Suur osa tänapäeva filmikunstist üritab publiku armastust võita pideva stiimulite vooga. Ainuüksi tähelepanu hoidmine on muutunud kuldaväärt valuutaks ning iga aeglasem hetk ähvardab ohtu seada publiku kaasatuse. Sellises keskkonnas mõjuvad aeglased, oma tempot usaldavad filmid haruldase vastuhäälena. Norra režissöör Dag Johan Haugerud kaasa jooksmisest hooli. Tema tänavu „Berlinalel“ Kuldkaruga pärjatud täispikk film „Unistused“ – keskmine peatükk triloogiast „Seks“¹, „Unistused“ ja „Armastus“² – kuulub nende filmide hulka, mis ei püüa lõksu dramaatiliste pööretega ega sunni end tõlgendama suurte traagiliste sõnumite kaudu; olgugi et käivitajaks on 17aastase Johanne (Ella Øverbye) armumine oma uude prantsuse keele õpetajasse Johannasse (Salome Emnetu). Johanne ei julge esialgu toimuvast kellelegi rääkida. Nii saabki tüdruku ainsaks pelgupaigaks päevik, kuhu ta lakkamatult tilgutab pööraseid tundeid, segadust ja põlevaid fantaasiakilde. Salajane iha saab kiire lõpu, kui tüdruku kirjandushuvilistest ema ja vanaema kirjutisi lugema satuvad.

Ühe aastaarvu sees sündinud triloogiad on filmimaailmas üldjuhul haruldane nähtus. Haugerudi kolmainsuses toimib iga osa autonoomsena, kuid kõrvutades moodustub ühise nimetaja kaudu koherentne tervik. Richard Linklateri armastusfilmide triloogia võib ehk pakkuda struktuurilist sugulust, kuid ajaliselt on kolmas osa „Enne keskööd“³ esimesest kahest õige kaugel. Spektri teises otsas asub piinlikult alahinnatud Bigas Luna oma Ibeeria-seeriaga, mille sensuaalne ja irooniline filter muudab keha, iha ja toiduporno üheks narratiivseks jõuks. Ent kõige lähema paralleeli saab tõmmata Krzysztof Kieślowski kolme värvi triloogiaga – nii ambitsioonilt kui kaemuselt. Kieślowski sinine, valge ja punane esindavad prantsuse rahvusidentiteedi sümboolikat, Haugerud huvitub aga sellest intiimsest ja haprast alast, mis jääb inimsuhete, seksuaalsuse ja tunnete vahele. Nendel teemadel peatubki tema värske lugu tüdrukust, kes oma õpetaja tähelepanu saamiseks vahel äärmuseni läheb.

Olustik on siin sügiseselt kodune. Filmi esimeses pooles liigub kaamera Johanne kannul: tüdruku intensiivne pilk, häbelik huvi ja audioraamatulik sisemonoloog, mida vaatajale ette kantakse. Fantaasia ja reaalsuse piirimail laveerivatest päeviku sissekannetest saabki mõneti filmi selgroog. Läbi saatva teksti avaneb ühe noore inimese kergelt obsessiivne vaade esimesele armastusele, kui tekkinud tunded pole veel täiesti keelatud ega ka täienisti süütud. Teises pooles toon muutub: päevikust saab käsikiri, käsikirjast arutelu. Johanne, ema ja vanaema istuvad ja vaidlevad selle üle, kas tegu on autofiktsiooni, pihtimuse või ilukirjandusega. Kas tunded, mida Johanne kirjeldab, on ise läbi elatud või välja mõeldud? Ilmselgelt on režissöör paljuski taotluslikult irooniline, sest filmi n-ö brändiks on kudumine ja kõige erootilisem stseen seisneb kampsunite selga proovimises. Kaamera liigub harva ja vähe, vestlused toimuvad enamasti istudes või pleedi alla kerra tõmmatult. Hubast turvatunnet annavad edasi soojad toonid, kudumid, siseruumide intiimne hämar valgus, pakkudes õdusat ruumi, mis kohati sisu paradoksaalsust varjutab.

Filmi alltekst on teadlik viide #MeToo liikumisele. Kui loo keskmes oleks meesõpetaja, võiks ainuüksi esimese kahekümne minutiga tema risti lüüa; moraalikoor alustaks tahtmatult olukordade tähendust ümber kodeerima ja kujundaks kiiresti ühese arusaama süüst ja süütusest. Kuid olukorras, mil võimupositsioonil on naine, nihkub moraalne kompass paigast. Selle eest kõneleb vahest filmi laetuim stseen, kus õpetaja Johanna ja Johanne ema Kristin (Ane Dahl Torp) saavad kohvikus kokku ning juhtunut peegeldavad. Vestlus on rahulik ja tsiviliseeritud kuid õpetaja kehakeeles ja olekus on tajutav teatav enesekaitse. Samuti üritab ta ema veenda selles, et ohver on tegelikult tema, õpetaja, kes Johanne armupommitamise all kannatas. See kergelt provokatiivne lõige ütleb olukorra kohta rohkem kui ükski teine stseen filmis. Kui keskmes oleks sama positsiooniga mees ja teismeline tüdruk, siis võiks filmi hinnata täiesti teisel skaalal ja ükski kootud sall ei muudaks olukorda põhjendatuks. Kuna karakter, kelle ümber kogu olukord käivitub, on karismaatiline naine, kes laseb öösel nutva noore oma korterisse, pakub talle teed, lohutab nutuhoos ning jätkab sedasama rutiini, lastes tüdrukul enda juures käia, et koos käsitööd teha, siis võib seda vaadelda ka lihtsalt kui väga sõbraliku inimese väga head kavatsust. Sellesse olukorda asetub vanemlikkus pigem filosoofilise kui praktilise mõistena. Tüdruku ja õpetaja süüdistamise asemel võtavad nii ema kui ka vanaema üksteist kuulata ja mõista püüdva hoiaku.

Samuti on küllaltki tähelepanuväärne, et peaaegu kõik aktiivsed karakterid filmis on naised, aga loo autor on keskealine mees. Võrsub vastuolu, milles keegi sekkub intiimsesse ruumi, kuhu tal justkui asja pole. Haugerud ei paista selle üle muret tundvat ning möönab intervjuus Nordisk Film & TV Fondile, et meeste ja naiste kujutamisel pole tema jaoks suurt vahet. Stsenaariumi loomisel oli ta pidevas kontaktis näitlejate ning nende kogemustega, eriti vanaema Karinit mängiva Anne Marit Jacobseniga, uurides, kuidas ta vanemas eas oma seksuaalsust tajub. Ilmneb, et Haugerud on avatud tegelastele, kes saavad oma mõtetes suurema agentsuse kui autor nende taga. Olles naistega üles kasvanud, ei pea ta sugu suhtluses primaarseks ja tänu sellele kujutab tegelasi ausalt ja pealetükkimatult. Tema vaade loole on rohkem empaatiline kui analüüsiv ja läbistavat mehe pilku ei suutnud vähemalt minu terav silm selle filmi puhul tuvastada.

Kui miski filmi iseloomustab, siis valik jääda rahulikuks ka kõige hapumas olukorras. Johanne sisekaemused päevikus, vestlused õpetajaga, ema-vanaema heietused on kõik osa ühest suletud ringist, millest ei pakuta väljapääsu. Haugerudil oleks olnud võimalusi panna maad laastama nii mõnigi eetiline orkaan, kuid läbivalt säilib monotoonsus, mis saabki filmi jaoks kohati otsustavaks. Osalt on intrigeeriv, et ka kirjanikuna tuntud režissöör muudab vaatamise natuke nagu lugemiskogemuseks – visuaalne pool ei summuta teksti ja kõik taandub sõna tasandile –, aga teisalt kätkeb turvalise loojutustamise viisiga alati oht päädida tuimusega. Teema on põnev ja vaieldamatult oluline, kuid diskussiooni stiilis vestluste ahel ei suuda täielikult kanda üle pooleteisetunnist filmi.

Küsimus, kas „Unistused“ toimib iseseisvalt või ainult triloogiana, jääb ikkagi õhku hõljuma. Jah, filmil on võimet kehtestada end eraldiseisva loona, kuid siiski säilib kuklas kummitav uudishimu haarata kogu tervikut, mis omakorda paneb alateadlikult tirisema häirekella poolikust vaatajakogemusest. Sellise triloogia puhul peab olema valmis selleks, et enamik inimesi näeb heal juhul üht osa tervikust. Siiski, kui Haugerud midagi oma filmiga tõestab, siis seda, et aeglus ei ole laiskus. See on valik, mis osale istub, aga teistele mitte. „Unistused“ testib eelkõige kannatlikkust, aga ka empaatilist tunnetust ja leppimist, et kõigel ei saagi olla kiireid ja selgeid lahendusi. Selle abil loob film mugava keskkonna, milles armastusest, seksuaalsusest ning kasvamisest müravabalt rääkida.