli täitmist, aga kultuuri­ministeeriumi oma on palgateema kontekstis kõnekas. Keskeltläbi pääsevad igat masti lobistid kultuuriministri ja kõrgemate ametnike jutule korra nädalas, aga raske on näha mingit süsteemi selles, keda tabelirea vääriliseks lobistiks üldse peetakse. Kõrvuti ametiühingute, valitsemisala asutuste juhtide ja välismaiste organisatsioonide delegatsioonidega (FIBA, EBU) on lobistide nimekirjas näiteks Reformierakonna peasekretär ja LHV panga juhid, kes pajatasid ministrile vastavalt „sporditaristu plaanidest“ ja „loomemajanduse hetkeseisust ja tulevikutrendidest“. Kas ei kerki küsimärke?

Palgateema, mis teatavasti on kultuuriministri „prioriteet“ ja „eesmärk“, on nimekirja poole aasta jooksul pääsenud kaks korda: aprillis ja juunis. Minister on TALO esindajatega kohtunud korra, kantsler ja ministri nõunik kaks korda. Rahandusministeeriumi lobitabelist nähtub, et kultuuritöötajad või nende esindajad ei ole sinna tänavu kordagi jutule pääsenud. Või siis ei anna kohtumistel käinud kultuuritöötajad lobisti mõõtu välja. Erilist prioriteetsust see tihedus just ei näita. Heatahtlikum oletus kohtumiste hõreduse kohta oleks, et kõik on seebiveest selgem ning pole mõtet kulutada aega üldteada faktide ülekordamisele, vaid on asutud kohe ja resoluutselt tegudele. Kuid sel juhul, mis takistab oma meelekindlusest ja kokkulepetest teada andmast?

Paraku on teada ainult see, et võib-olla 11. septembriks, võib-olla 26ndaks „selgub vastavalt võimalustele“, kas üldse ja mitu miljonit lisaraha välja võlutakse. Aga võib ette kindel olla, et enne tulemuste selgumist tuleb mitte kultuuriministrilt, vaid kuskilt kõrvalt ka sõnumeid, et hulluks olete läinud, palgatõusu kulu oleks mitukümmend miljonit ja selle lennukilt kultuuripõllule külvamine oleks riigi julgeolekut ohustav vastutustundetuse tipp. Lisaks kogu ühismeedia halvema otsa turmtuli ja sõim kultuuriala muidusööjate aadressil. Ikka see „lahti lasta ja kinni panna“, mida isegi tehisaru juba oskab une pealt soovitada.

See on muidugi müra, millega ministril otsest kohustust võidelda ei ole. Kuid lobismi hea tava esimeses punktis on kirjas, et „Ametiisik kohtub seadusemuudatuse ettevalmistamisel otsuse tegemiseks erinevaid seisukohti esindavate valdkonna huvirühmadega. Otsuse teeb lõpuks minister, olles informeeritud nende huvirühmade seisukohtadest, lähtudes samas oma poliitilisest veendumusest ja programmist, põhjendades seejuures oma valikuid.“ Niisiis, veendumused ja programm on teada (palgatõusu prioriteet), puudu veel vaid valikute põhjendus. Veenva põhjendusena ei tule kõne alla, et teistel (ministeeriumidel) oli lisaraha rohkem vaja kui kultuuril või et kui kogu rahvas on vaimustunult ühinenud solidaarseks ja meeleheitlikuks kaitsepingutuseks, siis haritlaskond üldiselt, eelarveliste kultuuriasutuste palgasaajad aga eriti, peavad sammuma solidaarsuse esireas, mitte aga omakasupüüdlikult ministeeriumi tagatreppidel tunglema ja lobistama.