Aastad on läinud, vanaks jäänd mees,

seier teeb tiire, aeg ei oota.

Liivakell klaasiga kõrvu mu ees,

surm on kokku tõmbamas noota.

Januselt kõrtsiust piidlen veel ma.

Kuula mu tšellot nüüd, rändaja!¹

Need vana hea Bellmani värsid meenuvad iga kord, kui ilmub järjekordne koalitsioonilepe, mis sisaldab mu lemmikut, kultuuripeatükki. Läinud nädalalõpp ei olnud erand. Kõrtsiuksel, mida piidlen, on silt „Kultuuriministeerium“, aga mu otsuseid ja tegusid anuvat tšellot sealt läbi rändavad ministrid ei kuule. Neil on omad salmid sõrmede all ja küllap mõni poeetki abiks, sest kes muu oskaks nii täpselt ja kaunilt raamistada kultuuripoliitika jutupunktid loitsides, et „me usume, et eesti keel ja kultuur on meie riigi süda“. Ses usus jääb süda ikka südameks, tuksub või ei tuksu.

Mida peaminister Kristen Michal märtsis lubas? Terviklikku tegevuskava, mille panevad kokku iga valdkonna parimad poliitpead. Mis meile anti? Hunnik uitmõtteid segamini juba tehtu ja otsustatuga, pealegi keeleliselt toimetamata kujul. Ka sisutoimetaja käest oleks esitatu järsult tagasi põrganud. Pean täiesti võimalikuks, et mõnes peatükis endale võetud kohustusi suudab valitsus tähtajaks ka täita, aga kultuuri (lisaks spordi ja lõimimise) peatükis on pajatus tava­päraselt udusevõitu.

Millise mõõdetava näitaja järgi võiks tehtuks lugeda näiteks lubaduse, et „visioneerime kaasaegse koolide spordi­taristu“ (leppe punkt 223)? Isegi kõikvõimas EKI Sõnaveeb ei tunnista (veel) poliitilist uudissõna „visioneerima“, aga tagajärg peab käes olema juba järgmise aasta I kvartalis.

Spordilobiste tuleb tunnustada: sedapuhku katavad nende soovid poole kultuuri ja spordi peatükist ja jutt on kohati konkreetnegi. Sekka on ka vaimukat fantaasialendu, näiteks punkt 213: „Suurürituste hoone rajamiseks alustame ettevalmistusi Eesti Olümpiakomitee juhtimisel. EOK koostab äriplaani ja asukoha analüüsi ning seejärel teeme regionaalset tasakaalustatust arvestava asukohaotsuse.“ Mis see tavakeeles võiks olla? Kas president Kaljulaid projekteerib mingi nii suure spordimaja, et selle kõrval paistab Unibet Arenaks nimetatav endine Saku suurhall nagu popsitare mõisahäärberi kõrval? Regionaalne tasakaalustatus tähistab poliitikute keeles, et Tallinn (ja tõenäoliselt ka Tartu) jääb mängust välja. 30 000 istekohaga spordihall Paidesse, midagi sama pompoosset nagu arvukad Rail Balticu via-, zoo- ja akveduktid Eesti metsades ning nimeks tal Etihaad, Džihaad või Emiraat? Ei, veel parem Narva, et ka publiku süsinikujälg oleks kosmosest näha.

Aga utoopiaist häirivam on muu. Kuidagiviisi on ministeeriumi põlisnõunikel taas õnnestunud oma vana tegemata või siis poliitilisse tahtmatusse takerdunud töö uudse, jõulise ja sisuka ideena serveerida. Neid jälle tolmust puhtaks klopitud kaustu on aastate jooksul varemgi nähtud. Mõni näide.

Punktis 210 lubab koalitsioon välja töötada lahenduse „rahvusvaheliste voogedastusplatvormide maksustamiseks“. Ometi kinnitas nõunik Karlo Funk ERRile juba 27. aprillil 2023, et lahendus on olemas² ja et kultuuriministeeriumil on „plaan seadusega edasi liikuda selle aasta jooksul“. Kuhu kahe aasta eest lõpuks liiguti, ei ole teada, aga kindlasti mitte valitsusse ja parlamenti.

Punktis 201 on kirjas lubadus uuendada rahvusringhäälingu seadust. Sellegi eelnõu väljatöötamiskavatsus käis kooskõlastusringil juba enam kui aasta eest ja pidi eelnõuks vormunult lahendama ERRi juhtimis- ja finantsprobleemid. Rahandusministeerium ei olnud plaani mõne osaga nõus ja asi jäi seisma. Mis on muutunud? Et minister Võrklaev oli karm ja jäik ega andnud raha, aga minister Ligi on pehmo ja annab?

Kuid heledaima tähena kultuuri­ministeeriumi tõhususe taevas särab märksõna „muuseumireform“, mis lubatakse koalitsioonileppe punktis 219 aastaks 2027 lõpuni viia. Maa vanemad asukad veel mäletavad, et see reform algas kärpetsaaritar Laine Jänese piduliku pauguga aastal 2009, seisnes kõigi maakonnamuuseumide muutmises Tallinna vabaõhumuuseumi allasutusteks ja jäi juhtumata. Tsentraliseerimis­ind ministeeriumis aga ei vaibunud ning 2019. aasta sügisel kinnitas reformi kuraator, muuseuminõunik Marju Reismaa: „Nüüdseks on suurem osa ümberkorraldustest tehtud. Vastavalt 2019. aasta augustis Vabariigi Valitsuses heaks kiidetud riigireformi kavale peab protsess olema lõpule viidud 2020. aasta lõpuks.“³ Ei läinud kuut aastatki ja jälle hakkab protsessi lõpp paistma, kusjuures raskeim komistuskivi on ületatud, töösuhe Viljandi muuseumi kauaaegse juhi Jaak Pihlakuga lõpuks läbi – ja nüüd läheb töö lennates! Kui Martin Luther oleks omal ajal samas tempos kirikut reforminud, oleks Eesti tänapäevani katoliiklik maa. Mille eest vahepeal kulunud aastatel palka saadi?

Segastel asjaoludel on võimukoalitsiooni erilise hoole alla sattunud kultuuri eksport ja rahvusvahelistumine (p 208, 209, 215–217). Olge valvsad, kultuuri eksporti arendavad „organisatsioonid, ettevõtted ja sündmused“! Teid hakatakse kaardistama ja võimendama ning lõpuks sajab kaela ka strateegia, mis mõistagi ei sünni koostöös loomeinimeste, vaid kultuuritaju ja -tundlikkuse poolest ilmakuulsa Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutusega (EIS), kes alles hiljaaegu hirskas, et „Eesti on 3. suurima kultuurilise panusega riik kogu maailmas läbi rahvusvaheliste sündmuste, kultuuriekspordi, pressivabaduse jms“⁴. Seega, olümpiamedalist vajab strateegiat mudaliigast väljapääsemiseks? Ja küsimus mälumänguritele: millistele erakondadele kuuluvad porised tanksaapajäljed Lennart Mere rajatud ja rahas mõõtmatut kultuurieksporti terve inimpõlve pühendunult arendanud Eesti Instituudi pärandil?⁵ Kui õige jätaks strateegia sinnapaika ja palkaks olemasolevale kuuele (asukohaga Londonis, Pariisis, Berliinis, Brüsselis, Helsingis ja USAs) lisaks mõne toimeka kultuuridiplomaadi. Äridiplomaatiat peetakse leppes ju heaks tööriistaks välisturgudel (leppe p 30 ja 434).

Kriitikud on osutanud, et leppes puuduvad palgalubadused avaliku sektori töötajatele. See ei ole lõpuni õige, sest nii kultuuritöötajate kui ka treenerite palgafondi lubatakse kasvatada (p 200), kuid „kasvu võimalused lepitakse kokku eelarveläbirääkimistel“, mis tähendab, et võimalused võivad osutuda nullilähedaseks, mida rahandusminister Ligi on ka korduvalt rõhutanud. Tagajärjeks, et ei jõua kätte ka leppes lubatud tulevik, milles „kultuur ei ole kõrvaltegevus, vaid loomulik osa meie elust“.

Kuid enam pole siin midagi viriseda, kui niikuinii aru ei saa, miks seda lepet üldse kaks kuud tehti. Lepe on püha ja täitmiseks ja Bellmani sõnadega lõpetades: „Nagu ma olen üldiselt tuntud nii moraalsest kui füüsilisest küljest, see tähendab, südame, elukäigu ja kehaehituse poolest, olen ma härra, kellele on antud väga vähe sügavamõttelisust ja kes ei päri selle järele, kas liigub päike või pöörleb maa oma telje ümber.“